Videoinstallatsioonid, teibitud klaver ja mehelik haare

Muusikakuu kostitas publikut erakordselt rikkaliku kontserdivalikuga. Kava oli nii tihe, et mõnel õhtul oli valida koguni kuue-seitsme kontserdi vahel.

KRISTIINA MALM-OLESK

Klassikalise muusika tähtsündmused olid neli kuud ette läbimüüdud Londoni Filharmooniaorkestri ja Marcel Johannes Kitse kontsert, EMTA 105. aastapäevale pühendatud esindusfestival „Müriaadfest“, Erkki-Sven Tüüri 65. sünnipäeva kontsert ning maailmakuulsate pianistide Olga Kerni (USA), Jelena Baškirova (Saksamaa) ja Aleksandr Melnikovi (Venemaa) ülesastumised koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Ka džässisõpradele pakuti rikkalikku valikut. Ehkki lähiriikides toimus nii mõndagi põnevat, näiteks Vilniuse ja Stockholmi džässifestival, ei olnud nende väisamiseks erilist vajadust, sest välismaine kraam toodi koju kätte. Nimelt olid džässiklubis Philly Joe’s oktoobris ülekaalus välisartistid Lätist, Skandinaavia maadest, USAst ja Itaaliast. Kuu tähtsündmus oli vaieldamatult EMTA džässmuusika eriala 20. aastapäeva festival. Tähtpäevagalal astusid üles EMTA magistrantuuri lõpetanud ja õppijad ning tähistati ka Duke Ellingtoni 125. sünniaastapäeva. Ühelt poolt väga pidulik hetk, teisalt mõrumagus tõdemus, et džässi on kõrgkoolis õpetamise vääriliseks peetud kõigest 20 aastat.

Rahvusvahelise kõlapinna paradoks

Kuu algas rahvusvahelise muusikapäeva üle-eestiliste pidustustega ning tipnes sama päeva õhtul galaga EMTA suures saalis, kus jagati ka Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemiaid. Kultuurikärbete valguses oli just sel õhtul eriti vastuoluline kuulda suurt kultuurisõpra president Alar Karist kõnelemas muusika tähtsusest. Karis tõi välja, et kõik vajavad kunsti, isegi siis, kui nad seda ei tea, ning muusika aitab emotsionaalselt paremini hakkama saada. Tänavuse helikunsti sihtkapitali aastapreemia üks laureaate helilooja Tatjana Kozlova-Johannes esitas oma tabava ja läbimõeldud kõnega julge vastulause, leides, et eesti interpreedid ja heliloojad on välismaal hinnatumad kui kodus.

Ehkki Kozlova-Johannes tõdes, et Eestis leidub veel lootusrikkaid paikseid muusikuid, peegeldab ka laureaatide nimistu muutunud seisu: vähemalt neljandik neist resideerib püsivalt välismaal. Teine indikaator on maailma esiettekanded: kui paljudest oleme ilma jäänud ja kas saame neid hiljem ka kodumaal järele kuulata? Näiteks maineka kontrabassimängija ja helilooja Mingo Rajandi fagotile, elektroonikale ja valgustehnikale loodud teos „Ained ja lained“ kantakse esimest korda ette novembris Helsingis. Ühe väljapaistvama noore helilooja Alisson Kruusmaa teos „And If I Had a Dream“ kanti ette Läänemere festivali tellimustööna augustis Stockholmis. Klassikaraadio tegi sellest küll otseülekande, kuid elav muusika on siiski midagi muud.

Iga muusika ei sobi?!

Võib ju loota, et muusika väärtust ühiskonnas suurendaks see, kui jõutaks rohkem kontserdisaali. Kuidas seda teha, on aga iseküsimus. Varemgi on kirjutatud, et saalid täituvad tänu reklaamitud tuntud nimedele, kusjuures hoiduda tuleks naisheliloojate loomingust ning nüüdismuusikast.¹ Või kui saali jõutaksegi, võib see lõppeda tukastamisega, nagu juhtus minu kõrvalistujaga Kirke Karja soolokontserdil. Seda hoolimata artisti maailmatasemel ettekannetest ja artistlikest ponnistustest. Nimelt mängis Karja põnevate kõlaefektide tekitamiseks peale tiibklaveri aeg-ajalt teibitud Petrofil ning Gregor Kulla uudisteose helid tekkisid poltide ja mutrite kasutamisest klaverikeeltel.

On märkimisväärne, et juba 14. korda toimunud festivalil „Klaver“ oli fookus seekord naispianistidel. Üritus tipnes galakontserdiga „Klaveril ainult tüdrukud!“, kus meie erakordsed naised esitasid läbi ajaloo väljapaistvamate naisheliloojate loomingut. Sellele eelnes vestlusring „Loomingulised naised. Vabadused ja piirangud ajateljel“. Ehkki tänapäeval ei ole sooküsimus muusikas nii lõikav kui festivali muusade Clara Schumanni ja Fanny Mendelssohni ajal, on muutused olnud siiski visad tulema. Näiteks 2001. aastal Van Cliburni rahvusvahelisel klaverikonkursil kuld­medali võitnud Olga Kern oli 1962. aastast peetava konkursi esimene naisvõitja (!). Samuti toodi vestlus­ringis välja, et praeguses muusikakriitikas võib veel naispianistide mängu kohta kuulda kommentaare nagu „mängis Beethovenit meheliku haardega“. Tõsi, Olga Kern tõi Sergei Rahmaninovi klaveri­kontserdi nr 2 c-moll avataktide järkjärgulise crescendo nüansi­rohkuse ja jõulisusega kananaha ihule, kuid kordagi ei tulnud pähe mõelda, et kuuldu kõlaks mehelikult.

Galad ja videoinstallatsioonid

Galakontserdid, nagu muusikapäeva gala, „EMTA jazz 20“ ja „Klaveril ainult tüdrukud!“ on imeline viis, kuidas kogeda paari tunni vältel võimalikult palju head muusikat. Muusikapäeva gala keskne teema oli Camille Saint-Saënsi „Loomade karneval“, mida poleks ehk vajagi olnud, sest peale teost esitanud püsikoosseisu käis lavalt läbi veel palju tol õhtul pärjatud muusikuid. See oli omamoodi imeline läbilõige praegusest Eesti muusika paremikust.

Sama täheldasin ka galakontserdil „EMTA jazz 20“. Esiteks andis see hea ülevaate Eesti džässi trendidest ja eri­ilmelisusest. Teiseks julgustab see rohkem eesti artiste usaldama ja jõudma tulevikus ka nende kontsertidele, kellega pole varem kokkupuudet olnud. Meeldivaid üllatusi oli veelgi. Kuna esineti varieeruvates kollektiivides lugudega, mis on olnud eri artistidele õpinguteel olulised, asetas see nii mõnegi artisti uude valgusse. Näiteks kui Kirke Karjat, Kadri Voorandit ja Mingo Rajandit iseloomustab tavaliselt eksperimentaalsem ja improvisatsioonilisem mängustiil, siis oli väga värskendav ja nauditav näha neid laval svingimas.

Kui mõelda, kuidas muusikat kuulajale veel lähemale tuua, tõstan oktoobris kogetust esile kontserdieelsed vestlusringid ja videoinstallatsioonid. Vestlusringid on kõlama hakkava muusika paremaks mõistmiseks ja mõtestamiseks väga tänuväärsed. Videoinstallatsioonidega on mul aga kahetised tunded, kogesin videoinstallatsioone muusikapäeva galal ja kontserdil „Klaveril ainult tüdrukud!“. Ühelt poolt võib moodne lähenemisviis ja akadeemilise õhkkonna lõhkumine meelitada ligi rohkem (nooremat) publikut ja aidata kuuldut ilmestada juhul, kui videotehniline teostus on põnev ja kvaliteetne. Teiselt poolt võib see mõtete hajutamisega viia fookuse muusikast eemale ja muuta selle tapeediks.

Unustamine, tulikärbsed ja psalmid

Uudisteoseid esitati oktoobris võrdlemisi vähe. Muusikapäeva galal toodi esiettekandele Robert Jürjendali „Sookurgede tants“ ja Kaija Saariaho mälestuskontserdil 5. oktoobril Saari­ahole pühendatud Helena Tulve uudisteos „Vers l’autre clarté“ ehk „Teise selguse poole“. 5. oktoobril leidis aset ka Marten Meibaumi autoriõhtu, kus tuli ettekandele koraalist ja üheksast viisistatud psalmist koosnev tsükkel „Psalmid“. 11. oktoobri kontserdil „Elts ja Beethoveni viies“ kõlas Toivo Tulevi teos „Fire­flies vanish, there is nothing more“ ehk „Tulikärbsed haihtuvad, kõik lakkab“ olemise lakkamisest. 24. oktoobril tõi Kirke Karja festivali „Klaver“ sooloõhtul esiettekandele Gregor Kulla pala sünnijärgsest unustamisest „Wait, I’m forgetting something“, mis on inspireeritud Emanuele Coccia filosoofiliste „Metamorfooside“ peatükist „Iga mina on unustus“.

Tulevi ja Kulla muusika kõlas pahaendeliselt maailmalõppu tõotavana. Siiski eeldasin Tulevi teose pealkirja ja tutvustust lugedes midagi suveõhtuselt õhulist ja magusapoolset. Kulla puhul haakus kuuldust tekkiv mittemiskilikkust tekitav tunne pala pealkirja ja Kirke Karja ette loetud lõiguga Coccia raamatust paremini. Kulla tekitas mulje, nagu alles polekski enam midagi peale vanaaegse teleriekraani sahina – kõik on kustunud, isegi mälestused. Tulevit inspireerisid Kaga no Chiyo haiku read: „jahe allikavesi / tulikärbsed haihtuvad / kõik lakkab“. Teos liikus algusest peale dünaamiliselt õhku haihtuva ja harfiga tekitatud veidi sci-fi’liku lõpu poole. Enamiku ajast domineerinud kohati kiledad ja väga resoluutsed puhkpillid koos nurgeliste keelpillidega andsid hästi edasi pausieelset segaduse ja virvarri tunnet.

Noore andeka muusiku Marten Meibaumi ehk Tšellaritoni (tšello, orel ja bariton) autoriõhtul sai kuulda kiriku­muusikat kammerkoori Credo, K. T. Orkestri ja Meibaumi enda esituses. Kui keskmine eesti organist on maakogudust teeniv 55aastane naisterahvas², siis seda imetabasem on, et üks 25aastane noormees on osav orelimängija ja on võtnud oma südameasjaks viisistada kirikumuusikat. Dirigent Anna Mazurtšaki sõnul ei looda psalmidel põhinevat uut eesti muusikat kuigi tihti. Meibaumil õnnestus eri tekstidest luua muusikaliselt nauditav ja variatiivsete karakteritega tervik, kus sõna ja heli olid oskuslikult ühendatud. Mõni viis oli lausa nii kaasahaarav, et jäi pärast kontserti kummitama.

1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

2 Tuuliki Jürjo, Kes on meie organistid? – Eesti Kirik 24. XI 2021.