Võtta sõna ja rääkida teadusest – miks ja kuidas?

Teaduskommunikatsiooni plaan aitab valida parimad kommunikatsioonikanalid, hoida fookust ja säilitada motivatsioon ka siis, kui peaks tekkima tagasilööke.

AIJA SAKOVA

Sellest et teadus ja teadlased peavad olema näoga ühiskonna ja majanduse poole, on räägitud juba pikka aega. Seda rõhutavad riiklikud strateegiad „Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035“ ehk TAIE 2035¹ ning teaduskommunikatsiooni strateegia 2020–2035 „Eesti teab“². Ülikoolid omakorda astuvad samme teadlaste ühiskonna poole suunamiseks. Tallinna ülikoolis näiteks rakendatakse 2025. aasta sügistest atesteerimiste mudel, kus teadlase töö hindamisel on teadus- ja õppetöö kõrval ka teadmussiirde alane tegevus, sh ettevõtluskoostöö ning ühiskondliku mõjuga tegevused nagu poliitikakujunduses osalemine ja meediaesinemised.

Samal ajal ei ole teadlase perspektiivist sugugi iseenesestmõistetav, kuidas olla parimal moel näoga ühiskonna poole ning kuidas ja kellele oma teadustööst õigupoolest rääkida. Kui uuritakse teemasid, millel puudub otsene mõju tänapäevale või ei ole selle mõjuahelad (nagu seda nimetatakse Euroopa projektide taotlustes) nii lihtsalt tõendatavad, siis on raske leida formaati ja platvormi, kus uuritav võiks avalikkusele huvi pakkuda.

Oletame (minu enda näitel), et kui teadustöö keskmes on ühe või paari autori looming ja selle poeetika, siis kuidas teha see üldsusele huvitavaks või relevantseks. Loomulikult võib kirja panna ja põhjendada, kuidas ilukirjanduse minevikumõjude lahtikirjutamine on tähtis tänapäeva toimetuleku seisukohast – see annab kultuuriloolise mõõtme ja muudab maailmast arusaamise sügavamaks. Kuid ikkagi võib tekkida probleem, et seda käsitlust ei võeta päevameedias avaldada, sest see ei ole piisavalt päevakajaline.

Meediaväljaanded omakorda pöörduvad teadlaste ja ülikoolide poole väga erinevate aktuaalsete, sageli „nurjatute“ küsimustega, millele üheseid vastuseid ole. Sellised teemad vajavad laia vaatenurka ning see võib kohutada ühe konkreetse teemavaldkonna teadlast neil teemadel sõna võtmast. Teadlasena ta teab, et ta saab kindlusega rääkida vaid sellest, mida ta ise on uurinud. Kuidas siis kaasa rääkida teemadel, millega uurijana otseselt ei tegele? Kas see on üldse lubatud? Kuidas rääkida teemadel, mis ühiskonda polariseerivad?

Niisiis ei pruugi uurija konkreetsed uurimisküsimused olla need, millest populaarteaduslikus vormis kirjutada, millest avalikkusele rääkida. Teisalt ei pruugi teadlane tunda end piisavalt enesekindlalt külgnevatel teemadel või suuremates ja tundlikumates küsimustes kaasa rääkides. Kuidas siis ikkagi aru saada, mille kohta peaks teadlane avalikkuses sõna võtma? Kuidas olla näoga ühiskonna poole ja samal ajal mitte reeta oma sisemist moraalset kompassi?

Plaanist on abi

Olles töötanud nii teadusajakirjaniku, teaduskommunikatsiooni spetsialisti, teadlase kui teaduskorraldajana olen veendunud, et iga uurija peaks iseendale paika panema oma (teadus)kommunikatsiooniplaani. Mida ma selle plaani all silmas pean?

Kõik saab alguse teadvustamisest ehk sellest, et igaühe sisemine teaduskommunikatsiooni motivatsioon on erinev ja sestap peab ka igaüks iseendas vastama küsimusele, miks ta õigupoolest tahab (või peab) ühiskondlikes debattides kaasa rääkida, mingeid protsesse mõjutada või näoga ühiskonna poole olla. Põhjused võivad olla väga erinevad: mure ja hool või (kaas)vastutuse tunne või tagasiandmine vajadus. Muu hulgas võib praktiliseks ajendiks olla ka see, et kui tema ise seda ei tee, teeb keegi teine, kel kompetents väiksem või sootuks puudu. Küsida võib endalt ka seda, kas ja miks on tähtis, et avalikkus just tema teadusvaldkonna uurimistööd tunneks.

Alles motivatsiooni sõnastamise järel saab seada endale ka konkreetsed, piiritletud teemad, millega ühiskonnas suhestuda. Teemade piiritlemisel on iga üksiku juhtumi puhul, kui palutakse eksperdihinnangut, lihtsam iseendale põhjendada, kas ja miks just sel teemal ja küsimuses kaasa rääkida või mitte. Millise valdkonna või teema eestkõneleja tahetakse olla? Kui teemad on piiritletud, siis saab mõelda ka konkreetsemate eesmärkide ja sõnumite peale – mis on see muutus hoiakutes või tegutsemisviisides, mida tahetakse mõjutada või saavutada.

Kui iseenda kui kõneisiku eksperditeadmiste raamid on mõtteliselt maha joonistatud ning eesmärgid ja sõnumidki läbi mõeldud, saab keskenduda sihtrühma määratlemisele ja sõnumite edastuskanalitele. Kellele peaks sedastatud sõnum või valdkond olema tähtis ja kes vastavat ekspertiisi enim vajab? Kes on need (koostöö)partnerid, kellega tuleks koostööd teha, kellega suhelda ja kellele oma sõnumeid edastada?

Sõnumi või teemade sisu ja sihtgrupi põhjal saab otsustada, mil moel sõnumite ja seisukohtade edastamine peaks toimuma. Ehkki sageli arvatakse, et arvamusartikkel päevameedias on oma seisukohtade edastamiseks parim, võib vahel hoopis mõni muu meediakanal, sh ühismeedia või mõni muu suhtlusvorm (nt seminar, koolitus- või koosloomepäev), olla märksa tõhusam viis.

Miks, mis teemal ja kus?

Et paremini mõista, kuidas teised teaduskommunikatsiooni plaani tegemisse suhtuvad ning millised strateegiad nemad on valinud, esitasin mõned küsimused kolleegidele.

Küsimusele „Mis on sinu sisemine „miks?“ ehk see, mis motiveerib ühiskondlikes debattides kaasa rääkima?“ vastab õigusteadlane, Tartu ülikooli valitsemise ja õiguspoliitika kaasprofessor Helen Eenmaa (aastatel 2018–2023 ka Eesti noorte teaduste akadeemia ENTA liige ja alates 2023. aastast Euroopa noorte akadeemiaid ühendava teadusnõukogu YASAS juht), et teeb seda selleks, et „tuua aruteludesse sügavust ja sõnastada probleeme ning neile lähenemise viise, mis muidu jääksid märkamata“. Asjaolu, et Eenmaa tegutseb õigusteaduse, õigusökonoomika, arvutiteaduse ja filosoofia piirimail, võimaldab tal eri distsipliinide vahel liikuda ja neid vastastikku „tõlkida“. See omakorda lihtsustab kaasarääkimist ühiskondlikes debattides ja toetab koostööd eri valdkondade teadlastega. Eenmaa selgitab: „Eelkõige paneb mind kaasa rääkima tunne, et meil on kõigil pisut parem elada, kui meie arutelud on sisukamad (ei sumbu udutamisse) ja otsused põhinevad parimal teadmisel. Kindlasti motiveerib mind ka see, et mul endalgi on sisukamas debatis huvitavam osaleda ning targemalt korraldatud ühiskonnas parem elada.“

Politoloog, Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts on aga veendunud, et ühiskonnateadus, mis ei suuda kõnetada oma uurimisobjekti, s.t ühiskonda, on kasutu. „Teisisõnu, kui sotsiaalteadlased ei soovi ega taha oma uurimistulemusi kuidagi tagasi peegeldada ühiskonda, panna avalikkust mõtlema mingite oluliste probleemide ja küsimuste üle, siis selline ühiskonnateadus on mõttetu – see tegelikult ei täida oma eesmärki. Erinevalt loodusteadustest on ühiskonnateadus refleksiivne – pidevas suhtes sellega, mida ta uurib – ja kui see refleksiivsus kaob, siis pole seda teadusvaldkonda lihtsalt enam vaja.“

Tallinna ülikooli ökohüdroloogia professori ja ökoloogia keskuse juhataja, loodusteadlase Jaanus Terasmaa teaduskommunikatsiooni alane tegevus sai alguse 2012. aastal vajadusest seista Kurtna järvestiku eest ning selgitada inimestele selle Eesti järverohkeima piirkonna eripära ja ajalugu, et seista hea selle säilimise eest.³ Hiljem on lisandunud teisigi veega seotud põhiteemasid, nagu näiteks Eesti allikad, nende kaitse ja kaardistamine harrastusteadlaste abiga.⁴ Aja jooksul on veel lisandunud ka kliimateadlikkuse ja keskkonnahariduse alane tegevus. „Mind ajendab tegutsema asjaolu, et keskkonda puudutavates küsimustes jääb ühe valdkonna teadmisest väheks. Loodusteadlased võivad küll osundada keskkonnaprobleemidele, kuid loodusteaduslike meetoditega ega ka pelgalt teadlase tavapärase töölaua taga nende teadvustamisele ja lahendamisele kaasa ei aita. Vajame koostööd eri valdkondade teadlaste vahel ning panustamist eelkõige hariduse valdkonnas, et tõsta ühiskonna teadlikkust.“

Kui mõtlen iseenda kui kirjandusuurija sisemise motivatsiooni peale, siis on selleks olnud soov tuua sügavad, filosoofilised kirjandusteosed ja nende autorid avalikkuse teadvusse ja inimestele lähemale. See on veendumus, et kirjandusteos võib inimest keerulisel ajal toetada paremini kui miski muu, sest selles on ühe inimese kaudu avatud ja läbi vaagitud põhjatud sügavikud. Olen veendunud, et kirjandusteos nagu iga kunstiteos võib mõjuda julgustuse ja toena, koguni ilmutusena ning tahan, et seda kogeksid võimalikult paljud.

Küsimusele, kuidas ja miks uurijad on piiritlenud teemad ja valdkonnad, milles kaasa rääkida, vastab Tõnis Saarts, et tema võtab peamiselt sõna küsimustes, millega ta kas tegeleb oma teadustöös või mis on seotud tema akadeemiliste huvidega. Läbivaks märksõnaks on tema jaoks „demokraatia“ ja kitsamalt erakonnad ning erakonnapoliitika kui demokraatia olulisim institutsioon. Kui erakonnad ja demokraatia on Saartsi teadustöö keskmes, siis meedias on ta kirjutanud ka muudel teemadel, millega on ennast huvi pärast kurssi viinud: „Tihti on need interdistsiplinaarsed valdkonnad, kus kohtuvad poliitikateadus ja ajalugu, poliitikateadus ja sotsioloogia või poliitikateadus ja majandus.“

Jaanus Terasmaa on piiritlenud kolm valdkonda, milles ta sõna võtab ja kaasa mõtleb, kui küsitakse tema eksperdiarvamust: Kurtna järvestik, kliima- ja keskkonnamuutused ning allikad ja vesi. Viimane puudutab ka harrastusteaduse temaatikat. „Valdkondade piiritlemine aitab hoida fookust. Eriti siis kui meediapäringuid hakkab tulema liiga palju ja vaja on hakata ära ütlema. Fookuse hoidmine on aga oluline ka seetõttu, et mitte kaotada usaldusväärsust. Teadlane, kes on valmis kaasa rääkima pea igal teemal, ei ole enam usutav.“

Helen Eenmaa selgitab, et ehkki tal on alati hea meel teadustöö tulemusi ühiskonnas kõnekaks muuta, on ta sellest tähtsamaks pidanud enda kui teadlase kogemuse jagamist ning oma valdkonna ja võrgustiku teadmiste sõnastamist piisavalt mõistetavalt, et need muutuksid arutelu tavapärasemaks osaks. Ta on rakendanud õigus- ja filosoofiaalaseid teadmisi muu hulgas selleks, et Euroopa ja maailma teaduses noortele teadlastele tugevam hääl anda. „Filosoofiliselt sügavatel mõistetel nagu võrdsus ja õiglus on oluline roll ühises tähendusloomes. Neid edasi andes kõigile mõistetavas keeles olen saanud aidata ka teadlaskonnal paremini mõelda kaasamisest ja võrdsusest teaduses ja teaduspoliitikas ning mul on hea meel, et see töö SAPEA⁵ raames ka jätkub, jõudes seeläbi Euroopa Komisjoni ja kõigi Euroopa riikide teaduste akadeemiateni.“

Õiguse ja õiguslike dokumentide eripära tundev Eenmaa on saanud rahvusvaheliselt mitte ainult aidata ühiseid plaane edukamalt ellu viia, vaid neid ka eest vedada. Sel moel on ta andnud oma erialaülestele teadmistele praktilise väljundi, võimaldades koos oma ja teiste valdkondade teadlastega teha ühist teadustööd ning paremini mõista ja mõtestada ühiskonda.

Mind ennast on alati huvitanud teadlase roll ja vastutus, täpsemalt, humanitaarteadlase roll ja vastutus. Huvist olen vastu võtnud rolle väljastpoolt kitsast teadusvaldkonda, tänu sellele kogemusele olen saanud teadmisi inimeste ja protsesside juhtimisest ja teaduskommunikatsioonist. Vastasel juhul seda artiklit ei kirjutakski. Oma kirjandusuurija tegevusest lähtuvalt julgen peale konkreetse autorite (Ene Mihkelson, Christa Wolf, Ingeborg Bachmann, Viivi Luik) loomingu süvatundmise kõrval kaasa rääkida ka mälu- ja traumauuringuid puudutavates küsimuses. Avaramalt, ent palju pealiskaudsemalt toimin ka eesti ja saksa kaasaegse kirjanduse tundjana. Oma teadmiste väljaspool teadusmaailma rakendamise huvist olen katsetanud mitmesuguste teadust populariseerivate või vahendavate, tänapäeva kõnepruugis teadmussiirde tegevustega.

Kui mõelda sihtgruppidele ja (meedia)kanalite valikule, siis sõltub see tõepoolest eesmärgist ja sellest, kellega eeskätt soovitakse koostööd teha. Kui Eenmaal on kesksel kohal olnud Euroopa võrgustikes osalemine ning sedakaudu oma valdkonna kõnekaks ja kättesaadavaks tegemine, sh kõne­isikuks olemine eri valdkondade teadlaste vahel, siis Saarts on üks enim meedias nähtaval olevaid politolooge. Tal on kokku­lepped väljaannetega, kuhu kirjutab regulaarselt. Lühemad ja päeva­kajalisemad lood, mis peaksid olema arusaadavad igale poliitikahuvilisele haridusest sõltumata, lähevad enamasti ERRi arvamusportaali ja päevalehtedesse (Postimees). Pikemad ja spetsiifilisemad artiklid, mis nõuavad lugejalt veidi sügavamat huvi valdkonna vastu, on ta reserveerinud Sirbile ja Vikerkaarele.

Terasmaa on aktiivne nii ühis- kui ka tavameedias, tema pikemad arutlused ilmuvad Sirbis, kuid teda võib näha ka esinemas eksperdina telemeedias või kuulda raadios. Selle kõrval on suur osa Terasmaa teaduskommunikatiivsest tegevusest hoopis hariduse valdkonnas koos sarnase mõtteviisiga kolleegidega mitteformaalsest uurimisrühmast SEEMIK⁶. Ta on keskkonnaharidusliku õpikeskkonna Avastusrada⁷ üks algatajatest ja eestvedajatest, aga ka keskkonnateemaliste lauamängude autorite hulgas. Terasmaa osaleb ka keskkonnateemalistes haridusprogrammides koolitajana, olgu need mõeldud kooliõpilastele ja õpetajatele, nt projekti „Kliimateadlik“⁸ õppematerjalid, või täiskasvanud õppijale rohepöörde juhtimise mikrokraad⁹.

Kui mõtestan tagasiulatuvalt iseenda teaduskommunikatsiooni ja teadmussiirde alaseid tegevusi, siis tooksin samuti välja näo õpetajate poole pööramise. Põhjuseks veendumus, et kirjandusuurijate ja kirjandust (koolides) õpetavate inimeste vahel võiks ja peaks olema palju elavam suhtlus. Aastaid tagasi sellega alustades huvitas mind, mida saan mina konkreetsete autorite loomingu tundjana ära teha selleks, et nende looming kuuluks kooli lugemiskavva ja jõuaks noorte teadvusse. Sellest ajendist tulenevalt sündisidki koolitused õpetajatele nii Ene Mihkelsoni kui ka Viivi Luige loomingust. Mihkelsoni loomingust tõukuvaid koolitusi¹⁰ olen aidanud korraldada rohkem kui vaid enda teadmistest lähtuvalt, kuna olen muu hulgas tegev sellele autorile pühendatud mittetulundusühingus.

Omamoodi laiema avalikkuse kõnetamise katsetus oli minu jaoks ka raamatu „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ (EKSA 2019) kirjutamine. See tõukus soovist tuua need teemad, millest uurijana oma ettekannetes ja artiklites olen kirjutanud, populaarses vormis ka lugejateni. Tahtsin jõuda kirjandushuviliste ringist väljapoole ja otsustasin katsetada žanripiiridel liikuva raamatuga, mis jääks truuks minu kui uurija teadmistele, aga oleks kirja pandud hoopis teises stiilis. Raamat pälvis tõepoolest omajagu tagasisidet just nendelt lugejatelt¹¹, kes kirjandusteaduslikke tekste ei loe.

Ühe teaduskommunikatiivse või teadmussiirde alase tegevusena tahaksin mõtestada ka oma teaduskorraldaja ametit. Asjaolu, et olen uurija positsioonilt liikunud teise valdkonda, aitab mõista kahe maailma vahel asuvaid pragusid ning kõneleda mõlema maailma „keelt“. Administratiivaparaadi inimlikumaks ja vähem bürokraatlikuks muutmine on ideaal, mida tuleb tasakaalustada süsteemide ühetaolise ja õiglase toimimisega ja tasakaalu leidmine ei ole sugugi nii lihtne, kui väljast paistab. Olen veendunud, et kogemus mingis valdkonnas süvitsi minna, see põhjani läbi töötada, on ülekantav ning võimaldab tänu sellele panustada ka teise valdkonda. Niisamuti ka oskus mõista teadlase vaatepunkti ja tema töö olemust (ja valu).

Näoga ühiskonna poole

Nagu öeldud, ei pruugi näoga ühiskonna poole seismine olla sugugi nii iseenesestmõistetav ja lihtne, see sõltub väga suurel määral ka teadusvaldkonna ja uurija enda eripäradest. Iga uurija näoga ühiskonna poole olemine on omanäoline. Kuid nii nagu kirjutab Tõnu Viik, oodatakse teadlaselt tähenduslikkuse loomist ja kaasarääkimist ühiskondlikes protsessides.¹² Selleks aga, et end teadlasena hoida, sh (ühismeedia)rünnakute eest, tulebki oma motivatsioon ning teaduskommunikatsiooni- või teadmussiirdealane plaan läbi mõelda. See aitab mitte ainult valida parimaid kommunikatsioonikanaleid, vaid ka hoida fookust ja säilitada motivatsioon siis, kui peaks tekkima tagasilööke. Usun tõesti, et nüüd teisiti ei saa, see pole enam kohane.

1 www.taie.ee

2 https://etag.ee/wp-content/uploads/2019/11/ETAG_Eesti-teab_strateegia-EST.pdf

3 https://gis.ee/kurtna

4 https://allikad.info

5 SAPEA on Euroopa teaduste akadeemiatest ja noorte teaduste akadeemiatest koosnev sõltumatu kogu, mis nõustab Euroopa Komisjoni

6 https://seemik.tlu.ee

7 https://avastusrada.ee/

8 https://sisu.ut.ee/kliimateadlik

9 https://www.tlu.ee/koolitused/rohepoorde-juhtimine

10 https://enemihkelsoniselts.ee/haridusprogramm

11 https://www.aijasakova.com/blogi/soojusest-ja-tanulikkusest

12 Tõnu Viik. Humanitaarteaduste kasulikkusest tulevikus: argumendi raamid. – Sirp 26. IV 2024.