Pomm sardiinikarbis

Andrei Belõi „Peterburi“ on totaalne stiiliõpik, mõtlemapanev näide, mida kirjanik tekstiga teha saab ja võib.

PAAVO MATSIN

Andrei Belõi romaan „Peterburi“ on tõeline suurteos, mille kõrvale on nüüdiskirjandusest väga raske midagi võrdluseks tuua. Aastatel 1913-1914 almanahhis „Sirin“ ilmunud romaan on kirjutatud mitmes mõttes kadunud ajastul: näiteks mõjutas toona kogu peenemat Euroopat okultismi taassünd.¹ Belõi romaani temaatika ongi paljuski sünkroonis tollal eriti saksa kultuuriruumis valitsenud okultse fooniga: loodi ohtralt igasuguseid salapäraseid loože ja ringe ning anti välja esoteerilise sisuga raamatusarju ja ajakirju. Belõi kohtus isiklikult Rudolf Steineriga ja oli mõjutatud tema õpetusest, aga ka teosoofiast.² Omaaegses Belõi ja teda ümbritsenud isikute religioossetest otsingutest kantud kirjavahetuses arutletakse elavalt (Euroopa suhtes küll teatava hilinemisega) Annie Besanti, roosiristluse³ ja muu sellise tänapäeva arusaamas esoteerilise üle, nendel teemadel peeti loenguid, vaieldi, aga räägiti ka naljalugusid⁴. Et saada veidigi aimu toonasest maailmast, mis oma kõrge vaimse kvaliteedi ja sisuga erines põhimõtteliselt praegusest, kus kõikvõimalikust kvaliteedivabast rämpsesoteerikast huvitub valdavalt pööbel, võib esile tuua fakti, et Vene tsaariperekond tellis Prantsusmaalt XX sajandi alguses Tsarskoje Selosse korduvalt kohale maagist prantsuse arsti ja esoteerilise kirjaniku Papusi (õige nimega Gérard Encausse, 1865–1916), kes ennustas neile üsna täpselt lähenevaid katastroofe.

Peterburi kui peategelane

Peab kohe ütlema, et „Peterburi“ on erakordselt hästi tõlgitud (Erle Nõmm) ja kommenteeritud (hulk spetsialiste) ning suurepärase eessõnaga (Lea Pild). Jälgida lugejana rohkeid joonealuseid märkusi, kus on palju tõlgendusi tekstis peituvate vihjete kohta ning isegi sisulisi hinnanguid, on sedavõrd mahuka ja mitmekihilise teose puhul küll omaette ettevõtmine, kuid annab lõpuks vägagi suure ja toetava efekti. Kõik kommentaarid ei peagi olema väga täpsed, pigem on küsimus lugeja mõtete suunamises. Näiteks mõtisklesin Belõi teost lugedes selle üle, miks ikkagi seotakse teatav nais­tegelane leheküljel 121 leiduvas kommentaaris tarokaardiga daam ja viidatakse seejuures Pjotr Uspenski raamatukesele „Taro sümbolid“ (1917). Kuna kummaline viide on ilma leheküljenumbrita ehk terve Uspenski raamatu kohta, aga mul on see kodus olemas, siis nautisin üle pika aja jälle kord seda silmapaistvat teost: ragistasin tänuväärselt ja vanamoodsalt ajusid ehk tegin seda, mida nüüdiskirjanduse lugemise juures väga harva teha saab …

Belõi opus magnum’i lugemise motiiv ilmselt vajabki tänapäeval põhjendamist, vajas ilmselt ka ilmumisajal, peeti ju sümboliste dekadentideks ja hulludeks. „Peterburi“ süžee on iseenesest lihtne: lugu ühe kõrgema ametniku võõrdunud suhetest oma poja ja naisega, taustaks ähvardavad revolutsioonilised sündmused. Kui keegi selle tänapäeval kirja paneks, oleks see lihtsalt mingi lame lugu. Aga Belõi „Peterburi“ puhul tuleb mängu üks nüüdiskirjanduses väga harva nii võimsalt ja teadlikult kasutatav asi – stiil.

„Peterburi“ on nimelt loetav totaalse stiiliõpikuna ning on nii soovitatav igale kirjanikule ja kriitikule mõtlema kutsuva näitena, mida üldse autor ühe ilukirjandusliku tekstiga teha saab ja võib. Siin on lõputult õppimist, kuidas kirjutada rütmilist proosat; või üliimpressionistlikke linnavaateid, mis heiastavad tegelaste seisundivärinaid tuhandete pisidetailideni; on paroodiana mõjuvaid teiste kirjanike (näiteks Gogoli) järeleaimamisi lausetasandil; metamänge tegelastega, nende ringijooksutamist ja arutlusi lugejaga, mida nendega ette võtta – või mida teha tegelastega, kes pole olulisi sündmusi näinud ja mõjuvad seega totra ning kasutuna; siin luuakse tegelasi ja olukordi varasema kirjanduse ning oma eelmiste teoste põhjal; arutletakse isegi häälikute üle jne. Sellele kõigele võib lisada veel gogolliku inimese taandamise elementidele ning pideva mõtisklemise autori õiguste üle midagi teha …

Esitatava maailma maksimaalne objektiivne keerulisus ja ees ootavate muutuste paine saavutatakse romaani haripunktis, demonstreerides niigi hallutsinatsiooniga sarnanevas olukorras lugejale mitmeid sümboolseid tegelasi, teiste hulgas Kristust ja Peeter Ist. Kuid sellele kõigele saab lisada veel paroodiavõtmes seisukohavõtud Nietzsche, Kanti ning teiste filosoofide kohta. Ja ometi on keskne peategelane suurteoses Peterburi linn, mis peegeldab, reageerib ja transmuteerib kogu aeg seda piltide ja valdavalt lühikeste vestluste teatraalset vahetumist. Natuke meenutab Belõi „Peterburi“ „Meistri ja Margarita“ uue linaversiooni (Mihhail Lokšin, 2024) õhustikku. Terrori ja iroonia akvaariumis aset leidev uue ja vana maailma lõplik segunemine viib lõpuks igavese aktuaalse teemani – Venemaa võimaliku hukuni.⁵

Kaks ruumi ja aeg

Ometi on Belõi „Peterburi“ oma tuumas vägagi läänelik ja läänemõjuline teos. Teoses esitatakse õpetus kahest universumist, kahest ruumist: siinpoolsest ja transtsendentaalsest. Peategelane Apollon Apollonovitš Ableuhhov liigub üle nende piiri magades, tema Peterburi on unenägu; kaitsepolitsei nuhk haiguse hallutsinatsioonides; võimalusi eri tegelastel piire ületada on igasuguseid ja ruumegi on teoses vähemalt kolm: maine, astraalne ja täiesti teispoolne. „Peterburil pole mitte kolm mõõdet, vaid neli, neljas on allutatud tundmatusele ja seda pole kaartidele märgitudki, kui, siis üksnes punktiga, sest see on eksistentsi tasapinna puutepunkt hiiglasliku astraalkosmose kerapinnaga ..“ (lk 495).

XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel ilmus läänes ridamisi esoteerilisi ilukirjanduslikke teoseid, kus käsitletakse vana õpetust kahest ruumist, kahest päikesest ja sellest, kuidas liikuda ka nägija ja toimijana sealpoolses „osakonnas“.⁶ Tavaliselt lisati ajastu moena midagi idamaist, hinduistlikku või budistlikku. Ometi ongi ehk just nii, takerdumata kõikvõimalikesse lupjunud süsteemidesse, kõige õigem isiklikest müstilistest kogemustest rääkida. Traditsionalistist parun Julius Evola on iseäranis esile tõstnud austria budistiliku kirjaniku Gustav Meyrinki (1868–1932): just tema edastavat huvilistele tõelist müstilist arusaamist, vaatamata sellele, et kasutab ilukirjanduslikke raame.⁷ Meyrinki „Valges dominiiklases“ (1921, ee 2003) on kesksel kohal nn ärkvel magamine, mis jõuab finaalis idamaise pühitsuse kaudu oma kõrgpunkti.⁸

Sama traditsiooni kujutab veidi teise nurga alt ka Ameerikas võrdleva usundiloolise koolkonna rajajana palju kriitikat saanud rumeenlane Mircea Eliade (1907–1986). Oma kõige isiklikumaid müstilisi kogemusi ei andnud Eliade aga edasi mitte uurimustes, vaid ilukirjanduse vormis. Tema lühiproosa tippsaavutus „Doktor Honigbergeri saladus“ (1940, ee 1996) räägib samuti kahest ruumist, milles aeg kulgeb erinevalt.⁹ Eliade praktiseeris joogat ja tantrat, ta kaitses jooga teemal koguni doktoritöö, kuid laias laastus lõppes see asi talle läbikukkumisega. Sellegipoolest uurib jutustuses peategelane märkmeid kelleltki õpetlaselt, kes muutus joogaharjutusi tehes lõpuks nähtamatuks ja lendas Šambalasse. Ka märkmete uurija enda aeg hakkab liikuma järsku tohutu kiirusega ja ta satub mingisse teise maailma.

Ajaga seotud probleemid olid kesksed ka sümbolistidele. Belõi romaanis läbib peategelase poeg mingeid pool­uniseid seisundeid, peab eriti lugu just Buddhast ja arvab võrdlemisi lääne müstika toonase moevoolu kohaselt, et budism on ületanud kõik religioonid (lk 394-395). Ta teeb ka astraalrännakuid kosmosesse (lk 396).

Olematud majad

Teispoolsusse võib muidugi viia sama hästi ka revolutsionääride valmistatud pomm. Algselt oli Belõil kavas kirjutada triloogia, kus ühe teose pealkirjaks oli planeeritud „Nähtamatu linn“. See tõi mulle kohe meelde hiljutise Rainer Sarneti filmišedöövri „Nähtamatu võitlus“ (2023), kus on muu hulgas suurepäraselt kujutatud vene teemat. Kui Belõi teoses on pomm sardiinikarbis kuni romaani lõpuni, siis Sarneti filmis istub üks naistegelane avatud kalakonservi sisu peale ja käib pärast seda ringi rikutud kleidiga. Sarnet on siin tabanud tegelikult midagi väga sügavat. Mäletan lapsepõlvest paari käiku Petserisse, kus oli ühes ja samas majas viina- ning kalapood. Seda uskumatut lõhnakokteili naerdi tagasi sõites autos veel pikka aega kui midagi eriti venelikku …

Belõi kirjeldatud nn olematute majade külastamise motiiv on lääne müstilises kirjandustraditsioonis võrdlemisi levinud, see leidub ka näiteks Gustav Meyrinki „Golemis“ (1915, ee 1930). Belõi peategelase poeg Nikolai Apollonovitš seisab sellise mälestustest tõusva hoone ees Moika juures ning tunneb unelähedases seisundis ringi liikudes järsku surmahirmu. „Välisuks paiskus tema ees lahti; ja välisukse kolksatus tabas teda selga; pilkasus mässis ta endasse; kõik oleks tema tagant justkui ära lõigatud (nõnda on see ilmselt esimesel hetkel pärast surma, kui keha tempel langeb hingelt kõdusügavikku) ..“ (lk 112). Selliste majade olemuses ongi midagi finaalset: nad on ukseks teispoolsusse, teise aega, nad ilmuvad sinna, kus muidu on harilikult kuristik, näiteks Meyrinki „Golemis“ Hirvekuristik Praha Alkeemikute tänava viimase maja kohal. On selge, et sealsed inimesed elavad otsekui teises ruumis: „Ta elab, kus ei saa elada ükski elav inimene: müüril viimase laterna juures.“¹⁰ Sama selge on seal surematus: „Kahepoolne uks on jumal ise: kahepoolne hermafrodiit, mille moodustavad uksed – parempoolne naine, vasakpoolne mees. Ta istub kallil siledal pärlmutrist troonil poolreljeefis – ja ta kuldne pää on jänese pää. Ta kõrvad on kikkis ja ligistikku, meenutades avatud raamatu lehekülgi.“¹¹

1 Okultismi (occultus tähendab ladina keeles ’salajane’, ’varjatud’) moodustavad gnostitsism, hermeetilised traktaadid alkeemiast ja maagiast, neoplatonism ja kabala. Nähtuse juured ulatuvad antiikaega ja tavaliselt iseloomustatakse seda kui lääne esoteerilist traditsiooni.

2 Teosoofia (kreeka keeles ’jumal’ + ’tarkus’) on jumalik tarkus, tarkuseusund. Tavaliselt seotakse seda rahvusvahelise liikumisega, mis algas Teosoofia Ühingu asutamisega 1875. aastal New Yorgis. Teosoofide eesmärk on kõikide usundite, sektide ja rahvuste ühendamine samadel igavestel tõdedel põhineva eetikasüsteemi alusel. Vt Yrjö Kumila, Teosoofia ja teosoofia ühing. – Teosoof 2002, nr 10, lk 5–11.

3 Üks juhtivaid roosiristluse ajaloolise konteksti uurijaid F. A. Yates on püstitanud hüpoteesi, et roosiristluse tekkimise taga võis olla alkeemik John Dee ja mingi tolleaegne reaalne protovabamüürlikku tüüpi organisatsioon.

4 Kord oli kirjanik Dmitri Merežkovski küsinud Steinerilt viimast tõde – see vastas, et öelge mulle enne eelviimane! Vt Н. А. Богомолов, Русская литература начала XX века и оккультизм. Новое литературное обозрение, 1999, lk 237-238.

5 Lauskriitikale vaatamata meeldis see albertspeeriliku ja põleva Moskvaga uus film mulle väga. Täielikult mittesoovitatav on aga Gogoli „Surnud hingede“ uus (2020) moodsasse aega üle kantud seriaaliversioon. Esmapilgul putinliku süsteemi suhtes ülikriitiline linateos rabab täiesti jabura propagandistliku puändiga, kus selgub, et Tšitšikov on truu FSB agent!

6 Soovitan jalutada Praha vanalinnas aadressile Nerudova 47, kus on nn alkeemilisel troonimisteel kujutatud barokkfassaadil kaht kuldset päikest: üks valitseb tavalise ja teine varjatud, okultse maailma üle. Antud fassaadi pilti saab vaadata ka raamatust: Alena Ježková, House Insignia of Ancient Prague. Práh, 2008, lk 128.

7 Vt Julius Evola, The Path of Cinnabar. An Intellectual Autobiography of Julius Evola. Arktos, 2010, lk 90.

8 Romaani on eesti keelde tõlkinud Uno Liivaku. Vt Gustav Meyrink, Valge dominiiklane. Nähtamatu mehe päevikust. Tlk Uno Liivaku. Monokkel, 2003.

9 Novelli on eesti keelde tõlkinud Riina Jesmin. Vt Mircea Eliade, Doktor Honigbergeri saladus. Tlk Riina Jesmin. – Loomingu Raamatukogu 1996, nr 38.

10 Gustav Meyrink, Golem. Tlk Johan Lõhmus. Loodus, 1930, lk 236.

11 Samas, lk 238.