Millest me räägime, kui räägime teaduskommunikatsioonist?

Teaduskommunikatsiooni eest vastutavad mitmed osapooled ja oluline on nende kõigi järelkasv.

AIJA SAKOVA

15. novembril arutlevad teadlased, teadusajakirjanikud, teadusasutuste juhid ja teadust korraldavad inimesed Tartus teaduskommunikatsiooni järelkasvu üle.¹

Järelkasvust rääkides tuleb alustada küsimusest, keda peetakse õigupoolest silmas: kas teadlasi, kes on võimelised ja huvitatud teostama teaduskommunikatsiooni teadmussiirde tähenduses, või teaduskommunikatsiooni spetsialiste (ajakirjanikke-toimetajaid) akadeemiliste asutuste juures või hoopis meediaväljaannete juures tegutsevaid (teadus)ajakirjanikke, kes on võimelised ja huvitatud kirjutama akadeemiliste asutuste seinte vahel tehtavast teadustööst laiemale avalikkusele.

Selle küsimuse esitamine on muu hulgas tähtis ka seetõttu, et teaduskommunikatsioon tekitab jätkuvalt arusaamatusi ja pingeid ka akadeemiliste asutuste sees. Osa teadlasi ootab, et teaduskommunikatsiooni küsimuse lahendaksid ära asutuses töötavad spetsialistid. Viimased omakorda ootavad, et teadlased ise juhiksid tähelepanu üldhuvitavatele teemadele ning oskaksid oma tööst kütkestavalt ja arusaadavalt kõnelda. Samal ajal ootavad aga nii avalikkus, ajakirjanikud kui ka ülikoolide juhtkonnad teadlastelt teadmussiiret ehk oma teadustöö ja teadustöö käigus omandatud analüütilise mõtlemise toomist laiema avalikkuseni.

Olulised on kõik kolm osapoolt (teadlased, vahendajad, ajakirjanikud), aga eeskätt mõtleme teaduskommunikatsioonist rääkides ikka teadlase ja meedia omavahelist suhtlust. Hiljuti sel teemal doktoritöö kaitsnud Arko Olesk sedastab, et hea teaduskommunikatsioon ei vaja mitte ainult teadlase meediaoskusi, vaid ka ajakirjanduse teadusetundmist ja auditooriumi kriitilist arusaama mõlemast.²

Teadlase motivatsioon ja oskused

Kui mõtleme esmalt teadlaste ja nende motivatsiooni peale teaduskommunikatsiooni ja teadmussiirdega tegelda, siis selles mängivad rolli nii laiem avalik ootus (nt Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere korduvad sõnavõtud teadlase avalikkuses kõnelemise vältimatuse kohta), aga ka teadustegevuse rahastusmehhanismid (nt Euroopa teadusgrandid eeldavad väga põhjalikke teaduse levitamise ja tutvustamise plaane juba teadusraha taotlemisel).

Ülikoolid saavad teadlasi toetada meediaoskuste koolitustega, aga ka nõustades teadusprojektides vajalike kommunikatsiooniplaanide koostamist. Doktorantidele pakutakse teaduskommunikatsiooni kursusi, doktoritöödest ilmub juba aastaid ka populaarteaduslikke käsitlusi ning doktorantidele mõeldud kolme minuti konkurss on saanud heaks tavaks.

Olles ise töötanud nii teadusajakirjaniku, teaduskommunikatsiooni spetsialisti, teadlase kui ka teaduskorraldajana (kõike siiski teadusasutusesisesest vaatenurgast), olen väitnud, et iga uurija peaks iseendale paika panema oma (teadus)kommunikatsiooniplaani, sest see „aitab mitte ainult valida parimaid kommunikatsioonikanaleid, vaid hoida ka fookust ja säilitada motivatsioon siis, kui peaks tekkima tagasilööke“.³ Arko Olesk on omakorda juhtinud tähelepanu sellele, et teadlased, „keda ajendab mõni strateegilisem eesmärk, suudavad enamasti olla meedias püsivamalt nähtavamad ja suunata kajastust endale sobivas suunas“.⁴

Olesk eristab meediaga suhtluse või meedias esinemise põhjal kaht tüüpi teadlasi: „selgitajad“ ja „agiteerijad“. Selgitaja „suudab oma töö lihtsalt ja huvitavalt lahti rääkida, kuid eelistab piirduda konkreetsete teadusteemadega ning tavapäraselt satub meediasse vaid siis, kui ajakirjanik ise tema poole pöördub“. Agiteerija „tajub meediat võimaliku abilisena omaenda eesmärkide saavutamisel, olgu selleks teadusele positiivse kuvandi loomine, tudengite meelitamine või mõne poliitilise otsuse mõjutamine“.⁵ Viimase tüübiga seostub otsapidi ilmselt ka hiljuti avaldatud arutlus teaduse ja aktivismi omavaheliste seoste sobivuse üle.⁶

Tegelikkuses ei ole „selgitaja“ ja „agiteerija“ rollid mõistagi alati nii selgelt lahutatavad ning üks ja seesama teadlane võib esineda ka mõlemas, vastavalt olukorrale ja vajadusele. Meediastuvas maailmas on pigem soositud viimane, ehkki sellega võivad kaasneda ka riskid. Juhul kui meedia mängureeglitega kohastumisel saab miski tähtsamaks kui teaduse sõltumatus ja kvaliteet, nagu viitab Olesk, võib see omakorda tähendada hinge müümist.⁷

Teaduse vahendamise tänamatu töö

Nagu eespool viidatud, on akadeemilistes organisatsioonides töötavatel teadlastel ootus, et asutuse kommunikatsioonispetsialistid neid teadustöö vahendamisel toetaksid. Loodetakse, et just kommunikatsioonispetsialist oskab ära tunda avalikkusele huvi pakkuvad teemad ning neid siis pressiteadete kaudu meediale vahendada. Reaalsus on sageli teistsugune.

Kommunikatsiooni valdkonnas hariduse saanu ei pruugi sugugi mõista teadusest rääkimise eripära või ei ole tal muude ülesannete kõrval lihtsalt aega ja huvi teaduskommunikatsiooni võrdlemisi komplekssesse maailma süveneda. Läbirääkimata ootused, aga ka olemasolevate võimaluste teadvustamatus võivad tahtmatult tekitada pingeid, sest kommunikatsioon on valdkond, mille „süüks“ pannakse sageli kõiksugu muid tegematajätmisi.

Ka kitsamalt teaduskommunikatsiooni (teaduskommunikatsiooni spetsialisti) tööd ülikoolis on võimalik mitmel moel mõtestada. Selle all võib mõista teadust populariseerivate ürituste ja formaatide, nagu lühivideote ja vestluste korraldamist, aga ka juba mainitud teadlastele suunatud koolitusi või teadusest rääkivate lugude kirjutamist. Viimane toimuks siis juba ajakirjanduse pärusmaal.

Tean, et teadusasutuse ajakirjanduslikku sisu loomise põhjendatusse suhtutakse mitmeti, see oleneb ka arvaja enda perspektiivist. Ajakirjanduse esindajad mõistagi ei pea seda heaks tooniks ja rõhutavad, et tuleb julgustada teadlasi otse meediaga suhtlema. Teadlased omakorda on pigem seisukohal, et professionaalne ajakirjanduslik tugi teadusteemade vahendamisel ja sõnastamisel peaks organisatsioonis olemas olema.

Teadusajakirjanikuks õppimise võimalikkus

Nii teaduskommunikatsiooni spetsialistidest kui ka teadusajakirjanike järelkasvust rääkides põrkame sarnase mure vastu: nende ametite oskusi tuleb omandada töö käigus, ideaalis mõne kogenud meistri käe all.

Olles ise alustanud bakalaureuseõppe viimase aasta tudengina 20 aastat tagasi oma töist teekonda Tartu Ülikooli ajalehes, hilisemas ajakirjas Universitas Tartuensis peatoimetaja Varje Sootaki käe all, olen veendunud, et just selline töökohal, kogenud kolleegi juhendamisel ajakirjanikuks kasvamine on parim õppimise viis.

Tundma on vaja ju õppida ühelt poolt teadusest kirjutamise põhitõdesid, aga teiselt poolt ka teadlasi ja teadusharude erinevusi. Kasuks tuleb sealjuures kindlasti ühe või mitme teadusvaldkonna tegevuspõhimõtete seestpoolt tundmine, sest ootused teadusajakirjanikule on suured. Ajas kasvab ka vajadus ära tunda teadushäma, mis on veelgi keerulisem kui poliitilise demagoogia läbinägemine.⁸ Mida paremini omandavad teadlased meedia toimepõhimõtteid, seda enam tuleb paratamatult ette ka meedia mõjutamist ja ärakasutamist.

Teaduskommunikatsiooni eest vastutavad niisiis mitmed osapooled ja oluline on nende kõigi järelkasv. Heaks teaduskommunikatsiooniks on vaja teadvustada ja läbi rääkida osapoolte ootused ning võimalused, sest kõige mõjusam on alati usaldusel põhinev suhtlus, sealhulgas ajakirjanike, vahendajate ja teadlaste vahel.

1 Teaduskommunikatsiooni konverents 2024

2 Arko Olesk, Kolm tilka meediakuradile. – Levila september 2024

3 Aija Sakova, Võtta sõna ja rääkida teadusest – miks ja kuidas? – Sirp 24. V 2924.

4 Doktoritöö: teadlastel on meedias mitu nišši. – Tallinna ülikool 18. IX 2024.

5 Arko Olesk, Kolm tilka meediakuradile.

6 Kadri Aaavik, Kairit Kall, Birgit Poopuu: Teadus ja aktivism: sobimatu või vajalik kooslus? – Sirp 4. X 2024.

7 Arko Olesk, Kolm tilka meediakuradile.

8 Samas.