Kolmekesi Kuul

„Kuu atlase“ helikeelt iseloomustab heakõlalisus, mida vürtsitavad impressionistlikud dissonantsikübemed.

JOOSEP SANG

Kontsert „Tõnu Kõrvits. Kuu atlas“ 3. XI Arvo Pärdi keskuses. Joel Remmeli trio: Joel Remmel (klaver), Heikko Remmel (kontrabass) ja Ramuel Tafenau (löökpillid). Kavas Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Kuu atlas“ (2024, esiettekanne).

Läinud nädalavahetuse kahel õhtul jõudis kuulajate ette uus kava, kus kohtusid helilooja Tõnu Kõrvits ja Joel Remmeli trio. Esiettekandes kõlanud kaheksaosaline tsükkel „Kuu atlas“ kanti ette novembritormis õõtsuvate Laulasmaa mändide vahel Arvo Pärdi keskuses, mis oligi kuulu järgi kontserdikohana esitajate esimene valik.

Sildu kunstmuusika ja džässi vahele on ikka ja jälle rajatud, uuemal ajal rohkemgi kui varem, kuid sellised kohtumised ja kooskõlamised pälvivad siiski alati erilise tähelepanu. Tõuge midagi harjumuspäratut ette võtta tuli küllap sellest, et Joel Remmeli trio on üks kolmest osalisest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali residentuuriprogrammis, mille varsti lõpusirgele jõudev tsükkel algas 2023. aasta alguses. On rõõmustav, et peale kahe akadeemilise muusika kammerkoosseisu (duo Hans Christian Aavik ja Karolina Aavik ning Eesti Löökpillikvartett) usaldati stabiilne loominguline stipendium ka džässmuusikutele.

Tõnu Kõrvitsa „Kuu atlase“ esiettekandele toonud Joel Remmeli trio on üks kolmest osalisest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali residentuuriprogrammis, mille varsti lõpusirgele jõudev tsükkel algas 2023. aasta alguses.

Rene Jakobson

„Kuu atlas“ on „alati meie teed öölambina valgustava“ (Tõnu Kõrvitsa sõnad) taevakeha poeetiline kaardistus. Osad on saanud pealkirja nii olemasolevate kui ka imaginaarsete Kuu paikade järgi: „Meelerahu meri“, „Melanhoolia orud“, „Kurbuse järv“, „Võlujõgi“, „Lootuse mets“, „Vikerkaarte laht“, „Unede soo“. Tsükli lõpuosa „Eldorado“ loomisel on andnud inspiratsiooni Edgar Allan Poe sama pealkirjaga luuletus. Tunnipikkuse džässisüidi meeleolud peegeldavad kõike seda, mis meie meeltes Kuuga seostub. Teose atmosfäär on unistav ja unelev, lummutav ja lohutav. Kauge salapäraga. Korraks tunglev, siis taas tarduv. „Kuu atlase“ helikeelt iseloomustab heakõlalisus, mida vürtsitavad impressionistlikud dissonantsikübemed. Ülekaalus on romantilise koega (puhuti lausa magusad) ballaadid, aga leidub ka kuulajat raugest rahust irrutavaid faktuure.

Kaugetel kuumaastikel kaasa kulgedes jäi pisut hoomamatuks kompositsiooni ja improvisatsiooni vahekord. Tõnu Kõrvitsal on selgelt äratuntav heliloojakäekiri, aga see avaldus harvem, kui oleksin oodanud. Oli näha, et pianistil oli peaaegu igas loos ees kolm-neli lehekülge noteeritud materjali, aga kuuldeliselt mõjus kaunikõlaline muusika peamiselt üsna tuttavliku nüüdisaegse (Põhja-)Euroopa džässina. Uudne ja unikaalne koostöövorm oleks minu meelest rohkem võitnud sellest, kui Remmeli trio oleks sel korral soovinud ja söandanud minna džässi mänguvõtetest, motoorikast ja vormist kaugemale ning uudispalu oleks rohkem kandnud kolme pilli jaoks täielikult läbikomponeeritud materjal. Mõni Eesti nüüdishelilooja oleks usutavasti kasutanud näiteks ettevalmistatud klaverit ja löökpille või mikrotonaalset kontrabassi, aga Kõrvitsalt seda mõistagi ei ootaks. Küll aga ootaksin tema isikupärase heliloojamina suuremat kaalu ka arusaadavalt ja ootuspäraselt improvisatsioonilises ja džässilikult variatiivses tervikpildis.

Joel Remmeli trio on üks keskseid Eesti kollektiive, mis tegutseb džässi­traditsiooni kõige emblemaatilisemas ansambliformaadis. Pianist Joel Remmel, bassist Heikko Remmel ja trummar Ramuel Tafenau avaldasid oma esimese plaadi juba tosin aastat tagasi ning on aastatega saavutanud suurepärase üksteise tajumise ja kokkukõla. Ansambli muusikas ja esitustes on alati olnud esiplaanil meloodilisus ning vaoshoitud, kontrollitult kaunis kõla, mis leidis ideaalse voolusängi ka äsjasel „Kuu atlase“ esiettekandel. Lõppema hakkav residentuuriprogramm andis loodetavasti ansamblile hoogu juurde ning pakkus võimalusi ja kogemusi, mida olnuks ilma selleta ilmselt raskem leida.