Kodukontorilugu kuues pildis
Tulevikus peab saama kontorihoone hõlpsasti kujundada elamuks, elamu kontoriks, korteri kodukontoriks ning tagasi koduks ilma kontorita jne.
Esimene pilt. 1980. aastate lõpp, Ida-Soome, väike küla, eramaja järve ääres.
Ärkan hommikul selle peale, et kõrvalruumis käivitub plotter – hiiglasuur masin, mille sees on eri jämedusega rapidograafid, mis joonestavad tohutu kiirusega arvutijoonised. Täielik ime ühe Nõukogude süsteemist saabunud noore arhitekti jaoks. Sama suur kui sealse arhitekti lennukit meenutav Honda, arvutipark koos kõige moodsamate projekteerimisprogrammidega ja kodumajas paiknev kontor, kuhu ma tööle olen saabunud.
Astun magamistoast välja, sokkis, otse töölaua taha, mõne aja pärast võtan köögist pannukahvi ja külmkapist mustikajogurti – taas midagi uut –, seejärel suundun tagasi tööpinki, kus püüan end arvutiloogikaga kurssi viia. Lõuna paiku sõidame peremehe lennuk-Hondaga kohaliku miljonäri juurde – ka sellist pole ma varemalt näinud – suvemaja projekti tutvustama, siis tagasi kodumaja kontorisse. Ühel hetkel hüüab perenaine, et õhtusöök on valmis ja kohe algab telekast põnev seriaal! Pärast saab veel tööd teha, kui on isu. Kindlat tööaega nagu polegi või õigemini käib töö kogu aeg, kui parajasti muud vältimatut käsil pole. Ja mida muud mul ikka on seal üksikus maakohas võõraste keskel teha? Mõtlen kodumaale, kus kursusekaaslased töötavad kuskil hiiglaslikus projekteerimisorganisatsioonis, milles kümneid osakondi ja sadu töötajaid ning mis paiknevad valdavalt suurtes moodsates büroomajades. Plotter vuristab mulle arusaamatu loogika alusel joonised paberile, need pistetakse faksi ja saadetakse kas või teise ilma otsa. Üks moodne suitsusaun jõuab näiteks Bahamale.
Mõne aasta pärast kolis see arhitekt kontori elumajast järve äärde kuuri. Kodu on küll suur ja elanikke vähe, aga pererahvale ei sobinud siiski see kodu-toimisto.
Teine pilt. 1990. aastate lõpp, Pelguranna paneelmaja, 48ruutmeetrine korter.
Olen kontorist koju kihutanud, lapsed ära söötnud ja lastetuppa magama pannud. Lükkan tibatillukeses puupüsti asju täis toas pesuhunniku triikimist ootama ja avan kõikvõimalike kuhilate vahel arvuti. Kuni venivillem käivitub, joonistan tillukesel vabastatud lauanurgal mõned visandid. Käimas on arhitektuurivõistlus ning ükski endast lugu pidav büroo ei saa sealt puududa! Võistlusi on harva ja see on noortele peaaegu ainus võimalus kapitalistlikus Eestis pildile pääseda. Teised meeskonna liikmed on Magdaleena tänava kontoris, kus büroo juht on just teatanud, et täna töötame nii kaua kui jaksame ja homme nii kaua kui vaja. Hasart on suur, dopamiinipursked ajus tekitavad töösõltuvuse ja keegi ei tule selle pealegi, et rääkida mõistlikust tööajast, väsimusest või mingitest õigustest. Võita on vaja! Joonestan käsivisandid ümber arvutiekraanile ja mõtlen, et kodus on ikka mõnus tööd teha: kui kohv enam ei aita ja pilt eest läheb, on väikses korteris voodini vaid kolm sammu.
Hommikul peab aga lapsed lasteaeda-kooli viima ja end kontorisse vedama – telefoni teel koostööd ei tee.
Kolmas pilt. Nullindate lõpp, uus kontor Õle tänaval.
Jõuan siia kodust umbes kümne sekundiga (kolm korrust kõrgemalt trepist alla joostes saab ehk kiireminigi). Aga enamasti ma tööleminekuga ei kiirusta, ka lapsed elavad oma rütmis, teavad, kus on hommikusöök ning mis kell algab kool, bussipeatus on kodu kõrval.
Hommikukohvist on kujunenud rituaal: selle kõrvale kuuluvad arhitektuuriartiklid, vahel uudised, mõnikord sodin pliiatsiga visandeid paberile. Päris tööd teen siin, tööl. No mõtteid muidugi ei peata, need tulevad ikka koju kaasa ja mõni telefonikõne saab ka mu kodus kätte, aga joonised valmivaid vaid kontorilaua taga, kui vaja, siis ka öösel või puhkepäeval. Tegelikult ongi mõnus: ei mängi siin raadio ega mürise kohvimasin. Papagoi on ainus, kes aeg-ajalt segab ja maitsvat pähklit nõuab, aga tema saab puuri sokutada. Olen ikka väga rahul!
Võtan siiski läpaka üles kaasa – loen õhtueine kõrvale paar standardit läbi.
Neljas pilt. Aasta 2020, koroonasuvi, Vääna-Jõesuu suvemaja.
Kogu maailm on tõmbunud kapslisse, kodukontor on nüüd sama tavaline kui seni hommikune liiklusummik kesklinnas. Suvemaja ülemisest korrusest on kujunenud pereliikmete kontor. Ilm on ilus, kuum lausa, käin ujumas. Siis teen arvuti lahti ja vastan paarile kiireloomulisele meilile. Seejärel lähen alla hommikusöögile. Hommikul süüakse siin pikalt. Plaanin veel korra ujumas käia ja siis kohe arvuti taha minna. Hommikueine kipub aga venima vaata et lõunani. Ilm on ikka väga kuumaks läinud, mis muud kui ujuma! Natuke võtan päikest ka, üks hea artikkel on, mille tahtsin veel läbi lugeda … No nüüd on aeg lõunat teha. Sõbranna tuleb läbi, ta on ka kodukontoris. Juttu jätkub kauemaks. Õhtu hakkab kätte jõudma, korra peaks veel ujumas käima ja mõned mustikad korjama. Päevakuumus hakkab järele andma – oot, nüüd saab hobuste juurde minna! Pärast ratsutamist on kõht tühi, mis muud kui toit ahju, keegi on ühe punase veini ka juba avanud. Mõtlen, et söön ära ja siis kohe arvuti taha! See tähendab, et üle ühe klaasi veini võtta ei tohi. No kaks … Kellelgi tuleb mõte filmi vaadata. No ega siis tööd tee, kui teised filmi vaatavad. Olgu, mõtlen pärast filmi, tõusen homme vara, ega töö jänes pole …
Mõne päeva pärast sõidan linna kontorisse. Suvekodukontor on läbi kukkunud.
Viies pilt. Aasta 2022.
Põrkan kodutrepil kokku pojaga: „No kuhu nüüd?“
„Kohvikusse. Tööd tegema.“ Poeg on tööl ühes idufirmas, füüsilist kontorit neil pole.
„Kohvikusse? Meil on ju kodus 150 ruutmeetrit vaba pinda ja tasuta kohv …“
„Jah, aga see keskkond ei sobi mulle töötegemiseks,“ teatab poeg ja lidub läpakas seljas Telliskivi loomelinnaku poole.
Kuues pilt. Aasta 2024.
Noor kolleeg palub võimalust teha mõnd aega kodus tööd. Pole probleemi! Paari päeva pärast saan kliendilt e-kirja: „Saatke kiiresti linnavalitsusele maja joonised, ametnikud tahavad elamispinna joonisel üle mõõta ja tulla seejärel kohapeale kontrollima!“
Vastan, et pole probleemi, kohe saab. Ja saadan kirja edasi kolleegile kodukontorisse, kuhu on koos temaga liikunud ka mudelprojekteerimise litsents. Mudelist joonised salvestada on kukepea!
Kolleeg ei vasta. Äkki ei saanud kirja kätte? Helistan – ei võta vastu. No loogiline, mõtlen, võib ju olla söömas või on klapid peas. Küll helistab tagasi. Kõnet ei tule. Ka sõnum jääb vastuseta. Pinge kasvab, tööpäev hakkab läbi saama. Äkki on midagi juhtunud? Kui juhtus tööajal – siis on ju tööõnnetus? Kui on kodukontoris, siis kodutööõnnetus …? Oot, kes siis vastutab?
Kuramuse kodukontor, mõtlen tigedamalt, kui tahaks.
Epiloog. Elus on tuhat muutujat. See, mis sobis eile, ei pruugi sobida enam täna. Küll võib sobida aga homme, kui olud on teised.
Ühes asjas olen kindel: tulevikus peab saama kontorihoone hõlpsasti kujundada elamuks, elamu kontoriks, korteri kodukontoriks ja tagasi koduks ilma kontorita jne. Nii nagu majad, peavad olema paindlikumad ka inimesed, nii töötajad kui tööandjad, ning ka seadused ja määrused, et mitte ehitisi ja ruume jäikadesse lahtritesse suruda.