Utoopia nimega Kultuur

TÕNIS HALLASTE

Jaak Tombergi hiljuti ilmunud monograafia „Kuidas täita soovi“ on ootamatult pessimistlik siiraste utoopiate suhtes. Võrreldes Andrei Tarkovski „Stalkerit“ vendade Strugatskite jutustusega „Väljasõit rohelusse“, millel film põhineb, täheldab Tomberg: „.. kahtlustan, et „Stalker“ peegeldaks hästi ka nüüdisaega, mil düstoopiate küllus on samavõrra märgatav kui utoopiate puudus.“ Tõepoolest, kui mõnes raamatus, filmis või sarjas kujutataks pesueht idülli, süveneks ilmselt iga leheküljega õõv ebaõigluse ja brutaalsuse ees, mille najal see kõik seisab. Mida rõõmsam on elu Omelases, seda suuremad peavad olema keldrisse topitud lapse kannatused.

Tombergi teoses on keskne utoopilise impulsi mõiste. Minu arusaamist mööda tähistab see tungi maailma parandada. Ühiskonna või üksikelu tasandil pole entroopia inimeste meelest sugugi nii paratamatu kui kosmilistes mõõtmetes: elukvaliteeti on võimalik parandada ja seda on mõistlik teha. Siit ka utoopilise ühiskonna usutavuse küsimus: utopismiga tegelemiseks peab sedavõrd muutma lähenemist mõistetele, et Thomas More tõenäoliselt kortsutaks kulmu. Usutavate utoopiate aeg on seljataga.

Siiski, šotlase Iain M. Banksi raamatusari „Kultuur“ on teadusulmeline utoopia, kus ei panustata düstoopilisusele. Selle esimene osa „Mõtle Phlebasest“ („Consider Phlebas“) ilmus aastal 1987¹ ja punkti pani 25 aasta pärast „Vesinikusonaat“ („Hydrogen Sonata“). Sarjas kirjeldatakse kosmoseühiskonda nimega Kultuur, mille toimimise eeldus on ülimalt arenenud tehnoloogia – tegemist on spekulatiivse ulme äärmise otsaga, teed sinnani ei anna kuidagi kaardistada. Banksi Kultuuri, üht suhteliselt hiljaaegu loodud siirast utoopiat, hoiab käigus kõrgtasemel suveräänne tehnoloogia: superkompuutrid Arud juhivad riiki, automaatsed masinad teevad ära kõik lihttööd. Kultuuri põhilisim erinevus varauusaegsete jäikade utoopiatega võrreldes (individuaalne vabadus on seal pea olematu) on selle kodanike ülisuur vabadus, suguelu ja meelelahutuse täielik free-for-all. Kõigil inimestel on geneetiliselt töödeldud nääre eritamaks ajju drooge. Kultuur pole kõigile pidev nauding, eluolu vürtsitatakse suhtedraamadega, ent kõik saavad üsna vabalt muuta oma välimust ja sugu, mis hõlbustab mõnulemist. Banks ei sukeldu oma teostes Kultuuri igapäevaellu – utoopiates enamasti ei olegi konflikti puudumise tõttu jutustamist väärt lugusid. Tegevus käib hoopis naaberriikides või piirialadel, tegelasteks on enamasti kas Kultuuri-välised tegelased või Arud. Ainus erand on „Mänguri“ („Player of Games“, 1988) peategelane Jernau Morat Gurgeh: Kultuuri lauamängude suurmeistri eritabastest oskustest loodetakse kasu suhtlusel Azadi impeeriumiga, mille hierarhia määratakse ühe kõikehõlmava lauamängu põhjal.²

Kuna Banks ei vaatle Kultuuri elu kuigi lähedalt, ei ärata see lugedes eriti trotsi. Tõsi, küllap teeb Kultuuri ilmselge liberaalsus sellest utoopiast mõne konservatiivi silmis hoopis düstoopia. Kui aga järele mõelda, on rahumeelne Kultuur õigupoolest üsna sõjakas riik, mis laiendab sarja vältel oma valduste või mõjuulatuse piire. Selles peituvat irooniat ilmestab Benderi tsitaat komöödiasarjast „Futurama“: „Terve maailm peab teada saama meie rahumeelsetest eluviisidest – jõu abiga!“³ Kultuuri naaberriikide (-ühiskondade, -tsivilisatsioonide) mure ei tarvitse siiski vaevata Kultuuri lihtelanikku.

Ehk on Kultuuri kui singulaarsusjärgse ühiskonna olulisim mure hoopis iga inimelu mõttetuse taju? Inimesed ei saa Kultuuris millessegi reaalselt panustada: masinate meelest on nad heal juhul toredad koduloomad, halvemal juhul parasiidid. „Mänguri“ Gurgeh saab küll korda saata midagi maailma muutvat, aga kõik teised on justkui määratud tühisusele (tõtt-öelda oli ka Gurgeh missiooniga nõus seetõttu, et teda oli tabanud spliin ja ta vajas vaheldust – see on aga midagi ebaratsionaalset, üsnagi ebatavalist Kultuuris). Inimelu on Kultuuris suures osas tähendusetu ning Banks näitab, et inimene lepib sellega.

Ühes 2016. aastal Eestis ilmunud teoses aga seda ei suudeta. Andris Feldmanis kirjeldab romaanis „Viimased tuhat aastat“ ühiskonda, kus need robotid, kes on ületanud inimvõimete piiri, loovad aina võimekamaid masinaid asendama neid endid. Inimeste ja robotite vahe käriseb iga põlvkonnaga aina ületamatumaks. Sellele liikideülesele tähenduskaole järgnevad Feldmanise romaanis enesetapulained. Tähenduskriisi ei pruugi tekkida, kui on ligimesi ja armastust, hoolimist ja hoolitsust, soovi teiste elu oma käitumisega paremaks muuta – utoopilist impulssi individuaalsel tasandil. Ent kui utoopilisel impulsil pole kuhugi suubuda, siis kas võib see määnduda frustratsiooniks? Kas juba ette korraldatud utoopias on üldse võimalik olla kasulik – või isegi hea? Kultuuris tähenduskriisi ei tunta: eksistentsialistlik äng seljatatakse mängude ja lõbustustega. Kultuuri elanik on kui hikikomori – inimene, kes on arvutimängude kasuks loobunud n-ö päriselust. Kui mängukaaslane ütleb, et ta on virtuaalsete koobaste kollidest tühjendamisel hindamatu abiline, tunneb siiski ka hikikomori, et on kellelegi vajalik.

Hedonistliku ühiskonna teine mure on eetika. „Mänguris“ hirmutati Gurgeh’d Azadi brutaalsusega, aga võib ju eeldada, et Kultuuri elanikud on jõhkrutsema sama altid kui ennast rahuldama. Kui piiravaid seadusi pole (ainus erand on mõrv, mille karistuseks on saatjaroboti määramine edasiste tapmiste ärahoidmiseks, ent teistele vastumeetmetele ei osutata), siis hakatakse kompama eetilisi piire. Või modifitseeritakse niisugused kiusatused inimestest geneetiliselt välja? Inimesed oleksid sel juhul täiuslikult vabad üksnes neis piires, mille on määranud nende geenide üle valitsejad. Selmet loomalikud kihud ühiskonnast kasvatuse abil välja juurida, saab inimese geneetiliselt korralikuks programmeerida. Oleks see enam üldse inimühiskond? (Vastuküsimus: miks peaks just geneetiline sekkumine olema see viimane piisk tehnoloogiakarikas, mille järel tuleks rääkida inimese lõplikust kadumisest? Oleme juba praegu kõik küborgid.)

Teismeeas tundus Kultuur mulle usutav eelkõige seepärast, et masinate abil lahenes üks utoopiate esmase rahulolematuse küsimusi, kelle päralt jääb töö. Toona tundus ka naudingu prioriteetsus püüdlemisväärne. Paraku on inim­olend evolutsiooni käigus nii­suguseks kujunenud, et suurim rahuldus elust, oma tegevustest ja oma valikutest saavutatakse põigetega ebamugavustsooni. Suurima kollektiivse rahulolu saavutamise vahendina tundub aga banksilik naudinguühiskond siiski usutav. Küllap saaks inimene Kultuuriski leiutada võimalusi küllasust pakkuvaks eneseületuseks. Selle tagab Kultuuri liberaalsus, igaühe vaba voli kas või kannatada, et olla õnnelik.

1 Romaan on ilmunud ka eesti keeles: Iain M. Banks, Mõtle Phlebasest. Tlk Rein Turu. Varrak, 1998.

2 Iain M. Banks, Mängur. Tlk Rein Turu. Varrak, 2000.

3 „The whole world must learn of our peaceful ways. By force!“. Vt „Futurama“ IV hooaeg, 14. osa „Obsoletely Fabulous“.