Kolmas aasta kammermuusikat Fotografiskas
Tänavu valiti festivali keskmesse ameeriklaste ja inglaste helilooming, mis võrrelduna näiteks saksamaise kultuuriruumi saadustega kõlab meie muusikaelus harva.
Kammermuusika Fotografiskas 13. ja 14. VIII.
Peatumatult toimeka Telliskivi loomelinnaku kunstimekas sai teoks järgemööda kolmas kammermuusika festival. Rahvusvahelise mainega fotomuuseum oma sõbralikult moeka miljööga on paljudele ammu tuttav ning seal paikneb mitut liiki kultuurisaaduste pruukimiseks ka sobiv taristu. Üha enam leiavad Fotografiskasse tee süvamuusika ala korraldajad ning see toob alaliselt tümpsuvasse kvartalisse kõigiti teretulnud ja tervendavaid helindeid. Tänavu valiti festivali keskmesse ameeriklaste ja inglaste helilooming, mis võrrelduna näiteks saksa kultuuriruumi saadustega kõlab meie muusikaelus harva.
Festivali päästis valla Ralph Vaughan Williamsi (1872–1958) „Phantasy Quintet“, mille pealkirja tohiks tähti närimata tõlkida lihtsalt kui „Fantaasia-kvintett“. Rõõmus tähenärija hakkab aga kirjapildi omapärast kinni, sest nõnda saab hõlpsasti välja vabandada järgneva kõrvalepõike! Teose pealkiri võiks ju tähelepanu äratamata silme eest mööda lipsata igaühel, kes ei ole veel sattunud seiklema brittide muusikaloos. Pinnaliselt on see „fantaasia“ pealkirjas muidugi vihjeline lubatäht katsetusteks, mingi vabadus pääseda puisest vormist, üleskutse julgemateks ideedeks, ent selle taga peidab end hoopis asisem ajalugu, mis on pealegi seotud kindla isiku tarmuka tegevusega.
Tolle isiku nimi tuleb ilmsiks arvukate kammerteoste pühendusi sirvides: Walter Willson Cobbett (1847–1937) oli jõukas tööstur, kes teenis varanduse ülekanderihmade tootmisega, ent oli ka andunud amatöör muusika vallas, seda sõna õilsaimas tähenduses. Aga kus on siin ometi seos? Cobbett oli Vaughan Williamsi kvinteti tellija ning tema korraldatud heliloomingukonkursside kaudu ka täiesti uue teoseliigi ellukutsuja. Teda pani imestama üheosaliste, maitsekalt lühikeste ja seejuures küllaselt komponeeritud kammerteoste nappus. Tegutsejana ei jäänud Cobbett mõtisklema, vaid pani aluse helitööde võistlusele, mille põhitingimused olid lihtsad: pillide partiid olgu võrdse tähtsusega, teose kestus ärgu ületagu tosinat minutit ning pealkirja võiks haakuda sõna phantasy. Selles uues „žanris“ valmis kümnendite vältel arvukalt teoseid eri koosseisudele, mis väärivad küllaga uudishimulikku avastamist.
Vaughan Williamsi keelpillikvintett seisab koos neljast lühikesest jaost, millest igaüks jõuab kindla lõpuni, ent osad järgnevad ilma fraki kohendamise pausideta. Sissejuhatavat osa valitsevad rahvalaulu mekiga soolod, mis oma väljendusrikkas lihtsuses tahavad interpreedilt suurt hoolt, kohati on toeks ka pehmed akordid. Enim tuli siin esile Kaija Lukase mahe vioolatoon, millega astus sageli kahekõnesse Triin Ruubeli erk viiulikõla. Järgnenud krapsakas skertsos ja finaalis pääses maksvusele Aleksandr Kovalevi täpne ja artikuleeritud tšellism. Hella ja lausa ellerliku eleegilisusega paitas kõrvu vaid kolme minuti jagu vältav alla sarabanda, mille materjal on õige napp ja aina korduv, ent seejuures äärmiselt mõjuv. Finaali vaimukasse hoogu sekkub planeeritud ootamatusena avaosast tuttav vioola ja viiuli „käest kätte“ ulatatav avar kantileenikaar. Oli tore kogeda, millise naudingu ja osavusega on Vaughan Williams pruukinud vormi vabadust, pannes kokku teose, mis on nagu barokiajastu pillisüit tihendatud kujul: igal osal on oma kirjeldav pealkiri, osade iseloom varieerub aeglane-kiire-aeglane-kiire plaani järgi, hoides nii hajumast ka hajameelsema kuulaja tähelepanu.
Avaõhtu peateos oli oma elu viimased paar aastakümmet Ameerika Ühendriikides tegutsenud Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) rammus keelpillisekstett (1916), mis pärineb küll veel helilooja Euroopa-aastatest. Nooreohtu Korngoldi loodud teose tugevus on hilisromantismi tundekülluse ja polüfoonilise vilumuse põim, mille seob šedöövriks äärmuseni fantaasiarikas faktuur. Pärast kromaatiliselt kõhedaid ja hüpliku joonega avatakte pakatab esimene osa magusasse melodismi, aga edasi pole miski peale rahutuse enese rahutus esimeses osas püsiv. Mõjusaimaks kujunes sel korral teose lopsakas-igatsev adagio, mille palgejoontes on aimata Mahleri ja Wagneri harmooniliste leidude jõulist eeskuju. Kogu interpreetide kuuik – Triin Ruubel, Emma Yoon, Xandi van Dijk, Kaija Lukas, Aleksandr Kovalev ja Theodor Sink – sulas siin kohati justkui üheks hiiglaslikuks harmooniliseks instrumendiks, mille eri registreid pakkus helilooja välja organisti osavusega värve vahetades. Kogu teosele igiomane kärsitu aktiivsus, mis paneb ka partituuri seirates hämmastuma, kõlab kokku rikkalikult ja erksat kaasaelamist soodustavalt. Muusikutelt nõuab see küllus vankumatut kontrolli ja kiiret reaktsiooni, sest olulised momendid liiguvad pillide vahel kohati pöörase vahelduvusega. Oma partiid mängides peab ilmselt paralleelselt jooksma peas ka partituur ühes kõigi teiste „häältega“.
Kolmapäeva pärastlõunaseks tunniks paluti lavale noortest muusikutest keelpillikvartett: viiulitel Triin Veissmann ja Iris Eva Aabloo, vioolal Kristin Klesment ja tšellol Ekke Rainer Arndt. Nelik tuligi muide kokku nimelt selleks sündmuseks. Koosmängu nooruspäevi võis tajuda tähelepanelik kuulajagi – pole ju mingi saladus, et kvaliteetse kvartetimängu tippu ei vii kiirteed. Siin aga polnudki eesmärk kvartetikunsti mäehari, milleni jõudmiseks käiakse koos kümneid aastaid, vaid meelte koondamine elamusliku repertuaari mängimise abil, ja mitmeti elamuslik noorte koosmäng tõepoolest oligi.
Maitsekalt kõlas Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi keelpillikvartetile“ (2002), mille aluseks on Cyrillus Kreegi kogutud vaimulikud rahvaviisid Eesti eri paigust (Rapla, Pärnu-Jaagupi, Mustjala ja Otepää). Kõrvitsa uues kuues pole need mingid museaalsed harmoniseeringud, otse teisipidi: iga viisiga on ette võetud fantaasiarikkaid teisendusi, juurde pandud ilmekaid kaunistusi, siia-sinna poetatud arabeske ja trillerdusi. Vertikaali on julgesti lubatud ka pikantsemaid akorde, mis kogumina pakuvad suurt kuulamisnaudingut ning muusikutele rikast mängurõõmu.
Pärastlõuna vaieldamatu peategelane oli ameerika klassiku Samuel Barberi (1910–1981) mõttetihe keelpillikvartett (1936). Barberi üdini sümpaatne ja tundesoe kvartett on kaua kannatanud ühe õnneliku õnnetuse tagajärgede käes: teose aeglane osa hakkas varsti pärast loomist elama täiesti iseseisvat elu, kujunedes keelpilliorkestri seades ning ka segakoorile sätitult üheks ikoonilisemaks heliteoseks kogu maailmas. (Kvarteti keskosa molto adagio on laiadele massidele tuttav lihtsalt Barberi „Adagio“ pealkirja all ning oma magus-pühaliku karakteri tõttu pruugitakse seda rohkesti leinaga seotud puhkudel ja paljudes filmides noil hetkil, mil pisarate valamine on julgustatud.) Teose täielik tervik on aga nii sisult kui ka vormilt väga veetlev ja kogemist väärt. Noorele ansamblile oli teos selgelt meeltmööda, ent mõneski imposantset energeetikat eeldavas lõigus jäi mäng ettevaatlikuks, igaks juhuks hoiti varuks vibraato intensiivsust ja jõhvide jõudu, aga kuivapoolse kõlaga ruum andnuks ehk natuke „üle pingutades“ ka kindlasti rohkem tagasi. Ootan siiski põnevusega kvarteti järgmist etteastet, sest muusikalist klappi ja mängutahet näis neil olevat tagavaraks küll ja veel.
Eredaim elamus oli targu jäetud lühikese festivali lõpupoolde. Ungari helilooja Ernő Dohnányi sekstett (klarnetile, metsasarvele, viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile) oli tänavuse festivali paeluvaim avastus. See suurteos on justkui sümfooniline pannoo kuuele mängijale: pisikeste detailikeste kallal nikerdamise asemel valitseb selles lai joon ja orkestraalne faktuur, sageli moodustuvad paaridest või kolmikutest selged kihid. Kõlava seob kokku kameeleonlik klaver, mis kord on bassipill või harmoonilise tiheduse laduja, teisal hoopis rütmilisi nihkeid esile kutsuv jõud ja siis jälle mõne pillikooslusega unisoonis ühte jalga käiv kaaslane. Ansamblit üheks siduvat meistritööd tegi veenvalt pianist Kärt Ruubel, kellele võlgneme tänu ka festivali ellukutsumise eest. Ehk ei jää kolmas ka neljandata.