Moes on koostöö

Donaueschingeni muusikapäevade kavas kritiseeriti geeniusekultust ning loodi sildu improvisatsiooni, heliloomingu ja interpretatsiooni vahel.

GREGOR KULLA

Donaueschingeni muusikapäevad 19. – 22. X. Kunstiline juht Lydia Rilling koostöös Julia Neuperti („NOWJazz“) ja Iris Drögekampiga („Akustische Spielformen“).

Nagu tänavuse „SAAL biennaaligi“ puhul keskenduti ka maailma vanimal nüüdismuusika festivalil koostööle. Olgu, esimesel pigem kunstilise juhtimise kollektiivsusele, Donaueschingeni muusikapäevadel (DM) kollektiivsusele aga kavas, kus kritiseeriti geeniusekultust ning loodi sildu improvisatsiooni, heliloomingu ja interpretatsiooni vahel. Eks need ole olnud ju kõik üks ja seesama ning on alles hiljaaegu lahknenud. Eraldi paistis silma, kui mitmekülgne oli festival kultuurilise ja soolise esindatuse poolest. No ja hämmastav, kui laiahaardeline oli kava ka muusikaliselt. Oli näha seegi, et kunstilistel juhtidel on ka muusikaväliselt maitset.

Minu muusikapäevad algasid Wojtek Becharzi kolmanda sümfooniaga 220-le kaablita kõlarile (2019–2023). Teos koosneb viiest osast ja kestis 150 minutit. Iga osa oli kui erisugune helimaastik. Teos avaneb lausega „Sümfoonia peab olema nagu maailm, see peab sisaldama kõike“. Blecharz lülitas kõlareid ükshaaval sisse, kuni esimene osa oli kui vetruv soolakambrimuusika, milles oli läbivalt midagi jälgida: kõlareid oli palju ja heli dünaamiline kese muutus pidevalt. Teine osa algas vaikusega ja kaotas seeläbi veerand kuulajaskonda. Osa kätkes endas tuult ja kajakisa ning ruumi eri otstes asusid mängima ka kontrabass­klarnet ja subkontrabassplokkflööt. Järgmised osad olid seotud sujuvalt ning üleminekuid polnud tunda. Kõlarid jõudsid lõpuks publiku hulka, kus neid käest kätte edasi anti.

Teos oli rahulik ja veenev: see lõi ühes esitajatega turvalise keskkonna, kus logeleda, magada, kuulata või mõelda. Sümfoonia kontseptsioon oli selle mõiste avardamine. Endale üllatuslikult tundsin minagi end spordisaalis turvaliselt, kuni nägin, et helilooja kahe kõlariga maas istuva või lamava publiku pea ümber heietab. See tegevus oli invasiivne ja minu turvalisus kadus nagu kirves kaevu. Läksin seina äärde istuma.

Esimesel orkestrikontserdil (SWR sümfooniaorkester, Baldur Brönnimann) kanti ette Matana Robertsi, Sara Glojnarići, Clara Iannotta ning Éliane Radigue’i ja Carol Robinsoni loomingut. Robertsi tükis „Elegy for Tyre: Welcome to the World through my eyes …“ oli kasutatud tekstipartituuri, mida helilooja ise kutsub mõistega endless score. Teos oli helimeditatsioon Tyre Deandre Nicholsile, 29aastasele afroameerika mehele, kes suri pärast politsei vägivaldset rünnakut Memphises Tennessee osariigis tänavu 7. jaanuaril. Nimi Tyre osutab tugevusele ja Deandre afroameerika traditsioonis julgusele ning helilooja kirjutab, et teost mängides võiksid interpreedid kuklas hoida neid kaht sõna kui kollektiivse mälestamise olulisi osiseid. Seega on tegu väga poliitilise teosega: improvisatsiooniga mälestatakse rassismi ohvrit.

Glojnarići teos „sugarcoating #4“ on viimane osa samanimelises seerias, mis põhineb popmuusika kohandatud helifetišitel. Helilooja kirjutab, et kui läheneda Million Songs Datasetist saadud teabele pragmaatiliselt, siis on need fetišid helikõrguse ja tekstuuri vähenemine ja ühtlustumine, valjenemine, kordumine (luupimine) ja viimaks tihedus, mis paistab olevat varasemate parameetrite n-ö kõrvalsaadus. „Tihedus kandub sel juhul muusikutele tagasi, tõugates nad äärmuseni keskenduma ning küllastades neid teabega ja täiuslikkuse mikromehaanikaga,“ kirjutab helilooja. Küllastatus kanti edasi klassikalise muusika võtmes ja vahenditega, mis nägid partiides ette äärmise keerulisuse, kusjuures minu silmis suuresti põhjendamatult. Vaeva ja efekti suhe polnud hea.

Clara Iannotta teos „where the dark earth bends“ kanti ette ka mullusel festivalil „Musica nova“ Helsingis ja selle kohta saab lugeda minu artiklist ajakirja Teater. Muusika. Kino septembrinumbris.¹

Kontserdile pani punkti Éliane Radigue’i ja Carol Robinsoni koostöös valminud teos „Occam Océan Cinquanta“, tsükli „Occam Océan“ viimane osa. Tsükli iga osa kujutab vee liikumist, olgu selleks siis ookeani madalaimad kihid või pinnapealsed võbelused. Teosel pole partituuri ning seda esitatakse Robinsoni juhendamisel kõrva järgi kui varem kokku lepitud (mänguvõtete) järgnevust. Muusika ei ole improviseeritud nagu kontserdi esimeses teoses, vaid üheskoos kõrva abil avastatud, viimistletud ja kokku mängitud. Ligi 30minutine teos möödus nagu hetk. Robinsoni tundlik juhendamine ja muusikute püüdlik kohalolek suutis mu ümbritsevast köhimissümfooniast irrutada ja viia pineva vee virasse ulpima. Kontserdi kava oli muusikaliselt vaheldusrikas ja terviklik.

Kontserdil „Echoräume“ ehk „Kajakambrid“ kandis Ensemble Ascolta ette kaks 40 minuti pikkust teost. Ruum tühjenes helilooja Elnaz Seyedi ja luuletaja Anja Kampmanni koostöös valminud teosega „Dunst – als käme alles zurück“ (2023) kahele häälele ja ansamblile. Nagu mingis arvutimängus, kus maag on võlunud su väikese loitsuga teise, tühja reaalsusse, kus seisad vees, ümberringi pilkane pimedus ja aeglaselt langevad tolmukübemed. See reaalsus vibreerib natuke ja meenub aeg, mille tõelisuses ei saa olla kuigi kindel. Liiv, kivid, jõed … Kampmanni looming ühitus Seyedi helikeelega vuugitult – vuuke polnud, üks tükk. Luuletust loeti ette pingutamata, aralt, otsekui kellegagi rääkides. Tekst oli veenev ja (väga) kandev, rääkimata muusikast. Ma polegi vist kuulnud heliteost, millel on nii tundlik ja veenev tekst.

Teine teos, helilooja Iris ter Schip­horsti ja kirjaniku Felicitas Hoppe koostööteos „Was wird hier eigentlich gespielt? Doppelbiographie des 21sten Jahrhunderts“ (2023) kahele häälele, ansamblile ja elektroonikale, oli esimese vastand. Teoses küsitakse „how does one escape the autobiographical myth and the prison of seemingly famil­iar means“ ja vastatakse „by looking at one’s counterpart“.² Teos on performatiivne: Salome Kammer tantsis, mängis popstaari ja säras nii, nagu ei ükski teine. Liialdan, aga tema esitus oli tõepoolest veenev! Ansamblistid mängisid põlve­trummi, dirigent näitles samuti (ka see kukkus hästi välja). Olen üllatunud, sest kui Eestis muusikat näitlemisega seotakse, paistab kõik nagu püüd möödunud sajandit taaselustada: nähtu on kukkunud seni välja piinlikult ja ana­kronistlikult. Aga kae, saab ka teistmoodi. Ansambel plaksutati neli korda tagasi lavale. Publik hullus.

Ansambli Ictus kontserdil „1979“ kanti ette Joanna Bailie samanimeline teos kaheksale muusikule, videole ja elektroonikale (2023). Minu maitse on tundlik, ärev ja õrn ning Bailie teos ja Ictuse esitus täitsid kõik kolm nõudmist. Audiovisuaalne tükk kätkes ekraani ja kaheks lõigatud Ictust, mille liikmed istusid kahel pool spordisaali. Ümberringi oli vist 5.1-helisüsteem. Stück’i kaks peamist muusikalist protsessi on kihid ja kuhjamine ning nende kordamine. Bailie nimetab seda lähenemist „delay spectrum’iks“: ta tegeleb palju field recording’uga, mille helikatkeid töötleb filtrite, efektide ja kajaga ning arendab imitatiivse polüfooniaga. Teose idee seisneb katses ühendada laul ja autod, allutades mõlemad eelmainitud muusikalistele protsessidele. Korduse ja kihtide tõttu muutusid autode killustunud „meloodiad“ lauludeks, mis sarnanevad üksteise otsa kuhjamise tulemusel aga tänavamüraga.

Autode ja tänava müra abil on Bailie soovinud kujutada 1979. aasta elutuba, kus telekast kostab popmuusika, tänavalt müra. Meenutus on muljutud nagu mälupildid tihtipeale. Jah, teos ongi mälupilt, mis põhineb objektiivsel teabel, kuid on ajas (helilooja puhul 45 aasta jooksul) muundunud millekski eriskummaliseks. Natuke on aru saada, mis see aluskiht seal on, aga no tõesti, vaevu. Teos oli sedavõrd mõjus, et nii noored kui ka vanad rändasid spordisaalist mälusoppi: kel oli pea põlvede vahel, kel kuklas, kes tuikus, kes vahtis klaasistunult enda ette maha. Mina hoidsin nuttu kurgus.

Käisin ka ansambli Die Hochstapler kontserdil. Ansambel tegeleb improvisatsiooniga, mis meenutab džässi, aga on lahendustes tänapäevasem. Festivalile oli kaasa võetud kolm uut liiget, kellega ühes improviseeriti. Etteaste oli efektikeskne ja n-ö väline, nii on raske publiku tähelepanu üle 30 või 45 minuti hoida. Ja ansambel ei hoidnudki. Igat uut plokki püüti küll alustada vaikselt (ja tundlikult), aga mõne minutiga küpses koosmäng taas forte’sse ja mul oli igav. Lahendused ja vahendid olid küll põnevad. Jessie Marino teose „Murder Ballads, Volume 2: The Positive Reinforcement Campaign“ (2022-2023) sisu on ühiskondlikult tabav. Umbes tunnises teoses on kokku põimitud hümnid, rahvaballaadid jm, kus käsitletakse naistevastast vägivalda. Mõrvaballaadid on asetatud muretusse konteksti: puudub süngus, küll on olemas sügavus, mille lisas muuhulgas tennisist, kes lava peal karjudes palli peksis. Algul vaatasin, et Netti Nüganen, aga pidin pettuma. Eraldi tahan välja tuua ka New Yorgi ansambli Yarn/Wire kontserdil kõlanud Peter Evansi teose. Nii head improt (sh džässi?) pole ma varem kuulnud. Selle peale tõusis publik püsti ja keegi karjus minut aega jutti. Põhjusega.

Fürstenbergi printside palee oranžerii teisel korrusel oli kõrvalprogrammi raames ka meie oma Raul Kelleri heliinstallatsioon. Festivali hirmpaksus raamatus tutvustatakse teda kui uue põlvkonna erilist Ida-Euroopa kunstnikku. Imelik tunne tekkis kohe. „Ida-Euroopa“ on siis see sildike, millega eestlast müüa. Eks ta ole läänes moodi minemas. Visuaalkunstis juba on. Tore oli ka see, et üle tee asus (vist) söögikoht nimega Gewölbe Keller. (Raul) Keller oli piklikusse kolmetoalisse ruumi, mille suured uksed olid pärani, asetanud umbes meetrise läbimõõduga heeliumõhupallid. Need olid kinnitatud nööriga kõlari, õigemini kõlari membraani külge ja see pani nööri abil pallikesed võbelema. Selle tulemusena kõlas mahe madal vibra, mis saavutas väikse tuiklemisegi (beating), kui toas ringi käidi. Nurkadesse olid installitud väiksed satelliidid, mis olid tegelikult vutimunasuurused Bluetoothi kõlarid, mille pirinat mustad pannid ruumi laiali paiskasid. Kogemus oli tugevalt kehaline. Piklik ruum oli akendele kleebitud värvikile ja kollase (beeži) valguse abil muudetud omamoodi turvaliseks, rahulikuks, nagu oleks toad mingit pehmet vatti täis topitud. Ja valgus oli sügissuvine, mädane. Nii pehme ja hea! Nagu mõte veinisest hilisõhtust, mil päike loojub no umbes tunni pärast. Jahe on natuke. Sa oled mere ääres ja vesi on kui peegel, tuult pole. Täielik tuuletus ja vaikus. Vaakum!

1 Gregor Kulla, Sissevaade Clara Iannotta helimaailma. – TMK 2023, nr 9.

2 „Kuidas põgeneda autobiograafilise müüdi ja näiliselt tuttavate vahendite eest?“ – „Oma vastaspoolt vaadates.“