Mitte jälle rahast ehk Kunstioksjonite pildimuster

Inimene hakkab midagi koguma, et mitte end üksildasena tunda. Mida kogub see, kes on Mäest ilma jäänud?

TRIINU SOIKMETS, KONSTANTIN KUNINGAS

Kuus aastat tagasi ilmus artikkel Eesti kunstioksjonite kõigi aegade kümne kalleima teose kohta.¹ Sellega algas meie meedias täiesti omaette oksjonite hinnadiskursus: igal kevadel ja sügisel, mil peetakse traditsiooniliselt oksjoneid, hakkas ilmuma uudiseid, milline töö sel või tol oksjonil seekord kõige kallimalt müüdi.

On mõistetav, et hinnad pakuvad huvi ning eriti erutav on sobrada võõrastes rahakottides ja mõistatada, kes järjekordse rekordit purustava summa välja käis. On kogujaid, kes jäävad tagasi­hoidlikuks ja eelistavad anonüümsust, aga ka neid, kes jagavad oma võidurõõmu avalikult² – ja mitte tingimata oma ostujõu demonstreerimiseks, vaid kirest puhta ilu vastu. Jagatud rõõm on ju kahekordne rõõm!

Ometi on ikkagi kunstiteoste hind see, mis peavoolumeedias kollase­hõngulisena kõlama ja meelde jääb. Vahelduseks võiks vaadata, milline visuaalne muster ja kunstiajaloo narratiiv oksjonite võidutöödest moodustub ja millisesse sotsiaalpsühholoogilisse konteksti see asetub. Ülesande täies mahus teostamine eeldanuks eraldi teadustööd, mistõttu on tulnud leheformaadis teha möödapääsmatult kitsendusi.

Oksjonikorraldajaid on tekkinud iga nurga peale. Oksjonit peetakse võluvitsaks, mis aitab lendu tõusta uutel tähtedel või lahti saada mõne vanameistri pärandist, teha likviidseks seisev kapital või vabaneda võlgadest, koguda raha heategevuskampaaniaks või õilistada turundustegevust (kaks viimast on tihti üks ja seesama). Kuna neid on nii palju, seisneb esimene kitsendus piirdumises pealinna nelja etableerunud oksjonimajaga.

Teine kitsendus seisneb piirdumises iga nimetatud oksjonimaja tänavuse sügisoksjoni medaliväärilise esikolmikuga. Kuna maal on oksjoniväliseltki kallim kui graafika, jääb ka reprodutseeritav kunst valimist paraku välja. Alljärgnev ei pretendeeri kunstiteaduslikule ega turu-uuringu staatusele.

Oksjonitulemusi ei saa võtta puhta kullana, arvata, nagu need peegeldaksid mingeid institutsiooniväliseid trende, mis kujunevad üksnes ostjaskonna maitse alusel. Oksjonimaja korralist näituse- ja müügitegevust ei tasu alahinnata. Mõnel praegusel autoril läheb oksjonil hästi, kuna selle on korraldanud juhtumisi tema kauane esindus­galerii, mõne juba looja karja läinu vastu on huvi suurem aga siis, kui äsja on lõppenud tema pärandi (heategevuslik) näitusmüük. Mitte nõudlus ei kujunda pakkumist, vaid vastupidi.

Ind ja hind

Oksjonite tulemusi vaadates hakkab silma, et kaubaks läheb loodus ja ühtlasi vanemate tegijate looming. Kultuurirahvas läheb koopasse. Eriti meeldib ostjatele neid kaht ühendav Richard Uutmaa. Ühel oksjonil oli Uutmaa kuuest maalist lausa eraldi väljapanek. „Rannaküla maastik“ (1930–1940) on kahtlemata eriline: värve on rohkem, nende kokteil impulsiivsem ja improvisatsioonilisem. Pintslilöökide kaskaadide tõttu on mitte eriti barokne rannaäär peaaegu eksootiline. Taevas domineerib seal rohkem kui ülejäänud viiel, sest on ähvardav. Selle ühtlane tume pind kergitab esile maapinna kirjususe.

Johannes Einsild on täpselt selline, et tema teoseid ostab inimene, kes on Konrad Mäest ilma jäänud. Käis Einsild ju natuke aega enne Mäge ka Capril. „Vaade Pühajärvele“ (1917) on küll loodusmaal, kuid olulisem on värvidest ja vormidest tekkiv dramaatilisus. Einsilla töö väljailmumine oli harukordne – Eesti muuseumides on vaid kolm tema maali.

Eks leidub värvi- ja vormidramaatikat ka Nikolai Triigi juures. Hanno Kompus on kirjutanud, et „Vana aiaga“ (1915) on Triigist saanud kolorist. Pole kindel, kas maal kujutab ikka sügist, nagu arvab oksjonipidaja ise, selleks on üldtoon ehk liiga roheline, kuid miks ka mitte. „Vana aia“ puhul mõjutas haamrihinda ilmselt ka see, et maal oli ligi 70 aastat kadunud. Seda on oksjonitel püütud müüa varemgi. Seekord siis õnnestus.

Mida nooremad kunstnikud, seda vähem loodust. Miljard Kilgi maalist „Pime usk“ (1986) sai kalleimalt müüdud elava eesti kunstniku teos. Keeruline öelda, mis maalil toimub: mingi papa Carlo kasutab marionetina justkui üht kannu, ähvardab selle sirbiga (noorkuuga) läbi lõigata – ja nöör juba põlebki, kõrvetab kätt. „Pime usk“ on groteskne vaatemäng, sadomasohhism. Must energia. Mitte kaup, vaid pidev teadmiste kontroll.

Ilmar Malini looming jääb looduse ja mittelooduse vahepeale. Tema „Kuu ja suu“ (1966–1970) valmis ajal, kui leidis aset võidujooks Kuule. Kuid see Kuu (poolkuu) on ulmeline. Malini irratsionaalsed asjad paiknevad irratsionaalses ruumis. Aega pole võimalik juhtida, selle kulgemine on selle enda põhiomadus. Inimese tahe on mõjuvõimu minetanud.

Tundub, et viimasel, 2. detsembril peetud oksjonil oli ostjate huvi jahtunud või rahakott tühjenenud: eelnenud oksjonite põhjal tõenäolisteks hittideks peetud juba mainitud Kilk ja Uutmaa, aga ka Ado Vabbe ega Andres Tolts esikolmikusse ei jõudnud. Lõpphinna poolest viimane oksjonipidaja 4. novembril alustanust siiski suurt maha ei jäänud.

Jaak Adamsoni „Punane tsirkus“ (1996) on oksjonipidaja sõnul „värviküllane kujutlus masinast, mis on poolmehaaniline, poolorgaaniline“. Selline kirjeldus on veidi vägivaldne ja üldistav, sest keeruline on kokku leppida, mis täpsemalt masina moodustab: on ju maalil ka õudust väljendavate silmadega jänes ja sellest üle hüppav inimene, on ka pruunides lakk-kingades jalad, mille juurde kuulub trompet. Sümpaatne on mõelda, et need võivad olla näiteks Helmut Aniko jalad. Kui on trompet, siis pigem Abi Zeideri jalad.

„Kui tahan, peatub lõvi tallena siin,“ laulis Fix. „Kui tahan, nööri mööda rahvakunstnik käib“. Aniko on Fixis mänginud ja olendid-asjad Adamsoni maalil tantsivad kunstniku või mingi nööre tõmbava tsirkusedirektori pilli järgi. Psühholoogide sõnul hakkab inimene midagi koguma, näiteks end mänguasjadega ümbritsema juba imikuna, et kompenseerida üksildust hetkedel, kui ema ei ole läheduses. Eelmisel aastal surnud Adamsoniga saab neid asju mitu. Sellise maali ostja otsib elamusi, olgu ta siis vana või noor.

Toomas Vindi „Majake metsa veeres“ (1983) on võrdlemisi traditsiooniline loodusmaal, vaid majake on kivist ja modernsema arhitektuuriga. Võib-olla pole tegu isegi elumajaga, sest aknaid hoonel ei paista olevat. Aknad võivad olla teisele poole, aga võib olla tegu ka mingi abihoonega, alajaamaga. Lepo Mikko „Daam sinise kübaraga“ (1957) on esikolmikutes ainuke portree. See on valminud Hruštšovi sulaajal. Teadaolevalt oli modelliks neiu, kes sai välismaal elavatelt sugulastelt pakiga moekaid rõivaid. Natüürmordihuvilisele on pildil lisaks üks savikann ja pooltühi klaaskauss õuntega.

Äärmuslike tundeelukõikumiste vahele jääb tase, mille puhul emotsionaalne reaktsioon kindlustab inimese optimaalse toimetuleku – küllap vajame oma üksildusega hakkama saamiseks ka kunsti ja selle kogumist.

1 Triinu Soikmets. Eesti kunstioksjonite kõigi aegade kümme kalleimat teost – Postimees 25. IX 2017.

2 Konstantin Kuningas. Hea maitse on treenitud ja halb maitse treenimata – Postimees 14. XI 2023.