Leia omale koht muusikaelus

Kerri Kotta: „Palume üliõpilastel unistada sellest, mida nad võiksid tulevikus tegema hakata. Ja nende unistuste põhjal paneme kokku individuaalse erialaprojektide plaani.“

MARIA MÖLDER

Eesti muusika- ja teatriakadeemia ootab juunikuu lõpuni muusikakultuuri bakalaureuseõppesse sisse astuma laia silmaringiga muusikahuvilisi noori, kes soovivad siduda oma tuleviku muusikaga, aga mitte tingimata pillimängu või ise laval esinemisega. Tegemist on õppekavaga, mis veel hiljuti kandis bakalaureuseastmes muusikauuringute ja -korralduse ning veel varem muusikateaduse nime (muusikateaduse eriala on endiselt magistri- ja doktoriõppes). Muu hulgas saavad selle eriala üliõpilased edaspidi kirjutada muusikast Sirbi veergudel. Kuid võimalusi on teisigi ning erialast tegid Sirbile ülevaate muusikateadlased, EMTA õppejõud Kerri Kotta ja Brigitta Davidjants.

Milline tööelu võiks muusika­kultuuri eriala üliõpilasi oodata ja millistel erialadel nad saavad edasi õppida?

Brigitta Davidjants: Mulle paistab tänapäeva maailmas väga oluline, et praegused noored tunneksid õpinguid läbides: õpitul on kindel väljund ja ma ei jää tööta. Seepärast võtsimegi ette ja vaatasime, kuhu meie tudengid on tööle läinud, samuti visandasime ideaali, kuhu nad võiksid jõuda. Meie tudengid võiksidki olla laia profiiliga muusikaspetsialistid, teha mitmesuguseid muusikaga seotud töid, mis ei eelda otseselt muusika tegemist, näiteks kohalikes omavalitsustes või hoopis raamatukogudes, kontserdiorganisatsioonides või teadusasutustes.

Kerri Kotta: Ma arvan, et muusikakultuuri eriala lõpetanud tudengeid ootab väga eripalgeline tööelu. Olenevalt huvidest ja kalduvustest võivad nad tõesti töötada kõigis Brigitta nimetatud institutsioonides, kuid ma näen neid ka eesti muusikakultuuri võimalike „tulevikumootoritena“. Mulle meeldiks, kui nad sõlmiksid õpingute ajal kontakte kaasüliõpilastest muusikutega ning paneksid tulevikus koos püsti mõne unikaalse kultuurisündmuse, olgu see siis festival või mõni muu muusikaga seotud ettevõtmine, mida me praegu ei oska veel ettegi kujutada.

Edasi saavad nad õppida nii muusikateaduse kui ka kultuurikorralduse erialal, kuid pärast lõpetamist on neile avatud ka teised ülikoolid.

Millised võiksid olla muusikakultuuri erialale sisseastuja eeldused?

Davidjants: Tal võiks olla sügav huvi muusika vastu – ja me ei piira seda huvi ühegi stiili või tegevusega. Jah, tudeng võib olla mänginud pilli, aga võib-olla on tal hoopiski suur plaadikogu või meeldib talle muusikast kirjutada või käib ta vabal ajal DJks. Kõige olulisem ongi soov siduda oma elu muusikaga.

Kotta: Jah, kõige tähtsam on huvi muusikakultuuri valdkonna vastu ning me ei kirjuta ette, milles konkreetselt peaks see huvi väljenduma. Seetõttu ei ole me selle eriala puhul rõhutanud formaalse muusikalise eelhariduse nõuet. See eriala võimaldab end teostada mitmeti: tudeng saab valida sellised erialaprojektid, mis tema loomusega hästi sobivad.

Milliseid õppeaineid ja tegemisi muusikakultuuri eriala sisaldab?

Davidjants: Tudengeid koolitame kolmes suunas: muusikakorraldus, muusika­teadus ja -info ning muusikameedia. Igal semestril läbib tudeng vastavas valdkonnas juhendatud praktika, et puutuda varakult kokku võimalike tööandjatega ja näha oma õpingute seost n-ö päris eluga.

Kotta: Brigitta nimetatud kolm vaala on muusikakultuuri eriala puhul tõesti olulised. Ühtlasi tuleb mõista, et tegemist on valdkondadega, mille piirid on võrdlemisi hajusad. Näiteks, kui meie tulevase tudengi erialaprojekt on luua meediaplaan, siis sisaldab see enda kurssi viimist nii korralduslike kui ka info ja meediaga seotud teemadega.

Aga rõhutan erialaprojektide kõrval ka intrigeerivaid silmaringi avardavaid aineid, näiteks spetsiaalselt selleks erialaks loodud nn halva maitse muusika seminari. Sellesse seminari toovad tudengid ise muusika kaasa ja tipp­eksperdid kommenteerivad seda. Tahame diskussiooni objektiks tuua ka muusikastiilid, mis on muusikakultuuri verbaalses diskursuses nähtamatud, et meie lõpetaja tajuks muusikakultuuri võimalikult kompleksselt.

Üks selle eriala unikaalseid omadusi seisneb ka võimaluses läbida õpingud end väga erinevalt profileerides. Ühelt poolt võib meile tulla tudeng, kellel puudub formaalne muusikaline ette­valmistus, näiteks muusikakoolis, kuid kes tajub muusikaga seotud teemasid või valdkondi oma huvi ja tegevuse kaudu omandatud kogemuse toel. Me ei palu sellisel tudengil kirjutada kohe süvauurimust Brahmsi harmoonia kohta, kuid ta võiks edukalt teostada muusikainfoga seotud projekti, näiteks kirjutada Vikipeediasse artikliseeria või toimetada talle tuttava valdkonna tekste, või hoopis töötada välja meediaplaani mõnele muusikakollektiivile. Et seda hästi teha, ei ole kontrapunkti süva­teadmised elutähtsad.

Meie tudeng võib olla ka kõik muusika­­koolid läbi käinud inimene, kelle huvi ongi tegeleda muusikaga süvitsi. Tema saab hakata kohe muusikat uurima ja seda Eesti parimate asjatundjate juures.

Endine muusikateaduse eriala on bakalaureuseastmes lühikese ajaga läbinud juba mitu uuendus­kuuri. Milline võiks olla selle eriala tulevik?

Kotta: Me oleme väga entusiastlikud. Optimismiks annab põhjuse põhimõtteline muutus mõtlemises, kuidas see eriala üles ehitada. Meie alguspunkt polnud seekord olemasoleva parandamine, vaid – nagu Brigitta varem ütles – alustasime täiesti puhtalt lehelt. Millised on ühiskonna vajadused? Missugused võiksid olla kultuurist huvituvate inimeste ootused seoses eriala omandamisega? Milles oleme ise kompetentsed ja kus peaksime know-how’ n-ö sisse ostma?

Me ei alusta teoreetilistest teadmistest. Vastupidi, alguses viime tudengid nende võimalikesse töökohtadesse: kultuuriministeeriumi, muusikaväljaannete toimetusse, Klassikaraadiosse, muuseumidesse, arhiividesse ja infokeskustesse, raamatukogudesse ja kontserdi­organisatsioonidesse. Tudengid puutuvad kokku sellega, mis neid ees ootab, ning näevad, kuidas muusikakultuur töötab. Siis palume neil unistada sellest, mida nad võiksid tulevikus tegema hakata. Ja nende unistuste põhjal paneme kokku individuaalse eriala­projektide plaani. See tähendab, et tudeng sukeldub töösse juba peaaegu õpingute alguses.

Veel üks põhjus, miks võiks otsustada muusikakultuuri eriala kasuks: võimalikud tööandjad juba tunnevad meie lõpetajat, tudengist saab mingis mõttes juba õpingute jooksul osa sellest võrgustikust, kus ta tulevikus tegutseb. Ja ta tajub seda võrgustikku ja selle väärtushinnanguid. Samal ajal on ta õppinud nägema, kuidas maailm, mis selle võrgustiku osa otseselt ei ole, võiks sellega suhestuda. Meie tulevane lõpetaja võiks ideaalis olla sild või tõlkija kahe nimetatud maailma vahel, olgu ta siis produtsent, muusikakriitik või uurija.