Lahing läbi juhusliku kaamerasilma

Oleh Sentsov: „Sõda on varsti väldanud kolm aastat ja kui ma kuulen Baltimaade või Poola inimesi ütlemas, et ka neid võib tabada Putini rünnak, siis ma usun, et neil võib olla õigus.“

MARINA RICHTER

Mõeldes dokumentaalfilmidele, mis on jõuliste visuaalidega suurele linale toonud Venemaa Ukrainasse sissetungi jõledused, meenuvad otsekohe kaks: „20 päeva Mariupolis“ ja „Ukraina vabatahtliku päev“¹. Viimast võib mõneti võrrelda Oleh Sentsovi juhuse läbi sündinud uue filmiga „Reaal“², mis esilinastus juuli alguses Karlovy Vary filmifestivalil. Nende kauge hingesuguluse taga pole mitte vorm või filmimise viis, vaid keskendumine konkreetsele lühikesele ajahetkele, mis võimaldab sõda näidata selle toores tegelikkuses ning edasi anda südantlõhestava mõju, mida sõda ukrainlastele avaldab.

„Reaal“ on pooleteisttunnine juhuslikult üles võetud materjal ühest spetsiifilisest olukorrast, kus filmi autoril ja minategelasel Oleh Sentsovil tuleb lahinguolukorras organiseerida oma tule alla jäänud kaaslaste evakuatsioon.

Sentsov on kaamera ja relvaga Putini režiimi vastu võidelnud alates 2014. aastast, kui venelased annekteerisid Krimmi ja tungisid Ida-Ukrainasse. Ta on oma hinge andnud ühtviisi nii filmidele kui ka vabadusvõitlusse. Rohkelt auhinnatud lavastaja, kelle kontol on „Mängur“, „Numbrid“ ja „Ninasarvik“³, oli Karlovy Varys „Reaali“ esitledes oma kodumaalt eemal esimest korda pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aasta alguses. Suure sõja algusest alates on Sentsov olnud aktiivselt lahingtegevuses.

Sentsoviga kohtudes tuleb juttu „Reaalist“ kui juhusest, Putinist ning ühise tugeva koalitsiooni moodustamise hädavajalikkusest selleks, et sõda lõpeks.

Mis tunne on olla Karlovy Varys?

Siin on palju parem kui kaevikus, nii et ega ma ei nurise. Ma olen sõja algusest peale oma esimesel puhkusel, nii et kuidas ma peaksin end halvasti tundma? See on täitsa teine maailm. Ma olen kaks aastat sõdinud ja see siin on väga üürike hingetõmbehetk enne, kui ma oma üksuse juurde naasen.

Te olete filmitegija, loovestja. Me oleme teie loominguga tuttavad. Kuidas te kirjeldate oma rindekogemust arvesse võttes praegust olukorda Ukrainas?

Olukord on raske. See sõda kestab kauem, kui keegi oleks osanud oodata. Praegu on täiesti ilmselge, et Putin tahab Ukraina riigi ja rahva täielikult hävitada ja meie eksistentsi lõpetada. Sel põhjusel jätkavad ukrainlased võitlust kuni lõpuni, aga oleks väga-väga raske võita ilma toetuseta. Isegi toetusega kestab võitlus praegu aina edasi.

Kuidas sõda teie arvates lõpeb?

Seda ei tea keegi, aga me loodame, et see lõpeb meie võidu ja Putini režiimi lõpuga.

Mil määral oleks sõda võinud ära hoida see, kui Zelenskõi oleks 2021. aastal nõustunud separatistidega läbi rääkima?

Pärast 2014. aastat polnud enam võimalik seda sõda vältida. See sai selgeks hetkel, mil Ukraina valis teise tee, kui Putin ette nägi, ja kui meie riik andis mõista, et võtab suuna demokraatiale. Putin ei suutnud seda infot selgelt päris omaks võtta. Tal oli ilmselt kontrolli kaotamise tunne. Ja see Ukrainas vastu võetud otsus oligi sõja ettekuulutus. Kõige taga on 2014. aasta sündmused, Putini mõjuvõim ja Ukraina otsus mitte olla edasi osa sellest režiimist ja tema võimu­mängudest.

„Reaal“ oli juba eelmisel aastal valmis. Miks see just nüüd välja tuua?

Film sündis eelmise aasta 17. juunil, suure vasturünnaku ajal. Meie Bradleyt (jalaväe lahingumasin – toim) tabas rakett ja me pidime selle maha jätma ning elu eest jooksma, et positsioonidele jõuda. Lahingumasinast väljudes kontrollisin üle, kas mul on ikka kogu varustus kaasas. Ma ei märganud, et kiivrit kontrollides lülitasin kogemata sisse selle külge kinnitatud kaamera. Pool aastat hiljem leidsin oma GoPro kaamerast suure faili. Otsustasin selle läbi vaadata, et näha, kas seal on äkki midagi huvitavat, ja juhul kui ei ole, siis kustutan faili ära, kuna see võttis nii palju ruumi.

Materjali läbi vaadates tundsin, et see on mulle liig. Kiivrikaamera aku kestab tavaliselt umbes poolteist tundi, mitte kauem. See ongi kõik üks järjestikune ülesvõte. Nii et see film on umbes aasta tagasi üles võetud materjal meist kaevikus, Ukraina kauaoodatud vasturünnaku ajal, mis polnud kahjuks edukas. See oli väga keeruline operatsioon.

Kui ma filmi kuus kuud pärast lahingu asetleidmist avastasin, otsustasin seda näidata ka oma produtsendile. Talle see väga meeldis. Ta pani sõpradest ja kolleegidest kokku toetusgrupi, kes vaatas väikeses kinos materjali läbi. Nende muljed olid väga huvitavad. Öeldi, et see materjal väärib näitamist omamoodi sõjadokumendina, väikese dokumentaalfilmi vormis. Ja selle peaks viima laiema publikuni.

„Reaali“ ellukutsumine polnud kuigi lihtne, sest Ukraina sõjaväelt tuli saada eriluba ja heakskiit. Kuidas sellega läks?

Tegin kõike ise. Normaaltingimustel oleks protsess olnud vägagi teistsugune. Kahjuks on meil palju bürokraate, juhtivtöötajaid ja ametnikke, kes ei olekski kuidagi saanud teada, kuidas sellise filmiga peab ümber käima. Bürokraatiakihtide tõttu ning arvestades olukorda Ukraina inforuumis, ei saanuks sellist filmi muidu teha, sest teatud reegleid tuleb järgida. See, kuidas asjad Ukraina süsteemis toimivad, on ühe pikema vestluse teema, aga operatsioonist oli ka juba aasta möödas. Filmis pole sõjasaladusi ja kogu informatsioon on avalikult kättesaadav. Minu arvamus on, et „Reaal“ aitab juhtida lisatähelepanu sõjale, nii et võtsingi ise vastu otsuse „Reaal“ publiku ette tuua.

Põhiline, et inimesed räägiksid edasi sõjast ja Ukraina sündmustest – reaalsest olukorrast. Film seisab mu kodumaa kaitsmise eest ja põhineb täielikult avalikest allikatest saadaval infol.

Miljonid ukrainlased on maalt lahkunud, pillutatud üle Euroopa. Kas te toetate nende naasmist kodumaale, et nad saaksid samuti võitlema asuda?

Jaa, sest surve on tõeliselt peal. Saan aga rääkida vaid oma kogemusest. Minu arvates on igal ukraina mehel tugev kohustus kaitsta relvaga oma kodumaad ja peret. Meid ründab keegi, kes tuli relvaga meid tapma. Sel põhjusel olen mina siin. Aga on ka mehi, kes mingil põhjusel võidelda ei saa, ja see pole alati hirmust tingitud. See on probleem. Kõik mehed, kes lahkusid maalt ja on mujale elama asunud, ei taha armeega liituda. Ma arvan siiski, et kedagi pole mõtet sundida sõtta minema, sest sellest poleks kellelegi kasu. Ukraina võiks luua soodsad tingimused neile, kes on valmis tagasi tulema, või panna neid mõistma seda, mille eest sõditakse. Parim lahendus on inimesi motiveerida, muu ei toimi.

Teie elu on kahjuks kujundanud teie suhe Putiniga. Te olete kandnud Venemaal vanglakaristust vale­süüdistusega terrorismis⁴. Kas tahaksite jagada oma emotsioone temaga seoses?

Ma tunnen, et võitlen Putini kurja masinavärgi vastu. Ta on tõesti väga julm. Ta on keegi, kes elab siin maailmas oma väändunud maailmapildi ja haiglaste plaanide järgi. Eelmisel sajandil juba nägime üht haiget meest, Hitlerit, kes kujutas endast Euroopale samasugust ohtu. Seekord ähvardab oht idast, mitte läänest. Me võiksime põhjalikumalt analüüsida seda, millist sõda pidas üks ja millist peab teine, aga see praegune on mulle isiklikum Putini ja minu suhte tõttu selle kõigega. Mulle on Putin puhta kurjuse kehastus. Tuleb saada aru, et see pole mingi üldine mõte, tema julmus on paratamatu tõsiasi. Ta on olend, kes elab iseenda peas ja kellel on oma isiklik nägemus sellest, kuidas maailm peaks toimima. Ta tõesti usub sellesse, mida teeb, ja on valmis kõigeks, et oma eesmärke saavutada. Jällegi, Hitleri puhul oleme seda juba varem näinud. Loomult on see sama asi, samasugune julmus ja haiglaste nägemuste täideviimine.

Ma nägin seda tulemas, et Venemaa ründab Ukrainat. Inimesed pidasid mind liiga radikaalseks, isegi Ukrainas. Mäletan vanglast vabanemist, traumatiseeritult, nähes, mis suunas sündmused võivad edasi areneda. Kahjuks tuleb tõdeda, et mul oli õigus, sest ma mõistsin juba siis, kuidas vene meediamasin inimesed ära teeb ning paneb nad tundma viha ja valmisolekut hävitada Ukraina.

Kui ma vabanesin, tegin Euroopas ning ka mujal maailmas pika ringreisi, et inimestele olukorda selgitada. Pidasin Euroopa Nõukogus kõne ja ütlesin väga selgelt, et Putin pole üksnes Ukraina vaenlane, vaid oht kogu Euroopale. Keegi ei uskunud mind ning seda mõtet samuti mitte. Nüüd me näeme, mis suunas sündmused arenevad. Mida siin ongi lisada?

Kuidas hindate rahvusvahelist tuge Ukraina armeele praegusel hetkel? Kas seda on piisavalt või mitte?

Kui räägime „Reaalist“, siis seal on ka pisut juttu laskemoonapuudusest, aga mitte otseselt sel põhjusel. See olukord tekkis seetõttu, et meie laskemoona täis masin jäi rünnaku alla ja me pidime selle maha jätma. Venelased alustasid õhurünnakut ja said meile pihta. Me jõudsime küll oma sihtpunkti, aga kohe oli väga raske lahing peal ja me ei saanud enam oma moona Bradleyst kätte. See film käibki selle ühe konkreetse operatsiooni kohta.

Kui aga rääkida Ukrainast üldiselt ja Ukraina kaitsmisest, siis on asi pigem rakettides, õhtutõrjes ja teistes hädatarvilikes asjades. Tuleb aru saada, et see sõda on nagu tulekera ja ilma adekvaatsete relvadeta seda ei võida ja pidama ei saa.

Mida te inimlikult tunnete venelaste vastu, kes on teises kaevikus teie vastas? Kas te võtate vange ja kuidas te nendega ümber käite? Mida nad teile räägivad?

Mõned kuud pärast operatsiooni „Reaal“ olime positsioonidel Donetskis. Võtsime ala ära ilma inimohvriteta. Seal oli suur mets, mida läbi kammides leidsime kuus venelast, kelle võtsime ka vangi. Tänu nende droonidele teadsime juba ette, et nad tulevad. Ootasime, kuni nad lähemale jõuavad, ja võtsime nad kinni. Enne venelaste tabamist küsisid sõdurid minult kui komandörilt, kuidas edasi talitada ja mida nendega teha. Asi on selles, et me peame oma otsuseid langetama väga kiiresti. Kas võtame vangi või avame tule? Need kuus olid veel veidi eemal, kui ma ütlesin oma üksusele, et võtame nad vangi.

Kinnivõtmise järel nägin, et kaks neist olid ohvitserid. Hakkasin neid kohe üle kuulama, et teada saada, kas ümbruskonnas on veel inimesi, ja kui on, siis kus. Kui sain teada, et need kuus olid olnud juba mõnda aega oma varustusest, komandörist ja logistikast ära lõigatud, läks asi huvitavaks. Üks ohvitser küsis minult, kuhu meil on plaanis nad järgmiseks viia. Vastasin: „Noh, te olete terroristid, sissetungijad, nii et me viime teid vangi.“ Tema reaktsioon oli umbes selline: „Misasja? Miks? Mille eest vangi?“ Nad ei mõistnud, et teevad midagi valesti, ning olid väga üllatunud, et võivad oma tegevuse eest vangi minna. Nad ei saanud üldse aru, mida nad teevad. Jagasin nende tabamise hetke videot ka oma Facebooki lehel umbes kuus kuud tagasi. On ka video ühest teisest lahingust, mis oli mulle palju raskem kui „Reaal“. Üsna lühikesed klipid.

Kas te tunnete end turvaliselt?

Mul pole sellele selget vastust. Kui ma sõdurina näen või kohtan vene sõdurit, kes relv käes minu poole liigub, siis ma loomulikult tulistan, sest see on keegi, kes on tulnud relvaga minu maale mind tapma ja ma pean ennast kaitsma. Aga olukorras, nagu eelkirjeldatu – kui mul on võimalus need relvakandjad kinni võtta nii, et nad midagi eriti vastu ei saa teha, siis hoian ma nad elus ja võtan vangi.

Mis on kõige rabavam erinevus sõjafilmide ja tegelikkuse vahel?

Heades filmides saame näha stseene, mis toovad sõja tegelikkuse vaatajani. Aga ma arvan, et 90% juhtudest ei ole ekraanil nähtul eriti palju pistmist sellega, mis päriselt rindel ja lahinguväljal toimub.

Mis tunne oli teil kui rindekogemusega filmitegijal, kui te selle materjali leidsite? Kas nägite toonast kogemust uue nurga alt?

See puudutas mind väga sügavalt. Olin liigutatud, et see materjal mu kaameras oli, aga sellega kaasnes ka trauma. See polnud mu esimene suur lahing, trauma põhjuseks olid mitmed isikud, kes filmis figureerivad. Kaotasin seal palju sõpru, ka ühe väga lähedase. Filmi vaadates elasin selle kõik uuesti läbi, ja see oli väga piinarikas. Nende inimeste auks otsustasin, et meie ühised üleelamised on väärt laiemat tutvustamist. Seetõttu omandas filmitud materjal minu jaoks kummalise ja tugeva uue tähenduse.

Kas teie arvates võiks Putini surma või maagilise kadumise järel see hullumeelne lihunikutöö ka lõppeda? Äkki pole kellelgi teisel sellist võimu inimeste üle, et neid sõjapidamises veenda?

Ma arvan, et kui Putinit poleks, siis oleks võimalik praegu toimuvat sõda lõpetada. Probleem pole aga ainult Putinis, vaid ka inimestes tema ümber. Ta pole ainus, kes on sõja taga. See ongi põhjus, miks ma tõin võrdluse Hitleriga, sest kui tema peale mõelda, siis olid päris paljud seotud maailmasõja kestmisega aastaid ja aastaid. Sama toimub siin ja praegu. Kujutage ette kõiki neid tugeva propagandamasina poolt vormitud inimesi, kes on väga vihased ja valmis vaenlase vastu astuma. Kas neid on võimalik kergesti peatada? Ilmselt mitte. See ongi praegu põhiline.

Viie ja poole vangla-aasta ajal vaatasin vene filme, kus narratiiv on esitatud läbi väga kahjuliku propaganda­prisma. Mulle oli täiesti selge, mis juhtuma hakkab, sest inimesed olid laetud vihast, mis neisse oli saadaoleva meediasisu tarbimise tulemusena kogunenud. Isegi, kui juht ära võtta, liigub mass mõnda aega inertsist edasi.

Kas praeguses punktis on kohta diplomaatiale?

Diplomaatia Putiniga pole praegu ilmselt õige vastus. Võimalus on liikuda edasi suurema ja tugevama koalitsiooniga, mis annaks läbirääkimisteks vajalikud diplomaatilised tööriistad. Aluspõhi peaks tõesti olema midagi laiemat. Peaks olema püüdlus ehitada tugevat ühendust. 15 aastat tagasi peeti neid hulludeks, kes rääkisid Putini tulevasest sissetungist Ukrainasse, nüüd on sõda väldanud varsti kolm aastat. Kui ma praegu kuulen Baltimaade või Poola inimesi ütlemas, et ka neid võib tabada Putini rünnak, siis ma usun, et neil võib olla õigus. Pole põhjust muud arvata, sest me näeme, mis praegu toimub. Nad on seda ennegi teinud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „20 днів у Маріуполі“, Mstõslav Tšernov, 2023; „День українського добровольця“, Volodõmõr Tihii, 2022.

2 „Реал“, Oleh Sentsov, 2024.

3 „Гамер“, Oleh Sentsov, 2011; „Номери“, Oleh Sentsov, 2020; „Носоріг“, Oleh Sentsov, 2021.

4 Oleh Sentsov arreteeriti Krimmis 2014. aasta mais ja mõisteti 20 aastaks vangi terrorismisüüdistusega. Ta vabanes 7. septembril 2019 vangide vahetuse käigus.