Kirjanik, inimene ja sammas

TIIT HENNOSTE

Kirjanikele on ikka sambaid püstitatud, mõnele lausa eluajal. Erinevalt riigijuhtide, poliitikute või kindralite sammastest on neil olnud üldiselt üsna rahulik saatus. Kui muidugi jätta kõrvale iga uue samba puhul korduvad väitlused selle üle, kas see sai ikka kunstiliselt kõva. Eestis aeti esimene tõsine skandaal püsti vist alles Juhan Smuuliga. Probleeme on aga ikka olnud ja mitte ainult Eestis.

Kirjanik on kirjanik ja kirjanik on ka inimene, kellel on oma maailmavaade, arusaamad elust ja sellega seostuvad teod. Kõik on kena seni, kuni need teod sobivad seaduste ja ühiskonna arusaamadega. Aga mida teha, kui kirjanik oli samal ajal kommunist, natsimeelne, varas, vekslivõltsija, raha kõrvaldav suli? (Jätan eesti nimed toomata.)

Kui inimene on kaugel, siis me sellest eriti ei mõtle, näiteks XX sajandi ühe suurima kirjaniku García Márqueze või suure modernisti Ezra Poundi ideoloogilistest vaadetest. Aga kui on lähedal? Siis hakkame mõtlema.

Keskpärasele kirjanikule monumenti üldjuhul ei püstitata. Küll aga võib juhtuda, et mõni selline saab samba selle eest, et ta sammus ideoloogiliselt õiges suunas. Aga kuidas on andekaga? Smuul oli kindlasti andekas kirjanik ja Smuuli kui kirjanikku ei plaaninud peaaegu keegi tühistada. Keskne selles saagas oli ikka seina­tahvel Tallinna kesklinnas ja osalemine inimsusvastases kuriteos, küüditamises. Vaielda pole siin millegi üle. Kui, siis kurta veidi, et teised samal ajal välja toodud kirjanike-üleskirjutajate nimed kadusid kiiresti meediaunustuse hämusse.

Aga mind jäi vaevama veidi provokatiivne küsimus. Kas Smuuli allkiri vara üleskirjutamise lehel mõjutas midagi? Kas need inimesed oleksid jäänud välja saatmata, kui ta poleks allkirja andnud? Olen kindel, et mitte. Kui vaja, oleks leitud teine kirjutaja, kui vaja, oleks ka ilma allkirjata saadetud. Ega väljasaatjatel olnud vaja tuntud inimese allkirja.

Kuhu ma tahan jõuda? Kahe asjani. Esiteks sellest, mida ikkagi teha kollabo­rantide monumentidega.

Riias seisab Andrejs Upītsi mitme meetri kõrgune pronksskulptuur. Hiljuti käis meediast läbi uudis, et skulptor Ivars Drulle pakkus välja idee monument pikuti pooleks saagida ja seejärel uuesti paigaldada nii, et inimene saaks kahe poole vahelt läbi kõndida. Upīts oli kollaborant ja 1944–1954 Läti kirjanike liidu esimees, keda on süüdistatud selles, et ta keeldus aitamast oma kunagisi aitajaid, kas või dramaturg Jūlijs Pētersonsi, kes pandi 1944. aastal vangi ja suri 1945.

Vilniuses katsid kunstnikud Egle Grebliauskaite ja Agne Gintalaite 2021. aastal rohelise samblaga punakirjaniku Petras Cvirka monumendi, et korraldada sellega etendus, mille pealkirjaks „Ärgem unustagem meeles pidada“. Tõsi, linnavõimud keelasid etenduse ära, aga pilti rohelisest kujust saab netis vaadata. Cvirka oli samuti 1940. aasta kollaborant ja sõjajärgne Leedu kirjanike liidu esimees.

Nende aktsioonide kõrval on tahvel Smuuli tegusid seletava kirjaga üsna igav asi. Ja punalipu heiskamine Smuuli bareljeefi kõrvale oli mu arust etendusena üsna mannetu akt.

Ja teiseks, mu arvates on keskendumine inimsusevastasusele jätnud kõrvale need kirjanikud, kelle teod ja tegemata jätmised tegelikult mõjutasid inimeste saatust Stalini ajal. Jah, need teod ei kvalifitseeru inimsusevastaseks, aga kindlasti inimvastaseks.

Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees 1944–1946 ja 1950–1954 oli August Jakobson. Jakobson mõnitas oma näidendis Tuglast, kes teda oli toetanud, ega läinud ka ülemnõukogu presiidiumi esimehena kolleegidele appi. Pärnu kesklinnas on aga Jakobsoni park, kus seisab rahulikult Jakobsoni sammas, suur, rohmakas ja kole nagu tema loomingki. Erinevalt Smuulist oli Jakobson keskpärane autor, kelle sammast saab põhjendada ainult ideoloogiliselt. Äkki korraldaks sellega korraliku etenduse? Või võtaks lihtsalt maha koos pargi nimega …

PS. Muuseas, Pärnu Postimees kirjutas juba aastal 2011, et kollaborant ja kvisling Jakobson ei peaks seisma linnasüdames.