Vihkamine ja empaatia Triinu Merese uutes teostes

Merese värske loomingu keskmes on üksikisiku väärtus ja inimsuhted, samuti rõhutab kirjanik sõja ja vihkamise mõttetust ning laastavat mõju.

JAAN SUDAK

Triinu Meres ei vaja eesti fantaasiakirjanikuna tutvustamist. Ta on julge ja särav teisitimõtlejast autor, keda on saatnud tunnustus ja poolehoid algusest peale. 2011. aastal võitis ta jutuga „Joosta oma varju eest“ Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud ulmejutuvõistluse, aja jooksul on nimekaid kirjandusauhindu ja nominatsioone vaid lisandunud. Ka see aasta on osutunud Meresele loominguliselt viljakaks: valminud on fantaasiaromaan „Omasid ei jäeta maha“, kogumikus „Kübeke elutervet vihkamist“ ilmus tema jutt „Plahvatus Le Gynil“ ning koostöös noore autori Kristo Jansoniga andis Meres välja post­apokalüptilise romaani „Devolutsioon“.

Uued teosed annavad tunnistust Merese loomingulisest haardest ja rikkalikust kujutlusvõimest. Ta suudab meisterlikult liikuda väljamõeldud maailmade ja üleloomulike olendite vahel, viies lugeja kaugesse tulevikku võõraste tähtede vahele, aga fantaseerida ka maailmalõpu teemal. Tundub, et ainus fantaasiakirjanduse žanr, mida Meres pole veel kirjanikuna kasutanud, on õudusjutt, mida jään huviga ootama. Romaanis „Omasid ei jäeta maha“ on autor keskendunud väeüksuse ellujäämisvõitlustele pingelises sõjaolukorras, tuues esile sõja inimvaenuliku ja jabura külje. Jutus „Plahvatus Le Gynil“ pakub ta lugejale närvikõdi eluohtliku seiklusega planeedil Linda. Jansoniga kahasse kirjutatud „Devolutsioonis“ jälgitakse vanemseersant Lingi ja noore poisi Rico ellujäämisteekonda armutus postapokalüptilises Nevada kõrbes. Kõik need teosed näitavad Merese võimet luua eriilmelisi maailmu ja tegelasi, kes peavad toime tulema äärmuslike olude ja eksistentsiaalsete väljakutsetega, ent püüavad seejuures inimlikuks jääda.

Fantaasiakirjanik Triinu Meres peab tähtsaks hoolimist ja ühtehoidmist kui tahes keerulistes oludes.

Siim Lõvi / ERR / Scanpix

Sõjast kaude

Romaanis „Omasid ei jäeta maha“ seisab Hartuvi Kuldne Vabariik silmitsi Loheanastajate võimujanuse printsiga. Kas Meres vihjab oma sõnamänguga Ukraina sõjale, Harkivi linnale ja Putini autoritaarsele võimule? Osava sõnameistrina loob ta rea karaktereid, kelle nimed annavad edasi sõja julmust ja absurdsust: meditsiinipersonali moodustavad Kole ja Rõve, samal ajal kui seersantideks on Norm ja Plära ning väsinud, letargiline leitnant kannab nime de Jure. Kõik need nimed osutavad sõja mõttetusele ja jõhkrusele, tuletades teravalt meelde, et sõda ei ole mitte hiilgav ja auväärne, vaid kaootiline ja inimlikkust hävitav.

Lugeja jälgib eliitüksuse Vikatid tegevust: pioneerirühm puhastab Hartuvi armeele teed läbi ohtliku ja maagilise võlumetsa, kuni leiab seal Hiidlapse. Tähelepanuväärselt puudub romaanis peategelane, antakse edasi kollektiivne kogemus. Rühma liikmete suhete detailsem käsitlus annaks tervikule kindlasti lisaväärtuse, tuues esile tegelaste individuaalsed motiivid ja omavahelise dünaamika. Lugeja saaks neile sel juhul rohkem kaasa elada ja lugu oleks emotsionaalselt sügavam. Praegu on tegelased saanud aga liiga kahvatud ja lihtsustatud, mistõttu jääb narratiiv kohati kuivaks ja kaugeks. Sõjaromaanile ebatüüpiliselt puuduvad ka intensiivsed lahingukirjeldused, mis oleksid lisanud pinget – Meres kirjutab otsesest sõjategevusest vaid vihjamisi ja möödaminnes. Kuigi see on autori teadlik valik, jätab see teose ilma sõja karmist reaalsusest ja füüsilisest pingestatusest, mida selles žanris võiks oodata.

Konkreetsed ja mõjusad lood

„Plahvatus Le Gynil“ ja „Devolutsioon“ on märksa konkreetsemad. Seal loodud maailmadega on lihtsam haakuda ning need paeluvad emotsionaalselt tugevamalt kui „Omasid ei jäeta maha“.

Esimeses läheb astronaut Lark komeeditabamuse saanud kosmoselaevalt Le Gyn tagasi planeedile varustust tooma. Järgneb pingeline heitlus elu ja surma peale jäistes oludes, kus kaalul on iga sekund. Meres on teose meisterlikult üles ehitanud ning atmosfääri veenvalt edasi andnud.

Jansoniga kahasse kirjutatud „Devolutsiooni“ keskmes on Aasia päritolu ja sõjaväelase taustaga naise Lingi ning tema leidlapse Frederico Bribóni ehk Rico kõrbeseiklus.

Lugu arendatakse peamiselt Lingi vaate­punktist. Minajutustuse vorm loob lugeja ja peategelase vahel tugeva silla. Kuna vaatepunkt loo arenedes vahetub, võinuks minavormi rakendada ka Rico puhul.

Tegemist on teekonnaromaaniga maailmalõpujärgses õhustikus, tsivilisatsiooni ahervaremel, kus ellujäänute vahel käib ressursside nimel halastamatu võitlus. Lugu voolab ühtlaselt ladusas tempos. Rõhutamaks aga düstoopilise maailma brutaalset reaalsust, võiksid verevalamise, hävingu ja düstoopilise ühiskonna kirjeldused olla veelgi detailsemad ja karmimad. „Fallout’i“ mängumaailmaga tuttavad lugejad leiavad nii romaani ja mängu tegevuspaikade kui ka nende muude elementide vahel mitmeid sarnasusi, nagu näiteks inimestest verejanulisteks elajateks muutunud ebardid, hävitatud Las Vegas või Uus-Kalifornia Vabariik.

Võib vaid rõõmustada, et Meres on aidanud eesti ulmekirjandusse tuua uue noore andeka autori ning nende koostöö köidab tähelepanu kuni viimaste lehekülgedeni. Ulmekogumik „Kübeke elutervet vihkamist“ sisaldab teisigi hopepunk’i võtmes kirjutatud lugemisnaudingut ja põnevust pakkuvaid lugusid ning on tervikuna õnnestunud. Jääb üle vaid järge oodata.

Kuidas jääda inimeseks?

Merese värske loomingu keskmes on üksikisiku väärtus ja inimsuhted, samuti rõhutab kirjanik sõja ja vihkamise mõttetust ning laastavat mõju. „Devolutsioonis“ hävitab sõda kogu maailma, jättes maha kaose ja rusud – võitjaid siin pole. Romaanis „Omasid ei jäeta maha“ pole samuti fookuses sõja heroism või taktikalised detailid, vaid pigem inimese valikud ja tunded, mida sõda esile toob. Merese teostes on sõda pigem taust, mille foonil avanevad sügavamad teemad: humaansus, kaastunne ja lootus. Tema tegelased leiavad endas inimlikkuse ka kõige süngemates oludes, näidates, et lahkus ning osadus- ja kaastunne ei kao isegi kurnava vägivalla keskel. Need lood kutsuvad lugejat vaatama üle kitsaste rassi- ja poliitikapiiride, väärtustades elu universaalsust ja püüdu parema tuleviku poole.

Näiteks seab loos „Plahvatus Le Gynil“ Lark end ohtu, et päästa bono Biljamin, ahvidest aretatud teenerrassi liige. Kosmoselaeva pardaarvuti La Rissa on programmeeritud nii, et inimesed ja tehisintellekt on bonodest tähtsamad. Selle kaudu kujutab Meres ühiskonda, kus valitsevad pimedad ja jäigad stereotüübid, juhtides tähelepanu võimalusele neid teadlikult trotsida. Normidest kinnipidamisest olulisemaks peab ta lahkust, sest terved ja südamlikud suhted hoiavad meid inimestena. Samamoodi kritiseerib ta romaanis „Omasid ei jäeta maha“ ametlikke reegleid ja protokolle, mis on justkui ainult selleks, et võimaldada rumalust või bürokraatiat. Tõeline ja siiras elu eirab jäiku norme ja hierarhiaid. Merese tegelased otsivad teed piirangute ja ametlike nõuete vahel, et jääda truuks empaatiale. Samuti jäävad „Devolutsioonis“ hävingu äärel olevas ühiskonnas püsima pigem need, kes ei mineta inimlikkust.

Kangelaseks teeb armastus

Meres tõstatab oma teostes küsimuse ka emaduse ning naise rolli kohta ühiskonnas. Kosmoselaeva Le Gyn nimigi viitab naiselikkusele, nagu ka laeva juhtiv tehisintellekt La Rissa, kes hoolitseb laeva meeskonna eest. „Devolutsioonigi“ võib vaadata kui arenguromaani, kus iseseisvast ja karmist naisest Lingist kasvab armastav ja hooliv ema. Vaatamata sellele, et ta on esialgu valmis Ricost loobuma, avastab ta tänu temale oma pehmema poole ning teeb läbi identiteedimuutuse.

Emadus on tähtsal kohal ka romaanis „Omasid ei jäeta maha“. Esiteks on Hiidlapse ilmumine romaanis pöördeline sündmus, millega kaasnevad uued rollid, ülesanded ja elukorraldus. Tähelepanuväärselt võtab lapse eest hoolitsemise enda peale pehme mehelikkuse kehastusena härrasmehest kokk Lahkus Ise. Meres kujutab liberaalseid peresuhteid: kärgperesid, polügaamiat jne. Lahkus Ise on modernne pehme mees. Tema vastandina leidub teoses maskuliinseid naisi, näiteks naissoost kindral nimega Äge.

Teiseks astub otsustaval hetkel mängu emajumalanna, armastuse, tugevuse ja vastupidavuse kehastus, päästja, kes lahendab väljakannatamatuks muutunud olukorra. Ema ja Hiidlapse suhe on romaani kandev liin. Emajumalanna karakter sümboliseerib elupäästvat hoolitsust ja empaatiat, pakkudes vastukaalu düstoopilisele sõjaolukorrale ning võimujanusele printsile.

Meres rõhutab empaatia ja ühtehoidmise väärtust, vastandades selle võimuiha ja vihkamisega. Tema teostes viib armastus kangelaslikkuseni – ja mitte ainult rühma või meeskonnaliikmete vendluse korral, vaid ema ja lapse suhetes, mille puhul ilmneb inimliku hoolimise ja eneseohverduse jõud. Armastuse puudumine viib brutaalsuse, destruktiivse egoismi ja hävinguni ning see kajastub sügavalt tema loodud tegelaskujudes ja nende maailmas. Meres edastab universaalseid tõdesid armastuse, lahkuse ja inimlike sidemete olulisuse kohta, näidates, et isegi kõige vaenulikumates ja keerulisemates tingimustes on inimlikkus meie suurim jõuallikas. Autor võiks aga hoolikamalt süveneda loodud maailmade loogikasse ja ülesehitusse, anda rohkem kaalu detailidele ja sisemisele kooskõlale, et pakkuda veelgi rikkalikumat konteksti, toetada karakterite arengut ja rõhutada oma sõnumit. Nendele väikestele puudujääkidele vaatamata on Merese teosed mõjusad ja liigutavad, pakkudes lugejale väärtuslikku mõtteainet nii inimsuhete kui ka elu põhiküsimuste teemal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht