Rändaja ärkamine

Erkki-Sven Tüüri juubelikontserdil kõlanud teosed on kaks eriilmelist vaadet ärkamisele – ärkamise teekond inimese piiratud olemisest sügavamasse mõistmisse elu olemusest.

SAALE KAREDA

Kontsert „Erkki-Sven Tüür 65“ 19. X EMTA suures saalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas „Ärkamine“ segakoorile ja kammerorkestrile (2011) ja teose „Rändaja õhtulaul“ uus versioon segakoorile ja kammerorkestrile (2001/2024, esiettekanne).

Erkki-Sven Tüür on üks praeguse rahvusvahelise muusikamaailma säravamaid heliloojaid. Kuulates juubelikontserdil kahte eri loomeperioodist pärinevat teost, tekkis selge äratundmine, miks on Tüüri vahel välispressis võrreldud Sibeliusega. Peale selle et mõlemad on vägevad sümfoonilise arenduse meistrid selle majesteetliku muusikažanri ajaloos, ühendab neid sageduslikult lähedane kõlatunnetus. Kui jätta kõrvale eri stiilid, kompositsioonitehnikad ja muu spetsiifiline teostuslik arsenal, siis tajun Sibeliuse ja Tüüri loomingus ühendavana põhjamaise vaimu ja looduse karge ilu alkeemiliselt täpset väljendust kõlas. See avaldub kõlavärvide rikkalikus spektris, kirkuses ja ka läbi tumedate toonide kumavas ebamaises – igavikulises – valguses. Sügavas ühenduses loodusega avaneb portaal kõrgemasse olemismõõtmesse. Kaht heliloojat ühendab võime näha looduse kaudu kõike ülendavas võtmes ja seda muusikas edasi anda.

Inimese teekond läbi maise elu on rändaja ärkamise teekond. Kontserdil kõlanud teosed on kaks eriilmelist vaadet sellele – ärkamise teekond inimese piiratud olemisest sügavamasse mõistmisse elu olemusest, avaramasse tunnetusse kõikeläbistavast loojavaimust. Kantaat „Ärkamine“ on loodud Euroopa kultuuri­pealinna „Tallinn 2011“ ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori tellimusel ning helilooja on teose saatesõnas kirjutanud: „Ärkamine kui virgumine unest, uuele elule ärkamine, tuhmistunud meelte ärkamine selgesse olekusse, religioosne ärkamine, kevadine looduse ärkamine … See sõna omab ääretult sügavat ja ulatuslikku tähendusvälja. Ma usun, et ärkamine on omamoodi elukestev protsess, uinumise ja ähmastumise vastand.“ See teema läbib vaikse kontrapunktina kogu Tüüri loomingut. Avaram tõde maailma olemusest oma suurejoonelises lihtsuses on kogu aeg tajuulatuses ning ootab inimese ärkamist egoprogrammide kammitsaist ja pilgu puhastamist eksistentsi põhjatule rikkusele. Iga rändaja teekond on erisugune, ent ometi ühendab otsijavaime sel teekonnal kunstiteostesse kätketud sõnulseletamatu puudutus puhta teadvuse kuningriigist.

Tüüri kantaati „Ärkamine“ on nii Eesti kui ka välisretseptsioonis korduvalt kajastatud ja ka analüüsitud*, sestap pühendun teisele kantaadile, mille uus versioon kõlas juubelikontserdil esi­ettekandes.

„Rändaja õhtulaulu“ komponeeris Tüür 2001. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoori kahekümnendaks sünnipäevaks. Tõnu Kaljuste ärgitusel kehastus helilooja läinud suvel „poole nooremaks iseendaks“, et lisada teosele keelpilliorkestri faktuur „vastavalt oma noorema mina eelistustele“. „Rändaja õhtulaul“ on Ernst Enno ühe kuulsama luuletuse (ja ka luulekogu) pealkiri ning teose alusena on kasutatud kuut Enno luuletust aastaist 1903 kuni 1928. Ernst Enno on olnud eesti kirjanduse üks väheseid järjekindlaid sümboliste. Henrik Visnapuu arvates sai Enno 1906. aasta paiku valgustuskogemuse osaliseks, kuid Enno luulele omased sümbolid ja vaimsuse leiame juba tema varastest luuletustest. Kandev jõud Enno luuleloomingu intensiivsuse taga on tema teosoofiline maailmatunnetus. Esimese seemne istutas aga Ernst Ennosse tema pime külatargast vanaema ja teosoofilisi tõdesid sisaldab juba ka eesti iidne rahva­pärimus.

Tüüri „Rändaja õhtulaul“ jaguneb muusikaliselt viieks alalõiguks (kaks esimest luuletust sulanduvad muusikaliselt ühte). Pealkiri ühendab kõiki teosesse valitud Enno luuletusi, aga nimiluuletust kantaadis kasutatud ei ole. Algselt üksnes segakoorile kirjutatud teoses oli koor jagatud peaaegu läbivalt teksti laulvaks ja nn instrumentaalseks üksuseks. Uus keelpilliorkestri tasand täiendab ja avardab kõlaruumi veelgi ning võimendab teose sugestiivset mõju. Keelpilliorkestri partii järgib Tüüri varasema loomeperioodi keelpilli­kõla ja -dünaamika esteetikat, aga on pärast aastatepikkust vektoriaalses stiilis komponeerimist kahtlemata teistsuguse essentsiga. Selle õilsale lihtsusele on teed rajanud rännak ülimalt diferentseeritud kõlaväljade universumis. Selle tulemusena on sündinud kogu eesti kooriloomingu üks puudutavamaid šedöövreid.

Tüüri „Rändaja õhtulaul“ on üli­tiheda koega nii tekstikujundite poolest (väljendab hingeseisundeid müstilise loodusluule kaudu), meloodilis-intonatsioonilises kui ka vormiarenduslikus mõttes. Muusikasse „tõlgitud“ teksti­kujundid annavad vapustava sugestiivsusega edasi nii põhjamaise looduse karmi ilu kui ka elurännaku keerdkäike: ürgigatsust kõrgema olemisvormi järele („kuulmata kuskil kumiseb kodu, enese taga, sügaval sees“), tõeleidu („ennast mõistad teise süles“), samuti ka enesekaotusi („nii hämar veel on omailm“, „kuid kõik on kinni, kõik su ees ja sees“) ning uusi avanemisi kriisist väljudes.

„Rändaja õhtulaulu“ raamistavad muusikalised kujundid, mille tähendus selgineb tervikut epiloogi perspektiivist vaadeldes. Teos algab kooripartii instrumentaalse motiivi ülalt alla liikumisega (dubleerituna keelpillide pizzicato’ga), moodustades pidena kõlama jäädes üheteisthäälse vokaalse akordi. Kantaadi viimast osa kuulates saab selgeks, et seesama muusikaline materjal (häälikutel „dm-dm“), mis ilmub üleminekutes teose osade vahel ning ka kõige arenduslikuma, neljanda osa faktuuris, on „kui hõbekellade helin“ (VI luuletuse pealkiri). Vokaalinstrumentaalsele „hõbekellade helinale“ järgneb teose alguses flažolettidest (n-ö võimendatud ülemhelid) moodustuv keelpilliorkestri foon, millele lisanduv bassilauljate burdoon täishäälikutel tõstab samuti kuuldavalt esile ülemhelisid. Sünnib müstiline ruum, millesse sisenevad tenorid esimese luuletuse „Läbi metsa vaikus tume“ meloodiaga.

Sümbolistlik loodusluule kerib end muusikas lahti tihke-tuumakast sekundiliikumisest, jõudes esiletõstetud fraasiga „igaviku kutsesõnad hinge veerevad“ justkui aja peatamiseni (üdini puudutav tunglevat kromatismi kasutav meloodia, tenorid liiguvad peamiselt (väikestes) tertsides, keelpillide maagilised flažolettakordid ruumi hoidmas). Burdoon liigub seejärel koori aldirühmale hoida ning teise luuletuse „Kuulmata kuskil kumiseb kodu“ teksti toob sügavikust esile bassirühm. Selle luuletuse muusikaline väljendus on minu arvates üks kõige geniaalsemaid lõike eesti koorimuusikas (võrreldavana, ehkki hoopis teistlaadi teoses, meenub Pärdi „De profundis“). Seda taas ja taas üle kuulates jooksevad endiselt külmavärinad üle selja. Nii nagu ka Eesti looduses sookurgede müstilisi kirglik-igatsevaid häälitsusi kuulates.

Muusikalised fraasid nagu „tähtede säras kurgede rodu“ ja „luikede rodu mustavalt veelt“ toovad täie eredusega ja lausa kehaliselt tajutavaks nii Eesti looduse ürgsuse kui ka sellega seonduvad hingeseisundid. Ühtäkki selgineb miski, justkui pilve tagant tuleks välja päike ning sõnu „Tule, oh tule! hüüab kõik ees“ korrates avardub ruum, maabudes kirkas undeetsimakordis.

Teine osa „Tähte väli vaatas vette“ liigub helgemas, taevalikus kulgemises just nagu hiiglasliku külakiige dünaamikat jäljendades ja nõiduslikku teadvusseisundit esile manades. Kolmas osa „Kuldkeeled on tõmmatud üle vee“ toob selle kujundi ja „kõik otsijad minema peavad üle laia ja sügava mere“ jälle uskumatu selgusega mitte üksnes silme ette, vaid ka lausa kehaliselt tajutavaks. Ajatu vaate inimeksistentsile annab muusika kujundite „ja upub neid tuhandeid minnes teel … on elule iluks kõik uppunult veel“ kaudu. Selles pole duaalse maailma traagikat nagu sellesarnase mõtte muusikaline vaste Peep Sarapiku laulus „Ta lendab mesipuu poole“ (Juhan Liivi sõnad). Tüüri kantaadis omandab kõik, mida inimene oma teekonnal kogeb, kõrgema tähenduse vaimu perspektiivis ning igas muusikalises hetkes on aukartust äratav ilu.

Neljas osa hõlmab kõige ulatuslikumat muutuste arengukaart nii tunde­skaalas (alustades ummikseisust „kuid kõik on kinni, kõik su ees ja sees“) kui ka muusikalises arenduses (ilmub ka hõbekellade motiiv) ning järkjärgulist intensiivset tõusu teose peakulminatsioonile luuletuse viimase salmiga „nad kandvad valgeid riideid oma hinges“. Epiloogis naaseb teose alguse müstiline atmosfäär (ülemhelirikkad burdoonid, flažolett-akordide foon), millesse heliseb nüüd selgesõnaliselt sisse „hõbekellade helin“, ja kandma jääb sõnum „igatsen ülesse … kuis Sinu valgus, täis vaimu, kord ligineb“. Koori kaheteisthäälne kooskõla ja lisanduv keelpilliorkestri sfääriline akord kannab rändaja kuuldavast maailmast kuuldamatusse.

Kontserti lõpetava üllatusena kõlas Valter Soosalu seades koorile ja orkestrile vana hea In Spe lugu „Uus ja vana“ Juhan Liivi tekstile. Seegi kõneleb uinumisest, ärkamisest ja igavesest transformatsioonist. Kirglikult särisevate passaažidega hiilgasid orkestri esitšellistid, pärast kolmandat salmi liitus elegantse džässiliku soologa Valter Soosalu klaveril.

Teame, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel on maailmas unikaalne fenomen ning see on välja kujunenud aastakümneid kestnud tihedas koostöös Pärdi, Tormise, Tüüri ja paljude teiste eesti heliloojatega. Tüüri kantaatide esitus juubelikontserdil pälvib taas ülivõrdeid: niivõrd loomulik, orgaaniline, sügavalt tunnetatud nii habrastes kui ka jõulistes kujundites, kaemuslikes kulgemistes ja dramaatilistes pinge kasvatamistes, kõlavärvide kirkuses ja rikkalikkuses, filigraanses teostuses. Maagiline kuulamiskogemus!

Tüüri kantaati „Ärkamine“ lõpetavas vaikses kulminatsioonis jäävad kõlama Doris Kareva read: „Imeline ärkvelolek / Selge taeva sügav rahu / Tuleb tasa sinu sisse / See mis sõnusse ei mahu [—] Elustavalt pehme puude / Puude kohin läbi aja“. Lummavas muusikas ühinevad kõrgus ja sügavus, kohalolu ja igavik.

* Vt nt Kerri Kotta, Vormimängud Erkki-Sven Tüüri muusikas: Kaheksas sümfoonia ja „Ärkamine“. – TMK 2011 nr 5.