Kas keskkonnateemaliste näituste üleküllus?

Kuigi näitused seavad endale teinekord (populaar)teaduslike monograafiatega sarnaseid eesmärke, mõjub see kunstinäituse formaadi iseärasustest mööda vaatamisena.

MARTEN ESKO

Huvitaval kombel oli augustikuises Eestis paralleelselt avatud koguni viis suuremat looduskeskkonna temaatikaga näitust. Eelmise kuu algul oli Kai kunstikeskuses viimaseid päevi avatud merebioloogiast ja kaheksajalgadest inspireeritud näitus „Tsüanookeanid“; EKKMis võis näha turbahõngulist kuraatorinäitust „Sügaval soos – eoste teke“ ning neile lisaks oli Eesti lõunaosas avatud veel kolm Tartu 2024 programmi kuuluvat väljapanekut: tehnoloogiamaigulised grupinäitused „Metsikud bitid“ Maajaamas, „Metsavaimud masinas“ Tartus kirjandusmuuseumis ja Tartu ülikooli loodusmuuseumis ning kliimaaktivistlik väljapanek „Jää mind vaatama“ Tartu Kunstimaja kõigis saalides.

Keskkonnatemaatika kunstis pole otseselt minu huviala, mistõttu ei pruugi ma olla see kõige õigem inimene siin suuri üldistusi tegema ja nähtut kokku võtma, aga mind huvitavad näituste (või üldisemalt kunsti näitamise) formaadid ja nende iseärasused – seega mõtestan üldsõnaliselt pigem seda, mis neid näitusi kõrvutades esile kerkis. Minu arvates üritavad kõik need näitused rakendada kunsti mingi suurema ülesande teenistusse.

Andrus Laansalu on kirjutanud näitust „Metsavaimud masinas“ arvustades tabavalt: „Inimese suhe loodusega on praeguseks nii suur probleem, et miski pole olulisem kui selle küsimusega tegelemine.“¹ Inimese ja looduse suhte käsitlemist võib küll julgelt lugeda kõigi viie näituse ühisnimetajaks, kuid selgelt esitletud probleemina ehk siis otseselt keskkonna- ja kliimakriisi võtmes aktivistlikult käsitlesid seda neist viiest „Jää mind vaatama“ ja „Sügaval soos“. Teised kolm lähenesid oma pingeväljale ambivalentsemalt ja mitmeplaanilisemalt, võttes vaatluse alla spekulatiivsemat sorti elusorganismide tajuküsimused („Tsüanookeanid“) või katsetuslikud suhtekolmnurgad, näiteks inimene-tehnoloogia-looduskeskkond („Metsikud bitid“) või hoopiski inimene-tehnoloogia-looduspärimus („Metsavaimud masinas“).

Suhtumine, et nüüd on teadlikult ette võetud suur probleem, tuli otsesõnu välja näiteks „Jää mind vaatama“ saatetekstist, mille järgi oli näitus „pühendatud meie kõigi teadlikkuse tõstmisele sellest, kuidas mõjutab meid globaalne jää sulamine ning milline on selle mõju meile Eestis. Oleme viimane generatsioon, kes saab päästa Maa progresseeruvast pöördumatust hukatusest.“ Ka EKKMi näitusel käsitleti „väljasuremise ärahoidmise“ küsimust ning mõlema puhul oli näituse kese üpris ühene – vastavalt siis kas „soo“ või „jää“. Ma ei taha siin kindlasti hakata moodustama mingisugust keskkonnanäituste pingerida, kuid (kunsti)näitusena jäid need kaks viimast minu hinnangul teistest nõrgemaks ja seda eelkõige oma publiku kõnetamisvõime ning sõnastatud (ja ka sõnastamata) enesemääratluse poolest.

Keskkonnaaktivism ning kunsti vahendusel looduse teaduslik mõtestamine on enamasti sisuliselt õigustatud ning suures pildis ka hädavajalik, kuid samal ajal ei anna rahu kahtlus, et siin on midagi liiga mitmekordselt vahendatud, mistõttu aeg-ajalt jääb selliste näituste toime nõrgaks: midagi on „tõlkes“ kaduma läinud. Kunst ja kunstinäitus ei ole kõige efektiivsemad (teadusliku või aktivistliku) sõnumi edastamiseks – näituse kui meediumi tugevus ja eripära peituvad milleski muus.

Ilmekalt on sellesama erisuse välja toonud ka Laansalu oma arvustuses, kui ta kirjutab, et „see mõtestamine pole kogemusele keskenduva kunstiteose puhul üldse väga oluline, sest teadus­põhised inimesed mõtestavad sedasama pingevälja miljon korda detailsemalt. Mida aga nemad kunstnikega võrreldes sugugi sama vabalt teha ei saa, on füüsilise kogemuse ja hetkes kohalolekutunde tekitamine.“²

Pakun, et mõnevõrra samalaadse tagamõttega küsis ka Juhan Raud inter­vjuus EKKMi näituse kuraatorilt Karolin Tamperelt: „Mida võimaldab uurimuslik näitus teha, mida näiteks teaduslik monograafia ei võimalda?“ Oma vastuses tõi Tampere küll välja, et „kui ajada kokku piisavalt palju inimesi, kellele pakuvad huvi mingid või mõneti sarnased teemad, siis kasvab sellest tavaliselt välja midagi huvitavat“³, kuid otseselt ta Raua küsimusele ei vastanud. Olgem ausad, see ei olegi lihtne küsimus.

Kuigi kunstinäitused seavad endale teinekord (populaar)teaduslike monograafiatega sarnaseid eesmärke, mõjub see kunstinäituse formaadi iseärasustest mööda vaatamisena. Või lootusrikka katsena oma varjust üle hüpata. Muidugi püsib keskkonnateemaliste näituste tegijatel lootus pakkuda ning saada uusi teadmisi ja kogemusi, iseasi, kas nende osaliseks saavad eelkõige korraldajad ja osalevad kunstnikud või kanduvad need edasi ka publikuni.

Ühe mõttelise eraldusjoone, mille alusel võib siinsed näitused kahte lehte lüüa, võikski tõmmata lähtuvalt sellistest märksõnadest nagu „kogemuslikkus“ ja „teadlikkus“. Kuid loomulikult ei ole tegelikkus nii lihtne, mistõttu võiks sama hästi neid näitusi eristada ka mõistepaaridega spekulatiivne vs. didaktiline, ambivalentne vs. selgeprogrammiline või ka eksperimentaalne vs. illustratiivne – spekulatiivsed näitused on sageli sisult ambivalentsed ning vormilt eksperimentaalsed, samal ajal kui didaktilised näitused jällegi selge programmiga ning teoste poolest illustratiivsed.

Need erisused toimivad muidugi teljena ega ole otseselt heaks võib halvaks liigitatavad, sest loogiliselt võttes on mõlemad äärmused ohtlikud – näiteks liigambivalentse näituse puhul pole kusagilt kinni haarata, samal ajal selge programmiga näitus ei jäta vaatajale tõlgendusruumi.

Ükski mainitud näitustest õnneks äärmusteni välja ei jõudnud ning kõik nad säilitasid oma ainulaadsuse, mis on üpriski märkimisväärne. Ka ülemäära didaktilisena või tehnoloogiakesksena paistnud näitused olid vaataja ja looduskeskkonna empaatilise suhte loomisel edukad. Kõigi näituste puhul võib rääkida vaataja kogemuslikust ja emotsionaalsest suhestumisest teostega.

Kui nüüd proovida need näitused üksteise eristamise asemel veel ka ühe katuse alla kokku tuua, saaks lisaks kogemuslikkusele rääkida ka vähem või rohkem romantilisest lähenemisest kunstiloomele, kuivõrd romantistlik lähenemine seostub tänapäeval samuti hästi selliste märksõnadega nagu empaatilisus, subjektiivne kogemus, looduslähedus ning ka muude n-ö pehmete, rahasse konverteerimatute väärtustega. Tõenäoliselt nüüd romantilisest lähenemisest üksi ei piisa maailma päästmiseks pöördumatust hukatusest, aga nagu öeldakse, lootus jääb.

Lootusega seoses meenub John Bergeri tabav ütlus, et lootus ei ole mingi garantii, vaid teatud energia vorm ning väga sageli on see energia tugevaim just eriti süngetes oludes. See asjaolu võib selgitada ka energiat, millega need viis suuremat looduskeskkonna teemalist näitust valmisid, sest olud on tõepoolest sünged.

1 Andrus Laansalu, Härjapõlvlaste kaitseala. – Sirp 23. VIII 2024.

2 Ibid.

3 Juhan Raud, Ülemiste korruste info nõrgub alumistele. – Sirp 16. VIII 2024.