Klaasinäitus kolmes vaatuses

Üheks näituse lähtepunktiks on olnud sõda, ent see sõda oli asetatud pigem sümboli staatusse.

TRIIN JERLEI

Tiina Sarapu näitus „Tume maa“, kuraator Maarja Mäemets. Hopi galeriis kuni 29. X.

Tiina Sarapu ja Maarja Mäemetsa koostööna valminud klaasinäitust „Tume maa“ näib väär mingi žanri alla paigutada. Ühelt poolt oli sellel väga kindel kontekstist tulenev fookus: näitus toimus Tallinna rakenduskunsti triennaali raames ning Hopi galerii esitleb end tarbekunstile ja disainile keskendunud institutsioonina. Teiselt poolt ei tule tänapäeval klaasikunstipublikule ilmselt üllatusena, et sõnad „tarbekunst“ ja „rakenduskunst“ markeerivad pigem materjali, mitte lähenemisviisi. „Tumedat maad“ võiks nimetada ka kaasaegse kunsti näituseks, skulptuurinäituseks, stsenograafiliseks eksperimendiks. Ka kujunduse minimalism mõjus lavakujunduse või isegi performance’i toimumispaigana. Kuna ei kasutatud postamente, klaaskuupe ega muid modernistliku galeriikujunduse tüüpelemente, haaras ruum külastaja kohe endasse.

Kuigi Tiina Sarapu oli seekord kunstniku rollis ning Maarja Mäemets täitis kuraatori ülesandeid, hägustas nende kontakti tihedus tavapärased rollid. Näituse aluseks olid Sarapu ja Mäemetsa aasta jooksul peetud vestlused, mistõttu ei olnud koostöö kunstniku, kuraatori ja galerii vahel tavapäraselt lineaarne. Selle näituse teosed olid loodud selleks, et olla eksponeeritud täpselt sellel ajahetkel konkreetses ruumis. Sellise detailsuse tõttu oli „Tumeda maa“ kujunduses kohe märgata haruldaselt peent nüansitaju: iga element mängis tervikkompositsioonis kaasa, olgu need Sarapu klaasobjektid, ruumi valgustus või Hopi galerii tuttavlik-kodused põrandaplaadid. Minimalismile vaatamata on Tiina Sarapu ja Maarja Mäemetsa koostöö kaugel sellest, et olla oma esteetiliselt lähenemiselt modernistlik valge kuup.

Näituse pealkirjaks on Tiina Sarapu inspiratsiooni saanud Juhan Liivi 1894. aasta luuletusest „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“:

Kui tume veel kauaks ka sinu maa

ja raske su koorem kanda,

kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka

sa soovide siniranda.

Täht süttib ehk taevas su üle veel,

lill tärkab su haua pinnast,

ja sinu mõte ja sinu meel

kord tuksub su rahva rinnast —

ja liigub ja loob ja lehvitab

ja kaunid radasid rajab,

su rahva koda see ehitab

ja põlvest põlveni kajab.*

Maa sümboliseerib siinkohal Sarapule nii kannatusi kui ka lootust. Üheks näituse lähtepunktiks on olnud sõda, ent see sõda oli asetatud pigem sümboli staatusse. „Tume maa“ märgib võitlust loova ja destruktiivse jõu vahel. Must kandva värvina näituse kujunduses jättis ruumi mitmetähenduslikkusele, hägustades piire negatiivse ja positiivse ruumi vahel.

Kõigepealt sattus vaataja näitusesaalis vastamisi teosega „Võimalus“, mastaapse kaheosalise mustast lehtklaasist installatsiooniga. Teos lõhkus näitusel külastaja harjumuspärase liikumistrajektoori, ega lasknud akna kõrval seistes galeriiruumis välja pandut turvalisest kaugusest piidlema jääda. Selle asemel sundis „Võimalus“ näitusekülastaja liikuma saali keskele ning ruumiga otseselt suhestuma. Saali astunud külastaja pilk ei langenud esmalt mitte teosele, vaid teose jäljele, varjule. Mõjub kummaliselt ja ehk ka pisut paradoksaalselt, et sellel näitusel markeeris klaasteose selle vastupanu valgusele.

Kui klaasi iseloomustab üldjuhul läbipaistvus, siis sel näitusel sai pigem kõnekaks just nimelt selle läbipaistmatus. Tahtmatult oli hirm galerii nurka astuda, sest vaataja tajus, kuidas galerii seinale võib tekkida ka tema enda vari, muutes sedasi ka vaataja kohaloleku omamoodi sõltuvaks tema pilgust: vari omakorda kas rikub või hoopiski täiendab täiuslikku kompositsiooni. Mustade klaasplaatide vahelt langev prožektorihelk tugevdas veelgi tunnet, et külastaja enam ei vaatagi näitust, vaid näitus vaatab teda – vaataja on saanud osaks vaatemängust.

Kunstnik oli jätnud teose täpse visuaalse tähenduse avamata. Oli see tee? Sild? Aed? Kas kahel osal, mis paiknesid eri kõrgusel, on võimalik iial kohtuda ja ühineda? Siinkohal virvendabki Juhan Liivi luuletuses ning maas kui sümbolis peituv varjatud optimism. Kuigi olukord näib keeruline ning teose kahe elemendi kaugus ületamatu, on siiski alati lootust.

Sarapu ja Krista Mölderi vahelises kunstnikuvestluses käis viimane välja ka tõlgenduse selle teose kahest osast kui taevast ja maast, mistõttu need kaks ei peagi kokku saama. Tema arvates pidid need pelgalt raamistama galeriis loodud tähendusvälja ning jätma sedasi ruumi ka teistele tõlgendusvõimalustele. Tiina Sarapu rääkis teose sünnilooga seoses oma lapsepõlvemälestustest ja sellest, kuidas ta seisis õhtupäikesega valgustatud sillal, kus polnud ettekirjutatud sihti ega suunda, kuhu liikuda. Olid ainult võimalused.

Töös „Põld“ oli kunstnik loobunud visuaalsest mitmetähenduslikkusest ning teose pealkiri suunas vaataja kunstniku räägitavat lugu mõistma, vaatlema inimkonna tekitatud sõja- ja keskkonnakahjustusi, mida maa peab taluma. Kunstiteos on aga põllu suunda muutnud, horisontaalsest suunast on saanud vertikaalne. Selle asemel et vaadata põllule ülevalt alla, vaatas külastaja põldu kui iseenda peegelpilti. Samal ajal oli „Põld“ ka omalaadne kutse pöörata tähelepanu sellele, et klaas pole materjalina kunstnikule vaid esteetiline väljakutse, vaid eeldab ka põhjalikke teadmisi ja oskusi, et selle füüsikaliste ja keemiliste omadustega ümber käia. Teos koosneb kunstnikule kingitud tumelilladest pudelitest, ent vaatamata välistele sarnasustele pole need identsed. Sarapu oli osa pudelitest tundmatuseni moonutanud, jätnud teiste pinna aga industriaalselt täiuslikuks ja rikkumatuks.

Teos „Väljavaated“ oli olemuselt abstraktne kompositsioon, kuid vaataja püüab pahatihti leida paralleele oma kogemustega. Kas teos on aken seinal, kustkaudu näha välja … või hoopis eraldi ruum ruumis? Kas vaataja vaatab teost või vaatab teos teda? Taas oli näituseruumis positsioonidega mängitud. Siinkohal on põnev jälgida, kuivõrd erinevad konnotatsioonid tekivad töö eestikeelsel ja inglisekeelsel tähendusväljal, ehkki mõlemat pealkirja seob justkui tulevikku suunatud hoiak. „Väljavaated“ viitab vaatamisele kui žestile, erinevate kujuteldavate ruumide omavahelisele dialoogile ning viib mõtted aknale kui sümbolile. Tõlgitud pealkiri „Perspectives“ jätab aga ruumi geomeetrilistele seostele, perspektiivile kui kunstitehnilisele mõistele.

Käsitledes tarbekunstile pühendatud näitusi, ei saa ignoreerida selle materiaalsust ja sõltuvust materjalist kui meediumist. Oleks väär jätta rõhutamata, et eelkõige oli „Tume maa“ kahe peaasjalikult klaasiga töötava kunstniku koostöö tulemus ning seega oli klaas kõigi ideede lähtepunkt. Kõigi teoste puhul oli tegu vaid klaasi ja puiduga, ent selles minimalismis väljendus peen materjalitunnetus ning nüansseeritus. Näitus „Tume maa“ ei pakkunud mingeid lahendusi ega esitanud resoluutseid väiteid, pigem kutsus see mõtestama maailma hetkeseisu laiemas plaanis, heites pilgu inimesekesksusest väljapoole.

* Juhan Liiv, Kui tume veel kauaks ka sinu maa. Rmt: Juhan Liiv, Lumi tuiskab, mina laulan. Koost Jüri Talvet. Tänapäev, 2013, lk 243.