Kes kõigutab filmivaldkonna paati?

Nali „Kes mängib golfi, kes sõidab jahiga, kes teeb filmi“ viitab asjaolule, et filmi võid sa ju teha, aga elamise raha peab mujalt tulema.

ANNIKA A. KOPPEL

Seminar „Eesti filmitootmine – projektipõhine eluviis või jätkusuutlik ettevõtlus“. Sõpruse kino, Tallinn, 19. III 2024.

Sõpruse kino sai 19. märtsi hommikul pilgeni noori inimesi täis. Toimus filmitööstuse klastri ja kinoliidu korraldatud seminar „Eesti filmitootmine – projektipõhine eluviis või jätkusuutlik ettevõtlus“. 250 osavõtja seas oli filmiettevõtjaid ning loomingulisi ja tehnilisi töötajaid.

Juba osalejate arv näitab, et teema on aktuaalne. Filmivaldkond pole kunagi stabiilsusega hiilanud ja on eriti kriisiaegadel enamasti valusalt pihta saanud. Käibesse läinud nali „Kes mängib golfi, kes sõidab jahiga, kes teeb filmi“ viitab asjaolule, et filmi võid sa ju teha, aga elamise raha peab mujalt tulema.

Alustuseks veidi statistikat. Eesti filmi vaatajate arv 2023. aastal oli üle 600 000, mis hakkab lähenema koroonaaegsele näitajale. Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitali toel valmib aastas 5-6 mängufilmi, keskmine mängufilmi eelarve on 1,27 miljonit eurot. Mängufilmidele eraldatakse aastas kokku 4 miljonit, mille eest saab teha viis filmi, kusjuures EFI maksimaalne mängu­filmile eraldatav toetus on 900 000, kulkast tuleb juurde 200 000. Muud rahastusallikad on pigem marginaalsed, suurema eelarvega filmi tegemiseks läheb vaja rahvusvahelisi kaastootjaid.

Võrdluseks: keskmine mängufilmi eelarve Euroopas on 2,06 miljonit eurot. Üks erinevus Euroopa ja Eesti vahel on veel see, et kui Euroopa produtsendid saavad arvestada filmi ettemüügist voog­edastusplatvormidele 34% eelarvest, siis Eestis sellist võimalust ei ole. Raha tuleb Euroopas eelarvesse ka tagasi­makse­süsteemide (cash rebate ja tax rebate) kaudu umbes 17% ulatuses.

Eestis valmib filme ka ilma riigi toetuseta, erasektori rahastusega, ning nende eelarved jäävad hinnanguliselt 300 000–500 000 kanti. Mängufilmi on tehtud ka väga väikese eelarvega, näiteks praegu veel kinodes linastuva „Mo mamma“* maksumuseks hinnatakse 60 000–80 000 eurot. 2014. aastal tegi Veiko Õunpuu „Roukli“ umbes 15 000 euroga. Sellised filmid sünnivad suure entusiasmi ja loomingulise põlemise puhangutest, kuid selline tootmisviis ei ole kindlasti jätkusuutlik.

Filmitööstuse klastri tegevjuhi Piret Tibbo-Hudginsi sõnul toetub eesti film kahele sambale: „Esimene on kodumaine film, mis otsib riiklikule toetusele lisaks alternatiivseid rahastusvõimalusi nii erasektorist kui ka filmide edastamise platvormidelt. Teine sammas on tööstust toetav Film Estonia, mis on alates 2016. aastast toonud Eesti majandusse ligikaudu 73 miljonit eurot.“

Film Estonia tagasimakseprogrammi kaudu toetatakse Eestis tekkivaid tootmiskulusid 20–30% ulatuses, piirmäär on 4 miljonit aastas. Eesti filmitööstust toetatakse selle kaudu, et siinsetel produtsentidel avaneb võimalus teha koostööprojekte ja meie võttemeeskonnad ning filmisektori töötajad saavad tööd ja palka, mida ilma nende projektideta ei oleks.

Stellar Filmi produtsendi Evelin Penttilä sõnul on Eesti cash rebate süsteem üsna lihtne – siin pole tähtaegu, menetlus ja audit toimuvad 30 päeva jooksul. Film Estonia on alates 2016. aastast toonud valdkonda raha juurde – väljamakseid on tehtud 57 projektile kokku 21,6 miljonit, mis omakorda jätsid Eestisse mitu korda rohkem raha.

Eesti turundamine võttepaigana on keeruline, sest me ei paista eriti millegagi silma: asume rohkem idas kui läänes, oleme pigem kallid kui odavad. Projektid tulevad meile peamiselt kellegi isiklike kontaktide kaudu. Film Estonia rahastus sõltub kahjuks ennekõike poliitilisest tahtest nagu palju muudki, ja selle ebastabiilsuse tõttu jäävad paljud projektid Eestisse ka tulemata.

Produtsent Lili Pilt esitas tabeleid teenuste hindadest konkureerivates maades. Andmehulka oli kohapeal raske hinnata, kuid publiku hulgast, kus igaüks oma valdkonna hindu vaatas, kostis reaktsioone, mille põhjal võis arvata, et võrdlus ei ole meie kasuks. Sissevaateid valdkonda tegid produtsendid teemal „Miks me kaotame cash-rebate-projekte ja reklaamfilme naabermaadele: meie eelised ja puudused, seisakute ja tootmise sesoonsuse põhjused“. Filmi­kunstniku ameti muredest ja rõõmudest Eesti, Ungari ja Leedu mängufilmide näitel rääkis Tiiu-Ann Pello.

Erinevate osakondade esindajad arutlesid, kas filmitegemises on kokkuhoiukohti. Kõlama jäi see, et pikem ettevalmistusperiood ja stsenaariumi täpne eelnev ajastamine aitaks platsil tõhusamalt tegutseda ja materjali paremini planeerida. Protsessi tuleks mõista, mitte üritada nui neljaks mopeediga kuule sõita. Tõdeti, et täispikk mängufilm eeldab teatud kogemusepagasit. Kogemuse saamiseks kõlas soovitus minna lihtsalt sõpradega metsa ja teha üks film.

Veel arutleti, kuidas vabakutselise filmitegijana planeerida karjääri pidevalt muutuvas filmitööstuses. Kuidas suhestuvad omavahel aastatepikkune kogemus, filmikooli diplom ja entusiasm? Tõdeti, et tegelikult kool eluks ette ei valmista, ehkki praktika osakaal on aastatega kasvanud. Ka loovprodutsendi elu on sama mis vabakutselisel, sest põhileiva peab lauale tooma mingi muu tegevus.

Päeva lõpetas režissööride arutlusring teemal „Edukas kodumaine film on filmivaldkonna prestiiži alustala: režissööride vaade Eesti filmitööstusele ja oma ametile“. Vestlust juhtis Marta Pulk ning osalesid Moonika Siimets, Veiko Õunpuu ja Martti Helde. Esmalt püüti sõnastada, mis on üldse edukas film. Siimetsa arvates on hea film selline, kuhu õnnestub midagi ennast inspireerivat sisse panna, nii et see ka teisi puudutab. Õunpuu sõnul peaks edukas film olema kunstiline, üldistusjõuline, mõjuma esteetiliselt värskena ja üldisest taustast eristuma. Helde lisas, et seda peaks keegi ka vaadata tahtma, s.t see peaks inimestele korda minema.

Moonika Siimets, kellel valmib komöödiafilm „Must auk“, jagas oma häid kogemusi Soomes töötamisest: „Soomes inimesi hoitakse ja väärtustatakse. Sain seal kuidagi eluisu tagasi. Soomlased pole nii frustreerunud kui meie ja oskavad probleemidega paremini toime tulla, minu kui režissööri vajadustega arvestatakse.“

Siimetsa arvates tuleks loojat usaldada, kuid pahatihti hakatakse teda suruma mingitesse skeemidesse. Veiko Õunupuu sõnastas, et tark strateegia otsib isikupära, mudeli järgi filmi­tegemine viib vaid ühtlase ökosüsteemi toimimiseni, mis tekitab vaid tuima ja igava mürafooni. Tähelepanu äratab, kui miski on teisiti ja teos on kõneväärt, unikaalne. Kõik algab režissööri puhul ikkagi isiksusest – sellest, kas tal on omadused, mis võimaldavad edukat filmi teha.

Tõdeti, et Eestis on režissöör kõige vähem platsil viibinud isik, sest filmi saab teha nii harva. Jäme ots on tootjate käes. Režissöör ei saa meie süsteemis oma filmile ise raha taotleda, ta on töövõtja, ehkki võib siis oma töö eest arveid esitada. Muidugi tahaksid režissöörid platsil töötada puhanud ja väärilist tasu saava meeskonnaga, mis pahatihti nii ei ole. Kõlas üleskutse streikida – režissöörid seda küll teha ei saa, aga kedagi ei saa ka sundida töötama raha eest, mille eest ei ole võimalik ära elada. Õunpuu ütles, et tema on teinud filmi ka 15 000 euro suuruse eelarvega, mis oli väga ebamugav ja niimoodi siiski filmi teha ei saa. Režissööri olukord on halb, ta ei ela oma tööga Eesti Vabariigis ära, aga ootused ja nõudmised talle on kõrged. Ja see ei ole koht, kus võtta probleem teadmiseks ja koosolekuga edasi minna, vaid kindlasti tuleb ka midagi ette võtta.

Arutelust ei tulnud kuidagi välja, et filmitegemine võiks olla jätkusuutlik ettevõtlus. See on ikkagi projektipõhine eluviis, millele on omased suur risk, ebastabiilsus, sesoonsus ning napi sissetulekuga või üldse ilma sissetulekuta perioodid.

Päeva juhi Evelin Penttilä kokkuvõte kõlas: „Jääme ikka kõik ühte paati!“ Oli hea, et kõikidest muredest räägiti ning hakati paremini mõistma, mis vetel me seilame. Probleemidele lahendusi muidugi käigupealt ei sünni, aga ehk need kunagi tulevad. 23 aktiivset filmiettevõtet koondav MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster ja Eesti Kinoliit oma 409 liikmega peaks olema ühiskonnas piisav jõud, et tõhusalt tegutseda valdkonna parema toimimise nimel.

* „Mo Mamma“, Eeva Mägi, 2023.