Täpsus

Täpsus on kui murdepunkt, kus kohtuvad inimlik planeerimine käsikäes inimliku suutlikkusega ning ülejäänud maailma rütm ja jumalik huumorimeel.

KAIDO OLE

Olin päris poisike, kindlasti ei käinud veel kooliski, kui tõdesin äkki üllatava selgusega, et minu vanemad, ja mitte ainult nemad, ei suuda peaaegu kunagi kinni pidada kokkulepitud kellaaegadest, alati läheb kas või natukene üle. Erandiks juhud, kui oli vaja jõuda rongile või praamile, aga see oligi juba väljast või kõrgemalt tulnud, mis inimesele tema nõrkuses appi tuli. Alati kui mindi kuhugi ise ja näiteks autoga, suvel Pärnusse randa või Lätti-Leetu reisima, siis ei alanud mitte ükski kord väljasõit kell üheksa, nagu lubatud. Onu koos onunaisega oli oma Moskvitšiga ehk isegi 9.06 väravas ootamas, aga isal-emal kulus ikkagi vähemalt pool tundi lisaks, mõnikord rohkemgi, nii et hea, kui kell pool kümme ära sõitsime. Ja niimoodi alati. Rohkem või vähem hiljem, aga mitte kunagi täpselt. Kusjuures vanemad olid väga usinad ja ettevalmistustega sõiduks alustati juba eelmisel päeval, midagi tehti veel hilisõhtulgi, hommikul tõusti varavalges, et saaks õigel ajal minema aga … no kuidagi ei saanud.

Vaatasin vanematele inimestele tolles vanuses ikka igas mõttes alt üles, nad olid peaaegu kõikvõimsad, ja tõdemus, et nad ei suuda valitseda niivõrd lihtsat olukorda, pani mind ikka kõvasti imestama ja ka oma lapsemõistusega juurdlema. Sain aru, et see on tõsine väljakutse pakkida oma seitse asja kokku ja olla kokkulepitud ajal õiges kohas ning sellega tahab elu ka minule, tollal alles lapsele, midagi juba etteruttavalt öelda.

Hiljem on olnud veelgi õpetlikke olukordi, mis on pannud ühel või teisel moel proovile minu suutlikkuse asjadega õigel ajal valmis olla. Põhikoolis, kunstiinstituudis ja paar korda hiljemgi. Ühel hetkel oli vaja juba mõlemat – nii õigeaegset valmisolekut kui ka maksimaalset kvaliteeti selles, mis pidi valmis olema. Siis tundus jälle, et võimalik on vaid üks kahest: kas väga hästi, aga hiljem, või hädapärast, kuid see-eest õigeaegselt, kuid mitte mõlemat korraga. Kui aga mõnikord tähtaega polnud, kippus oluline laiali valguma. Alustamises puudus vajalik otsustavus ja kuna lõpuaega polnud ka paika pandud, siis hajus sooritus tihti ka teisest otsast ära. Tundsin, kuidas konkreetsed tärminid on ikkagi pigem kasuks kui kahjuks. Aga ega küsimus polnudki alati ajalises täpsuses, neid vorme on ju rohkem. Juba kooli­eelikuna kaifisin asju, mis klappisid omavahel lummava täpsusega, sobitusid ideaalselt, vähemalt minu silma jaoks. Isa oli suur meisterdaja ja ehitaja, meil oli kodus kõikvõimalikku kraami eri valdkondadest, täpselt kokku haakuvaid vidinaid seetõttu samuti. Ka see, kui isa tõmbas paberile joone ning siis lõikas kääridega täpselt mööda seda joont paberi kaheks, tekitas minus mõnuvärinaid ja soovi kunagi sama osav ja kindel olla.

Kaido Ole, Nimeta CXXXV, õli lõuendil, 1999.

Praegu juba tean, et täpsus on midagi sellist, mis mind ongi läbivalt kas huvitanud, iseloomustanud või korraga mõlemat kokku. Kuigi täpsus on paratamatult vormiline, siis on mind alati lummanud ka selle sisuline, vanuse lisandudes suisa filosoofiline olemus, kui väljenduda veidi pretensioonikalt. Täpsus kui murdepunkt, kus kohtuvad inimlik planeerimine käsikäes inimliku suutlikkusega ning ülejäänud maailma rütm ja jumalik huumorimeel. Mida konkreetsem on minu soov, seda selgemini joonistub välja ka vastasjõud, mis seda soovi piirab ja vormib, ning kusagil sellele joonel näitab end ka tõde.

Mulle hakkas see üliväga huvi pakkuma, sest sain aru, et tegu pole mitte ühe või teise argise olukorraga, vaid just nimelt filosoofilise proovikiviga, omamoodi Sisyphose katse variatsiooniga. Kas ja kui palju saame oma elu planeerida, kui palju suudab keskmine inimloom ettepoole näha ja oma samme dikteerida? Polegi ju alati tähtis konkreetne tegu või olukord, vaid see, mitmest komponendist see koosneb, sest mida rohkem on osiseid, seda keerukamaks planeerimine paratamatult kujuneb. Selge, et tõeliselt suurtele väljakutsetele ongi vaat et loomulik alla jääda. Tahtsin saada maailmakuulsaks (see tähendab üliheaks) kunstnikuks, aga läks teisiti. Selge, et selline üritus sisaldab juba väga suure arvu muutujaid, millest omakorda paljud ei allugi enda kontrollile, ja siis võib muidugi viltu vedada. Saad medali juba selle eest, et midagi niisugust üldse üritasid ja kuhugi maani ka jõudsid. Selline katse on nagu olümpiamängudel osalemine, aga trenni selleks tehakse ikkagi väiksematel staadionidel. Miks mitte alustada sellest, et ühel ilusal hommikul stardidki täpselt punkt kell üheksa oma perega Pärnusse, nagu lubatud.

Arvan, et isegi rohkem kui ettenägemisvõime, planeerimisoskus ja kohusetunne liimib kõik selle töötavaks tervikuks kokku usk, et tõesti soovitut suudame. Et juba maagiline kellaaeg ei halvaks, vaid oleks konkreetne orientiir kõiksuses, kaugushüppekasti pakk, mida täpselt tabada, et lend saaks võimalikult pikk. Arvan, et ema ja isa ei uskunud isegi, et nad täpselt õigeks ajaks valmis jõuavad, ja kuna Pärnu või Riia ka eest ära ei jooksnud, siis saigi rahulikult puterdada ja iga kord vähemalt pool tundi hiljem startida. Natuke küll närvis, aga vist ka masohhistlikult õnnelikud, sest ega jõu vastu ju ei saa. Entroopia on ikka tugevam kui inimene.

Eneseusu ja üldse usu küsimust tunnen pea alati, kui pean pintslit vedama võimalikult täpselt mööda enda määratud ja tõmmatud joont. Kui jätan pool millimeetrit varuks, on kohe palju lihtsam, kui aga üritan püsida täpselt joonel … siis on juba puhas filosoofia.

Nii et täpsus, minu üritamine, aga ka ülejäänud maailma ja mateeria vastuseis, see punkt, kus mina ja maailm eriti selgelt kohtume, nii-öelda kohtumine Elbel, määrab väga paljutki. Määrab maksimaalse selgusega territooriumi, mis on minu kontrolli all ehk mis olengi mina, ja territooriumi, mis on ülejäänud maailm. Täpsus kui vahe treitera lõikab korraga välja nii ühe kui ka teise, andes neile mitte ainult kuju, vaid ka tähenduse.

Juba aastaid ei hiline ma ise peaaegu kunagi, pigem olen vaat et veerand tundi enne kohal. Maalides huvitab mind samuti pööraselt just piirjoon või üleminek kahe pinna vahel. Isegi kui ma ei tee seda alati joonsirgeks ja selgeks, otsustan just ülemineku puhul eriti konkreetselt, kuidas seda iga kord lahendada. Ning endiselt on mul tunne, et just nendel piiridel saan ma kõige rohkem teada – enda ja ka maailma kohta –, mis värk on.