Kolm kätt

Olari Elts ja Aleksandr Melnikov moodustasid sellise tandemi, nagu oleks orkestri ees olnud kahe pea ja nelja käega dirigent, Melnikov vabal ajal vasaku käega õrnalt kaasa viipamas.

MIINA PÄRN

ERSO sarja „Puhas kuld“ kontsert „Elts ja Beethoveni viies“ 11. X Estonia kontserdisaalis. Aleksandr Melnikov (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Toivo Tulevi uudisteose „Fireflies vanish, there is nothing more“ ehk „Tulikärbsed haihtuvad, kõik lakkab“ (2024, esiettekanne) ning Johannes Brahmsi ja Ludwig van Beethoveni muusika.

jahe allikavesi / tulikärbsed haihtuvad / kõik lakkab

Toivo Tulev on kirjutanud Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile uue teose. Pealkirja „Fireflies vanish, there is noth­ing more“ ehk „Tulikärbsed haihtuvad, kõik lakkab“ pani helilooja teosele pärast selle valmimist. Need read pärinevad XVIII sajandi jaapani poeedi Kaga no Chiyo haikust ning sama teksti poole on Tulev oma loomingus pöördunud ka varem.1 Teose algus on Toivo Tulevi kohta üllatavalt kiire ja elav, kuid sobis seda paremini Olari Eltsi natuuriga. Õhk väreles puupuhkpillide kiiretest kvintoolidest. Ei mingit seisundi­muusikat: see teos on tahteline ja tegutseb, liikudes millegi poole lausa ülima selgusega mööda kromaatiliselt tõusvat heli­redelit.

Tulev on varem rääkinud oma armastusest katoliku müstiku Juan de la Cruzi luule vastu ning maininud eraldi üht tema joonistust, millel on kujutatud ülendumist, minekut Karmeli mäele.2 Ja mida see inimene või inimese hing seal mäel kohtab? Mitte midagi. „Nada, nada, nada, nada, nada, nada, y aún en el monte nada,“ on kirjutanud Juan de la Cruz.3 Midagi sellist kogesin Tulevi auhinnatud teose „Black Mirror“ (2016) finaalis, kui trio Hoca Nasreddini paljasjalgne laulja Nikolai Galen läkitas taeva poole ekstaatilise möirge. „Fireflies vanish, there is nothing more“ lõppes märksa lootusrikkamalt. Kaisa Helena Žigursi viimane harfisoolo oli kõike muud kui lohutu, nagu oleks ta Kaga no Chiyo haiku lõppu lisanud nähtamatu küsimärgi: kõik lakkab?

Kui Toivo Tulevi uudisteose harjutamiseks oli orkestril viis päeva, siis Johannes Brahmsi esimest klaveri­kontserti on mingis mõttes ette valmistatud 165 aastat. Pika ajalooga teoste puhul on paratamatult see eelis, et nendega saab tänapäeval rohkem ette võtta. Ja Brahmsiga võeti nii mõndagi ette. Selles oli suur osa Aleksandr Melnikovil, kes esmalt vaimustab juba oma isiksusega. Tema jalustrabav antisolistlikkus ilmutas end kontserdieelses vestluses Olari Eltsiga. Soovitan soojalt tunnike varem sammud Estonia kontserdisaali poole seada: eelkontserdil saab peale ühe ERSO muusikute esituses kammerteose kuulda ka dirigendi ja solisti-helilooja omavahelist vestlust. Sel korral intervjueeris Olari Elts nii Aleksandr Melnikovi kui ka Toivo Tulevit. Melnikov, kellel on vähemalt sama riukalik huumorimeel nagu Eltsil, avaldas elutervet ja ühtlasi täiesti pretensioonitut kahtlust, kas Brahmsi teose esitus õnnestub. See „läheme proovime Brahmsi mängida“ suhtumine osutus väga viljakaks lähtekohaks. Hooli­mata sellest, et ilmselt ei olnud Estonia kontserdi­saali Steinway ajaloolisi instrumente armastava pianisti lemmikpill, võlus ta sellest välja midagi haruldast.

Elts ja Melnikov moodustasid sellise tandemi, nagu oleks orkestri ees olnud kahe pea ja nelja käega dirigent, Melnikov vabal ajal vasaku käega õrnalt kaasa viipamas. Kusjuures vastu­olusid ei olnud: Elts ja Melnikov taotlesid orkestrilt põhimõtteliselt sama ja ERSO reageeris väga tundlikult. Kogu saal kuulas täie tähelepanuga. Lõpuks oli selline tunne, et laval ei olnudki enam solist, dirigent ja orkester, vaid lihtsalt üks väike ansambel. Peale selle, et Melni­kovil on harukordne võime kujundada oma mänguga orkestri kõla, painutab ta aega, mängides küll tempos, aga sellise tundega, nagu oleksid aja sees ainult talle teadaolevad augud, mille jooksul võib kõike ette võtta. Minu ainus küsimus on, miks tegi selline pianist endale äsja Airbus A320 juhtimise loa, omab kommerts­lennuliinide piloodi litsentsi ja otsib meeleheitlikult tööd lennunduses.4 Parem kui Brahms? Lisaloost jäime kahjuks ilma, aga usun, et ma ei räägi ainult enda eest, kui ütlen, et oleks kannatanud seda vaheaega oodata veel küll.

Õhtut jäi lõpetama igati kontserdisarja pealkirja „Puhas kuld“ vääriline Beethoveni viies sümfoonia. Olari Elts ei ole ilmselt sellest koolkonnast, kes ütleb, et muusika algab vaikusest. Vaevalt oli ta dirigendipulti jõudnud, kui saatus juba uksele koputas. Esimesed taktid lõikasid aplausi sisse ja õige ka: see teos on kõlanud juba üle 200 aasta, mis algust siin ikka teeselda. Helena Tulve ütles hiljuti tabavalt, et Beethoven on hea siis, kui sel on soolikad välja kistud. Esmapilgul brutaalse kujundi taga on palju tõde: saab ju Beethovenit mängida ka pinnapealselt, aga hästi kõlab see siis, kui meie ette tuuakse sümfoonia siseelu, tema sisemised liinid. Olari Elts ja ERSO, kes on saavutanud märkimis­väärse muusikalise teineteisemõistmise, seda tegid.

Mind ei väsi lõbustamast ja vaimustamast Beethoveni viienda sümfoonia lõpp – kogu see aeg, kui Beethoven lõpetab ja lõpetab ja lõpetab. Otsekui taoks ta oma sümfooniat sõna otseses mõttes muusikaajalukku: see on lõpp ja siin ta on, siin ta tõesti on, kindel lõpp, tõesti viimane akord, kõige viimane, täiesti viimane, kõige-kõige viimasem, maailma kõige viimasem toonika toonika toonika toonika. Nagu „nada, nada, nada, nada“. Ülim lõpp-punkt Karmeli mäel või Beethoveni sümfoonias – kas pole see lõppude lõpuks üks ja seesama?

Samal nädalavahetusel pärast ERSO kontserti debüteeris Dresdenis dirigent, kellel võib puudu jääda küll karismast ja kirest, kuid kes suudab juhatada iga käega eri taktimõõdus ja tempos.5 See ei ole keegi muu kui mehaaniline maestro MAiRA Pro S – uue põlvkonna robot-dirigent, kellel on eksimatu rütmitaju ja ka kolm kätt. Ettekandele tulnud Andreas Gundlachi teoses „Semiconductor’s Masterpiece“ kuueteistkümnele vask- ja neljale löökpillimängijale kasutati neid võimalusi maksimaalselt ära. Publik sai väidetavalt elamuse ning robotdirigendis nähakse võimalust esitada inim­dirigendile üle jõu käivaid teoseid.

Kus on inimvõimete piir? Ka Toivo Tulevile on kunagi öeldud, et tema partiid on lauldamatud, ehkki ta ise on võimeline neid esitama. Ja Olari Eltsi kohta olen kuulnud, et NYYD Ensemble’i aegadel on ta juhatanud teost, kus üks käsi dirigeeris ühes taktimõõdus ja teine teises. Nii et milleks meile robotid, kui on olemas Elts ja Tulev, Melnikovist rääkimata.

1 Teoses „Nani mo nashi – there is nothing more“ vaskpillikvintetile, kontratenorile ja elektroonikale (2019).
2 Miina Pärn, Delta. Stuudiokülaline on helilooja Toivo Tulev. – Klassikaraadio 10. X 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1608383996/delta-10-novembril-klassikaraadio-25-toivo-tulev-naidendivoistlus/1414121
3 „Ja ikka veel ei ole mäel midagi“ (hisp). San Juan de la Cruz, Monte de perfección. https://mercaba.org/DOCTORES/JUAN-CRUZ/monte_de_perfeccion.htm
4 Lisete Velt, Delta. Tänase ERSO kontserdi eel andsid intervjuud dirigent Olari Elts ja pianist Alexander Melnikov. – Klassikaraadio 11. X 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609473783/delta-11-oktoobril-erso-kaardimangud-mirjam-parve-leif-segerstam/3c23c65e5d8b6ae52256f515fa2d9eb0
5 Deborah Cole, Three-armed robot conductor makes debut in Dresden. – The Guardian 13. X 2024.