Asekantsler Jeesus

Kultuurijuhtide kaebemonolooge asub järgmisel aastal ära kuulama uus imevõimetega tippjuht.

KAAREL TARAND

Õnn on lõpuks õuele veeremas. Kultuuriministeerium andis teada, et kui tippjuhtide valikukomisjon oma tööga hakkama saab, asub ministeeriumis hiljemalt kevadel ametisse loomingu asekantsler. Põhjenduseks toodi, et „vastutusvaldkondade haare, suur eelarve­mõju ja eesootavad reformivajadused nõuavad ministeeriumilt tugevat strateegilist juhtimist ja aktiivset dialoogi kõigi nende valdkondadega.“

Mäletatavasti koondati sama sisuga ülesannetes kunstide asekantsleri koht 2023. aasta suvel põhjendusega, et asekantsler Taaniel Raudsepa koondamine aitab „juhtimist efektiivistada“. Ilmselt kukkus ministeerium selles läbi, kui kõigest aasta hiljem on jõutud järelduseni, et asekantslerita ei ole tugev strateegiline juhtimine võimalik. Ministeeriumi põhimääruse järgi võib kultuuriministeeriumis tegutseda kuni neli asekantslerit ja eks oli struktuuriskeemi ülaotsas haigutavat auku piinlik vaadata – bürokraatia ju tühja kohta ei salli. Siiski, valitsusasutuse igavikulisel ajaskaalal näeb selline tähtsa ametikoha kaotamine ja taasloomine välja asjatu rapsimise ja agarusena.

Kuid algusest alustades: vabariigi valitsuse seaduse § 56 järgi „ministeeriumi koosseisus võib ette näha asekantslerite ametikohad“. Võib, aga ei pea. Seega on esimene küsimus, kas vähem kui saja töötajaga asutuses asekantslerite kui juhtimiskihi olemasolu üldse on õigustatud. Millist probleemi lahendatakse? Õigustamatus vaatab vastu ministeeriumi struktuuri skeemilt: ilmneb, et iga asekantsleri vastutusvaldkonda (looming, kultuuriväärtused, sport ja kultuuriline mitmekesisus) jääb ainult üks osakond, mida omakorda juhib osakonnajuhataja. Neis osakondades töötab vastavalt 8, 7, 4 ja 9 inimest. Iga asekantsler juhib vahetult ainult üht inimest, oma osakonnajuhatajat, ning ministeeriumis on tihti olnud olukordi, kus osakonnajuhataja on pikka aega täitnud ka asekantsleri ülesandeid, ilma et sellest suuremat kasu või kahju oleks sündinud.

Põhimääruse järgi rabab asekantsler lisaks osakonnajuhataja juhtimisele tööd ka teisel suunal, nimelt „koordineerib oma vastutusvaldkonnas ministeeriumi valitsemisala asutuste tööd“. Milles see koordineerimine seisneb ja kuidas tulemuslikkust mõõta, pole selge, aga juhtumeid on ette tulnud servast serva: täielikust sekkumatusest asutuste tugeva häirimiseni. Asekantsleritel on olnud kombeks kaunistada mõne sihtasutuse nõukogu selle liikmena või ka esimehena. Pole siiski tõendeid, et nii-öelda kõrgemalt juhtimis­tasandilt pärit nõukogu liige oleks mõnele sihtasutusele eelisseisundi tekitanud, võrreldes nendega, mille nõukogus on ministeerium esindatud vaid lihtnõuniku tasemel.

Sügisese eelarveprotsessi lõppfaasis andis kultuuriminister kõigi sihtasutuste (ja ka avaõiguslike asutuste) juhtidele teada, et raha asemel on sedapuhku kärpeülesanne ning ühtki uut ametikohta luua ega lisatöötajat palgata sihtasutused järgmisel aastal ei tohi. Ministeerium ise aga olevat kärpimisel ja kulu kokkuhoiul näidiseesrindlane.

Kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi läheb üks ministeeriumi asekantsler tööandjale aastas maksma umbes 65 000 eurot. Käepärase võrdlusena saaks Sirp selle raha eest praegusel hinnatasemel autoritelt tellida 12 lehenumbri ehk kolme kuu jagu sisu, mis jääb kultuurilukku igaveseks alles. Mis aga jääb ajalukku ühe asekantsleri aastasest tööst? Kas ehk on lahenenud kultuuriasutuste pikaajaline rahapuuduse probleem? Vaevalt küll.

Hiljuti käisid avaõiguslike, s.t parlamendi otsusega loodud ja oma eriseaduse alusel tegutsevate Eesti Rahvusringhäälingu, Rahvusooperi Estonia ja Eesti Rahvusraamatukogu juhid asutuste finantsolukorda selgitamas riigikogu kultuurikomisjonis ning saatsid tagantjärele oma seisukohad ja soovid ka kirjalikult. Nii mõnigi kultuuri­komisjoni liige toetas sõnades mõtet, et nimetatud asutused, mis on juriidiliselt saatuselt võrdsed ülikoolidega, peaksid saama nagu ülikoolid stabiilsust kindlustavad mitmeaastased halduslepingud. Kuid nagu halvaks tavaks saanud, osutavad riigikogu liikmed näpuga ikka valitsuse suunas (see peaks midagi tegema), sest nemad ju ei saavat iseseisvalt suurt midagi algatada, muuta ja otsustada. Ministeerium aga valis kiirelt käitumistaktikaks hoopis demagoogia, püüdis külvata kahtlust avaõiguslike asutuste esitatud arvutuste tõelevastavuse osas ning kujundada mäng ava­õiguslike ja sihtasutuste omavaheliseks tekisikutamiseks, mille peale kuluks kogu asutuste energia ja lõppeks ükskord see ministeeriumi juhtkonna tüütamine.

Eeltoodust ilmneb, et kultuurielu rahastamismure lahendused ei saa sündida mitte ametkondlikul, vaid kõrgeimal poliitilisel tasandil ja ükski asekantsler ei suuda poliitikuid panna tegema midagi, mida nood ei taha või ei oska. Nagu näitab asekantsler Raudsepa õpetlik juhtum, ei pruugi aidata seegi, kui täidad innukalt poliitiku (ministri) esitatud ülesannet. Toona vajas tõestamist, et teatrivaldkond on muudega võrreldes eelisarendatud, supleb rahas ning lisaks ei ole rahastamissüsteemis riigi- ja erateatrite vahel õiglust ja tasakaalu. Raudsepp käis oma tõestuskäigu ja arvutused ka ausalt välja, kuid sai selle eest hoopis sule sappa.

Ministeeriumi tellimus tippjuhtide valikukomisjonile pidanuks korrektses sõnastuses kõlama umbes nii: „Kultuuri­ministeerium palub leida loomingu asekantsleri ametikohale imeinimese, kes suudab kiiresti kirja panna kultuuripoliitika strateegia, tuvastada selle ellurakendamise maksumuse ning seejärel sundida kultuuriministrit, valitsust, erakondi ja riigikogu plaani otsusteks vormima“. Kena inimese võib ametikohale hõlpsasti leida, aga miks peaks keegi asjatundja ja imeinimene üldse kandideerima, kui on kaugele ette näha, et oma töös tulemuste saavutamine on päriselus võimatu?

Nii näibki pigem, et ministeeriumi juhtide varjatud soov on asekantsleri nime all palgata hoopis turske Nõukogude tüüpi šveitser, kes ministeeriumi uksel jutulesoovijatega „aktiivset dialoogi“ peaks ja korraliku pistiseta kedagi ülakorruste õndsat olekut häirima ei lubaks. Kui asekantsler ametisse saab, asub ta kaardistama, analüüsima ja mõistagi nullist alates kõigi asutuste juhte ära kuulama, probleemipall aga sel ajal muudkui veereb ja veereb allamäge tuleviku suunas.

Pealegi, ärakuulamine ei ole dialoog, vaid kõigest monoloogide kordusetendus. Neid monolooge on ka kultuurielu finantsolukorra arutelu viimases voorus jõudnud esitada teiste seas Tiina Lokk ja Sirje Helme, Ott Maaten ja Gert Raudsep, kõik end tegudega tõestanud inimesed. Miks ometi on nii raske neist aru saada ja neid kuulda võtta? Kas vesi klaasis muutub sellest veiniks, kui järgmiseks ärakuulajaks on ministri asemel asekantsler?

Üks detail veel. Nimelt on ministeeriumi teate järgi tugevat strateegilist juhtimist vaja „eesootavate reformivajaduste“ tõttu. Kehtivas arengustrateegias „Kultuur 2030“ ei ole sõna „reform“ kordagi kasutatud, seega ei tulene reformivajadused strateegiadokumendist ega ole neist ka muidu avalikult räägitud. Kärpimine, pitsitamine, vähendamine ja kurnamine ei ole reform, nagu seda ei ole ka endale võetud või seadusega pandud kohustuste täitmisest loobumine. Kuid järelikult kuskil lauasahtli pimeduses mõni reform siiski lebab ning ootab nüüd uut asekantslerit. Ootan minagi, seni nautides võimsaid ja hästi rahastatud kunstisündmusi, millest viimane toimus teisipäeva öösel vastu kolmapäeva Pärnu maanteel, kus kaitsevägi laskis õhku (parandan: varistas) alles hiljuti remonditud Kanama viadukti. Palju elamusi mitmeks sekundiks ja hinnaga 13,8 miljonit eurot käibemaksuta. Nüüd tankid võivad tulla.