Luukerede tants punasel vaibal
Rahvuskultuuri lõpupidu toimub hiljemalt 2045. aastal. Poliitikutele tasuta kutsed.
Tänavuse Nobeli mälestuspreemia majanduse alal said USA ülikoolides tegutsevad majandusteadlased Daron Acemoğlu, Simon Johnson ja James A. Robinson tööde eest, kus on ära tõestatud põhjuslik seos avalike institutsioonide kvaliteedi ning ühiskonna jõukuse kasvu vahel. Kõlab kaugelt ja võõralt ja pole justkui Eesti probleem? Sest meil ju õitseb demokraatia ja võimude lahusus ning kehtib tohutu hulk kaasamis- ja läbirääkimiseeskirju, mida võimuasutused vähemasti formaalselt täidavad. Järelikult ei saa need asutused nobelistide termineid kasutades kuidagi olla orjastav-kurnavad, vaid ikka kaasavad.
Püüdes sellelt seisukohalt hinnata Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi tegevust, jõuab paraku vastupidisele järeldusele. See ministeerium on valitsusasutuste liigas ülekaalukalt kõige nõrgem, nagu kinnitab peaaegu olematu produktiivsus nii valdkonna majanduslikul kasvatamisel kui ka õigusloomes. Mis veel halvem, ministeeriumi saamatus nõrgub halvavalt alla tema valitsemisala asutustele, mis moodustavad rahvuskultuuri selgroo ja skeleti, millelt on nüüdseks järjepidevalt liha nülitud juba üle kahekümne aasta mingeid mõistlikke põhjendusi ette toomata.
Miks nii on läinud ja kas keegi kavatseb midagi ette võtta trendi muutmiseks? Just see on teisipäeval taas meelt avaldanud haritlaskonna põhiküsimus, millele aga ainult omavahel arutades vastust ei saa. Fakt on, et kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve osakaal riigieelarves on 2002. aasta tasemelt 3,8% kahanenud tuleva aasta 1,8% tasemele. Kroonides ja eurodes arvestatult on riigieelarve tervikuna sel perioodil kasvanud üle kaheksa korra, kultuuri (sh sport) oma aga napilt üle nelja. Kui kultuur oleks üldise kasvuga kaasas käinud ning arvukad ministrid ja ametnikud oleksid suutnud hoida 2002. aasta taset-suhtarvu, oleks kultuuril järgmisel aastal kasutada mitte 318, vaid 640 miljonit eurot ning keegi ei köhiks.
Neist arvudest vaatab vastu kultuuripoliitika otsustajate kinnistunud veendumus, et vähem on parem. Aga kui vähe on piisavalt vähe? Kui kahanemise trendijoone kurss ei muutu, jõuab kultuurieelarve hiljemalt aastaks 2045 nullini. Nii kaua vahetuvad valitsused muidugi kärpepiinades vaevlema pea, sest seni püsti püsivate institutsioonide tugevusvaru ammendub ja murdumispunkt jõuab kätte palju varem. Häält tõstnud pahameelsetele korratakse praegu seletuseks, et me peame arutama, kui palju kultuuri on Eestile jõukohane. Sellest väitest järeldub ühemõtteliselt, et seni on elatud üle jõu, loodud-tehtud liiga palju ja kultuuripõllutööliste asi on nüüd omavahel kokku leppida, kes mängust välja astub ja mis kinni panna.
Jah, see arutelu. Toompeal toimuvatel meeleavaldustel juhtub tihti, et riigikogu ja mõnikord ka valitsuse liikmed neile välja ilmuvad, selgitusi ja kohati ka lootust jagavad. Teisipäeval läks teisiti ja eriti karjuvalt oli puudu kultuuriminister, kes küll samal ajal kuuldavasti lossis viibis, aga ju tal siis olid käsil tähtsamad tööasjad. Või ehk siiski mitte, sest viimastel päevadel on minister suhelnud innukalt valdkonna esindajatega pressiteadete vahendusel. Ühes neist andis ta teada, et „arutelu on tervitatav“ ja ta „jälgib seda“. Murega, mis sest, et on vaid statisti rollis, kuna alamad levitavat avalikkuses tõele mittevastavaid andmeid ja väiteid. Selge hoiak, vahetust suhtlusest hoidumine ja etteheited, võimalik, et ka lootus, et kogu kära sumbub, sest protestijate jõud saab otsa. Seekord ei saa, aga ministri käitumisviis viib hoopis konfrontatsiooni teravnemiseni ning ühe ministri ja valdkonna probleemist saab peaministri ja terve valitsuse probleem. Ütlen ette ära, et protest ja nõudmised ei kao ära ka siis, kui käiku peaks minema poliitikas nii tavapärane „vastutuse võtmine“ ehk ministri väljavahetamine tülika teema laualtpühkimiseks.
Asi ei ole ainult praeguses ministris, vaid terve institutsiooni kauases nõrkuses, mõttetu väikevenna positsioonis üldises valitsemissüsteemis. See on kõigile aastaid ja aastaid teada. Näiteks küsisin ammuse finantskriisi päevil Sirbis (11. IV 2008): „Kas siis 2007/2008. aasta eelarvesse kirjutatud kultuuri kiusamine põlistubki alatiseks? Kultuurieelarve kasv (12,5%) jäi teatavasti tunduvalt alla riigieelarve keskmisele kasvule (17%). Lihtsalt oli selline halb aasta kultuuriraha osas juba mitmendat aastat järjest. Kui nüüd natukenegi õiglust silmas pidada, siis peaks seda fakti arvesse võtma ka kulude kokkuhoiu mahu määramisel.“ Jah, saan riigieelarvest igal aastal kindla vastuse. Midagi ei tule lihtsalt kätte, ministrid pingutavad tulemuse nimel.
Ametisse astumise järel Sirbile antud intervjuus kinnitas Heidy Purga: „Otsime, kas me kuskil raiskame, aga ma ei ole leidnud kultuuris kohti, kus raha põleb.“ Alguse asi, ei otsinud küllalt hoolikalt. Nüüdseks on aga üles leitud nii mõnigi rahapõletusahi, kust ministril õnnestus eelarve tasakaalu hüvanguks tulesurmast päästa tervelt 13,43 miljonit eurot. See kärbe võrdub 523 kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga (1600 eurot) saaja ja kõiki tööandja makse sisaldava aastapalga summaga. Aga see ei ole enam ministri mure, sest nagu osutatud, tema ainult jälgib arutelu, mis järelikult peaks nüüd muutumagi vahvaks nõiajahiks, et kõigilt professionaalse kunsti aladelt, aga ka muuseumidest ja raamatukogudest üles leida ja oma urgudest välja tirida need pool tuhat muiduleivasööjat, kelle senine tegevus Eesti ühiskonnale enam jõukohane ei olevat.
Populaarne on öelda, et asi ise on igati õige, ainus viga on ebatäiuslikus kommunikatsioonis. Viimases näitab kultuuriministeerium tõesti iga päev üles meistriklassi, ilmselt vähimalgi määral tajumata, et igapäevase ellujäämisega täiskoormusel tegelevad inimesed ei ole makromajanduse ega riigibürokraatia spetsialistid, ning adumata, milliseid kuumi tundeid saadetud sõnumid sihtrühmas tekitavad. Paar värsket näidet. Eelviidatud ministri pressiteateas on pühendatud pikk lõik „kultuuripoliitilisele eesmärgile“ 900 000 teatrikülastust aastas, mida ei muuda „statistiline tõsiasi“, et tegelik külastuste arv aastas on tõusnud 1,3 miljonini. Teisisõnu on iga neljas teatrikülastus üleliigne ning vastuolus riikliku eesmärgiseadega. Seega peaksid need külastajad oma käitumist parandama, hoiduma edaspidi teatrisaalides tunglemisest, sest liigne teatrihuvi on kahjulik nii eelarve tasakaalule kui ka omariiklusele.
Esmaspäeval anti ka teada, et kuigi kultuurinõuniku koht Stockholmis ajutiselt kaob, täieneb see-eest sama töö USAs: „tugevdatakse kultuuridiplomaatilist haaret“ ja selle aastahinnaks on umbes 180 000 eurot. See on ligikaudu sama summa, mille jagu on SA Kultuurileht sunnitud vähendama oma autoritasude eelarvet. Valik seegi, aga kas ka mõistlik? Mind torkab valusalt. Kui riik lükkaks USA kultuurituru vallutamise aastakese edasi, ei peaks kultuurilehtede toimetajad aasta jooksul umbes kahele tuhandele autorile alandlikult selgitama, miks on nende niigi miinimumpalga lähedaselt tasustatud töö ja looming ühtäkki veel 10% odavam.
Aga nii on, sest välismaal möllamine on ministeeriumi kujutluses tulevane tulu, kogu kodumaal toimuv aga lausa kuritegelik kulu. Kuidas see mõtteilm tagasi jalgadele pöörata? Proovin ministeeriumi enda suhtlusvõtetega ja väidan nobelistidele toetudes, et iga kultuuri investeeritud euro toob majandusse kohe tagasi vähemasti neli (kaudseid hüvesid arvestamata), seega ka ainult maksudena rohkem kui sisse pannakse. Lükake ümber, kui suudate!