Lenda üles kurbtusest

Vaikse nädala kontsertidel oli leitud meeldiv tasakaal, kus solist ja orkester ulatasid teineteisele toetava käe, et läbimõeldud kava otsast lõpuni parimal võimalikul moel publikuni tuua.

LIIS RULL

VHK orkestri vaikse nädala kontsert 5. IV Tartu Pauluse kirikus. Solist Ain Anger (bass), VHK keelpilliorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Tõnu Kõrvitsa, Veljo Tormise, Villem Kapi, Artur Kapi, Eino Tambergi jt muusika.

VHK keelpilliorkestri tihedat tegevuskava, sealhulgas möödunud nädalatel toimunud üle-eestilist tuuri ja järjest kasvavat kauamängivatele salvestatud muusika hulka vaadates kipub mõnikord lausa ununema, et tegu on õpilaskollektiiviga. Kodustel ja kaugematel lavadel säravate tegijatega (Hans Christian Aavik, Theodor Sink jt) on varemgi sageli koostööd tehtud, seekordsel vaikse nädala tuuril jagati aga muusikalisi hetki rahvusvahelistel lavadel tuntust kogunud bassi Ain Angeriga. Peale solisti ja orkestrit ühendanud lugude võis kavast leida ka orkestri leivanumbreid, s.t kooriteoste instrumentaal­seadeid.

Viimase nelja aasta jooksul on VHK keelpilliorkestri tõlgenduses helikandjale jõudnud lausa nelja eesti helilooja (Cyrillus Kreek, Mart Saar, Veljo Tormis ja Ester Mägi) teosed uues kuues, kusjuures igal leidub muusikat ligi tunni jagu. See osutab küllalt tihedale graafikule ja arvestatavale töötempole, mille taktis tuli mahukas materjalikogus proovisaalis tükkideks lahti võtta ning seejärel salvestusstuudios uuesti kokku panna. Kindlasti on õpilaskoosseisule eesti (koori)muusika omamoodi tüviteoste avamine sel moel juba puhtalt hariva ja rikastava eesmärgina ääretult tähtis, samuti on seda ka eesti muusikatraditsiooni lähivaates tutvustamine laiemalt – orkestri kontserdikavades ja repertuaaris leidubki enamjaolt just eesti muusikat.

Niisiis leidsin end sel neljapäeva õhtul publikuga täidetud Tartu Pauluse kirikus kohati justkui tuttavate maalide keskelt, mis olid aga uuest paletist võetud toonidega üle värvitud. Rasmus Puuri keelpilliseadetest kostab läbi algmaterjali hoolikas läbitunnetatus, kus ühelt koosseisult teisele seadmisel on hoolikalt mõeldud nüanssidele ja kõlavärvidele. Sellest aspektist sai kava raaminud ja sidunud Tõnu Kõrvitsa teoseid vaadelda igati asjakohase paralleelina: Kõrvitsa harukordne oskus orkestri koloriidiga ümber käia kostab igas palas juba esimestest sulnitest sisseastumistest ega vaja siinkohal tõenäoliselt pikka lahkamist.

Ain Angeri ja VHK keelpilliorkestri koostöö oli igati õigustatud ja õnnestunud. Foto on tehtud 28. märtsil Rapla kirikus.

 Siim Vahur / Skene Katus Kunst

Parafraseerides kontserdi avalaulu „Aeg“ (Vello Salo ja Indrek Hirve tõlge Koguja raamatu tekstist), tõusis sel hetkel muidu hallilt lumelörtsises Tartus juba avalooga tõepoolest päike ning asus Kõrvitsa udulooriga kaetud maastike üle kumama kohe kontserdi alguses, kuid need kiired ei loojunud sugugi selle pala lõppakordidega, vaid jäid kuulamiselamust saatma kuni viimase looni. Kavasse olid vaikse nädala temaatikat silmas pidades asetatud nii mõnedki tumemeelsemad kaduviku­ainelised palad, ent siiski oli ka palistusi helgemat karva niidiga, nii et üldmulje ei jäänud sugugi raske, vaid mõtlikult tundlik. Kindlasti oli siin oma osa ka kollektiivist ja dirigendist peegelduval energial.

Kahtlemata oleks väga põnev piiluda VHK keelpilliorkestri proovi, et näha, kuidas tutvustatakse ja avatakse pillimängijatele teoseid, mille algupära on vokaalmuusikas. Kuidas luuakse sild tekstilise sisu ja kõlava puhta instrumentaalmuusika vahel? Pauluse kiriku rõdul kuuldu üle mõtiskledes oli võimalik iseenda tajuga eksperimenteerida ning katsetada, kas silmi sulgedes hakkab peale pillihelide peas ka tekst jooksma. Nii mõnelgi juhul leidsin end loo lõppedes soovimast, et see oleks oodatavast koorilauluvormist kauem kestnud või et saaksin äsja kuuldu korraks tagasi kerida – ilmselt just selleks, et instrumentaalsesse vormi valatud muusikal lasta veel veidi kauem viibida ja sellest kerkivaid kihistusi tajuda. Puur mõjub dirigeerides orgaanilise ja puhta, kindla pilguga suunda näitava teejuhina: tema taotlused on selged ja ühendus nii mängijate kui ka materjaliga tajutav. Eriti sümpaatsena väärib märkimist sellises sümbioosis tuntav lugupidav ja küps suhtumine üksteisesse, just suunaga dirigendilt noortele mängijatele – ent austus ja võrdsus toimivad teatavasti alati mõlemapoolselt.

Kavalehe andmetel on VHK keel­pilliorkestri mängijad vanuses 14–20 aastat – eas, mil tehniline pagas, rääkimata muusikalisest maailmapildist, on veel tormilise kiirusega täienemas ja kujunemas. Koosseisu on muidugi kaasatud ka kogenud mängijaid, ent kui olla suures osas siiski pika kujunemistee alguspoolel, võib kontserdil kuuldud ühist fraseeritust ja muusikast välja lihvitud nüansitunnetust pidada kohati kahtlemata imetlusväärseks. Mängus võib siin-seal kohata elemente ja hetki, mis annavad aimdust, et tegu pole üksnes staažikate professionaalidega, ning mõningane õpilaslik tagasihoidlikkus (vahest ka ettevaatlikkus) ongi sel juhul ootuspärane, kuid see asjaolu ei jäänud kripeldama, kuna tervikud mõjusid igati veenvalt. Rudolf Tobiase „Eks teie tea“ kontserdi lõpuosas ilmestas oma kaunis lopsakuses seda suurepäraselt: oma osa andis ilmselt ka solistiga tekkinud ning selleks hetkeks omaseks saanud sünergia. Tartu kontsert jäi nimelt kogu ühise tuuri lõpukolmandikku ehk ühist sisseelamisaega oli juba omajagu seljataha jäänud.

Mulle jäi kontserdi raskuskese kõige meeldejäävamate hetkedega ligikaudu täpselt selle keskossa. Pärast pikemaid kokkupuuteid Pärt Uusbergi rahumeeli mõtiskleva helikeelega võib sellest lõpuks suhteliselt kergesti küllastus tekkida, ent Juhan Liivi sõnadele loodud „Viimse võimaluse“ puhul haaras Ain Angeri tundlik tekstikäsitlus mu täielikult endasse ning mantrana korduma jäänud luuletuse lõpurida („Mis lõid sa selle tule süles / see tõstab sind ja teisi üles“) tõusis kulminatsioonis heledalt kirikulae alla kajama. Veljo Tormise „Viimane laev“ (alapealkirjaga „Valse triste“ ehk „Nukker valss“) Juhan Smuuli sõnadele on sõnumilt küll võrdlemisi raske­pärane, kuid solist ja orkester leidsid siin suurepäraselt pingestatud ühised erksad laineharjad, mille all adusin laeva kõigutavaid tormihooge. Solisti paluv pöördumine laulu lõpuosas oli sealjuures viimase silbini laetud ning haaras kuulajal oma välises tasasuses, kuid sügava sisendusjõuga ometi käest kinni. „Viimane laev“ oli seetõttu ka suure­pärane valik Ester Mägi „Pietá“ ette, mis hakkas lahti hargnema madalasse registrisse seatud ärevusfoonist, kuid ääretult sidusal moel, näis, nagu oleks see eelneva pala lainetelt midagi endaga kaasa võtnud, et selle järel­kajas mäsleva itkemiseni jõuda. Viimane muutus keelpilliseades oodatust veidi pehmemaks, kuivõrd olen harjunud seda küllalt katartiliselt lõikavteravaks mõtestama, ent taotluse sügavus oli sellegipoolest materjalis igati olemas.

Vaikse nädala kontsertidel oli leitud meeldiv tasakaal, kus solist ja orkester ulatasid teineteisele toetava käe, et läbimõeldud ja arukalt üles ehitatud kava otsast lõpuni parimal võimalikul moel publikuni tuua. Pealekauba sai Ain Angeri paeluvate laulutõlgenduste üle vaid heameelt tunda – koostöö oli igati õigustatud ja õnnestunud. Igatahes jään Rasmus Puuri nakatavast energiavoost kantud orkestrilt järgmisi põnevaid muusikalisi rännakuid ja teetähiseid ootama. Samuti loodan, et edasistel kontsertidel saab kandvatel pausidel palade vahele mõttevõrku põimida ilma korduva telefonihelina läbilõikava vahele­segamiseta.