Oo, betoon!

Oliver Soomets: „Kunst on nagu kirss tordil, nagu pross rinnas – intelligentsuse märk. Tallinna linnaruumis on kunsti aga väga vähe, seda oleks hädasti juurde vaja.“

MERLE KARRO-KALBERG

Oliver Soomets pälvis hiljuti Eesti betooniühingu betoonisõbra auhinna materjali piiride ja võimaluste avardamise eest.

2011. aastast kehtib Eestis kunstiteoste tellimise seadus, mille kohaselt tuleb avaliku hoone rajamisel tellida ehitusmaksumusest ühe protsendi väärtuses sinna ka kunstiteos. Nn protsendikunsti seaduse raames on kõigi riigigümnaasiumide ja ametiasutuste hoonete ilmestamiseks juba üle kümne aasta kunstikonkursse korraldatud. Oliver Soomets, kes hariduse poolest on hoopis arhitekt, on neist võitnud üksteist.

Näiteks on tema käe alt tulnud Tartu tervishoiu kõrgkooli ees asuv „Räni“ (koos Tõnis Hiiesalu ja Bruno Lille­metsaga), sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli Narva kolledži ühist õppe- ja majutushoone esist ilmestav „Otium reficit vires“, kunstiakadeemia ees asuvad pildiraamid „Patina“ (koos Bruno Lillemetsaga) jpm. Kui betoon on muidu kalk, külm ja kandiliste vormide materjal, siis protsendikunsti teostega on Soomets näidanud, et betoon võib olla ka plastiline ja pehme.

Sa oled õppinud arhitektiks, kuidas sa arhitektuurist skulptuurimaailma jõudsid?

Ma laiendan seda küsimust kunstile laiemalt. Olen kogu aeg tundnud kiindumust kunsti vastu. Juba ülikooli esimesel kursusel avastasin, et maalimine sobib mulle väga hästi, ütlesin ühikakaaslastelegi, et tunnen end sisemiselt maalikunstnikuna. See muidugi ei seganud mu arhitektuuriõpinguid. Joonistada meeldib mulle siiani.

Viimase tõuke arhitektuurist skulptuuri ja kujutava kunsti maailma sukelduda sain 2014. aastal. Töötasin toona Allianss Arhitektide büroos ja korraga said kõik mu projektid justkui otsa. Olin selleks ajaks kümme aastat arhitektina tegutsenud.

Koos ehtekunstnik Bruno Lillemetsaga, kellega me EKAs õpinguaastatel koos ühikas elasime, otsustasime minna nn protsendikunsti konkurssidele. Võtsime korraga osa kolmest – Tallinna tervis­hoiu kõrgkooli, Tallinna ehituskooli ja Tartu tervishoiu kõrgkooli – võistlusest. Kaks neist võitsime ja kolmandal saime teise preemia. Sealt läks pall suure hooga veerema ja veereb siiani.

Olen protsendikunsti taieste valmistamise käigus väga-väga palju õppinud. Arhitektina teed ilusad joonised, lahendad läbi sõlmed jne. Aga skulptuure nii ei tehta. Ma ei teadnud sellest alustades mitte midagi, vajalikke käsitööoskusi mul polnud. Akutrelli muidugi oskasin käes hoida, aga tegelikult puudus iga­sugune ettekujutus, kuidas midagi valmis teha.

Ma olen nüüdseks päris palju betooniga tegelenud, teinud asju, mida keegi ei julgenud ette võtta. Praeguseks küsitakse mult juba spetsiifilist nõu. Insenerid teavad asju teoreetiliselt, aga kui tegemiseks läheb, siis on miljon detaili, mida tuleb arvesse võtta, praktilist kogemust erilahenduste tegemiseks mitte kellelgi teisel eriti polegi.

Kui hästi sa nüüdseks betooni hingeelu tunned?

Kõigepealt läks muidugi mitu asja metsa. Olen käinud mööda kõverat teed. Kõvasti on olnud vedamist, aga mõni asi on ka ikka väga juuksekarva otsas rippunud. Betoonisõbra auhinna vastu­võtmise kõnes ütlesin ka, et see sõprus on olnud habras ja oleks vabalt võinud jääda väga lühikeseks.

Kui koos Bruno Lillemetsaga Tallinna ehituskooli konkursitööd tegime, siis guugeldasin ja vaatasin ikka enne, mida on tehtud. Selgus, et sellist kera – „Kuldsed käed“ –, nagu plaanisime, pole tehtud, mõtlesime, et mis siis ikka, teeme ära – joonestusprogrammis lõige, vaated ja tehtud! Siis, kui konkursi võitsime ja tuli taiest tegema hakata, selgus, miks sellist asja varem tehtud pole. Käisin läbi kõik Eesti toonased betooni­tootjad, külastasin Tallinna tehnikaülikooli insenere. Tutvusin Kalev Ram­jalaga. Jupp jupi haaval korjasin kokku infokillud, kuidas matriitse teha, kuidas betooni valada, kuidas üldse betoon käitub jne. Aga „Kuldsete käte“ valmimine oli ikkagi nagu ulme. Mida rohkem sellega tegelesin, mida enam arvamusi küsisin, seda segasemaks kõik läks. Selgus, et keegi ei tea, kuidas seda teha, kõik ainult oletavad.

Kalev Ramjala kaudu jõudsin Peep Roosmannini, kes lasi mul siis ja laseb ka praegu oma platsil proovida ja katsetada. Tema juures tunnen end kui vanajumala selja taga, tean, et midagi väga untsu minna ei saa ja kui lähebki, siis jääme vähemalt ellu.

Viimati värises süda sees, kui valasime hiiglaslikku rannapalli „Päikeseline elu“. Sellist asja pole varem kunagi valatud. Kuidas valada viis kuupmeetrit betooni nii, et hoiad samal ajal selle sees nelja ja poole kuupmeetrist õhumulli liikumatult paigal, et see surve peale laiali ei lendaks, sest sellise õhumulli üles­lükke­jõud vedelikus on ligemale 10,5 tonni?

Insenerid arvutasid ja ütlesid, et teoreetiliselt ei ole võimalik sellist asja teha. Puurisime vaiad siiski angaari põrandasse kinni, et oleks stabiilsust. Leppisime kokku, et kui miski vähegi kahtlane tundub, jätame otsemaid kõik sinnapaika ja jookseme välja.

Ka kõik teised taiesed on tulnud katse-eksitusmeetodil. Kõik algab mõttest, et teeks seekord midagi lihtsat. Näiteks terviseameti skulptuurid ja mullast ruut. Tundus, et võiks mulda vormi valada, seda pole ju varem tehtud. Muidugi selgus taas kiiresti, miks seda varem tehtud pole: muld ei kivistu, mureneb jne. 2015. aastal valmis Tallinna ehituskooli teos „Kuldsed käed“, mis koosneb pallist õues ja pannoost hoone fuajees. Tundus, et kogemust on juba kogunenud, mis seal ikka, teeks seinast välja sirutuvad betoonist käed, aga tööd oli jälle meeletult.

Ehk on hea, et sa toona ei teadnud, et nii keeruline on? Oleks kõik tegemata jäänud …

Muidugi! Kõigis mu varastes töödes on paras annus hulljulgust ja lauslollust, aga nüüdseks on tööd igas aspektis muutunud arukamaks, sisukamaks ja tehniliselt ehk isegi keerukamaks. Varastele töödele on hea muigamisi tagasi mõelda, et kui kuradi loll, noor ja kogenematu ma ikka toona olin.

Kas kunsti on lihtsam teha kui arhitektuuri? Just selles mõttes, et vead seda valmimise protsessi algusest lõpuni. Arhitektuuris annad oma loomingu ühel hetkel justkui kellelegi teisele teostada.

Kunstiteoste valmimise juures on ka väga palju osalisi. Näiteks fotoprojekt, mille käigus tahtsin toitu röntgeniaparaadiga pildistada. Tervishoiu kõrgkooli teose avamisel rääkisin sellest suure haigla juhiga, ta julgustas, et tulge-tulge, teeme ära. Kui aga haiglasse helistasin, et nüüd siis tulen, vakatati telefoni otsas. Öeldi, et haiglas on steriilsed masinad, mis on mõeldud ravimiseks, mitte toidu pildistamiseks, arstid on andnud Hippokratese vande, mis tähendab, et kedagi niisama nalja pärast kiiritama ei hakka. Mida te ometi mõtlete?!

Olukord oli pinev. Konkurss oli toimunud, projekt oli välja valitud, aga teostada seda justkui ei saanud. Lõpuks leidsime tutvuste kaudu ühe väikese haigla, kus olid seadmed, mida enam ei kasutatud. Sõitsime siis toitlustajaga sinna, tegime road valmis, lasime grillkana röntgenist läbi. Tulemuseks polnud aga tavalised pildifailid. Kujutis oli üles võetud nagu kalasilmaga, servad olid udused, failid ei ühildunud ühegi disaineri programmiga. Lõpuks aitas Eesti parim arhitektuurifotograaf ja Photoshopi tundja Tõnu Tunnel kuidagi need kujutised pilditöötlusprogrammile äratuntavaks teha.

Ühesõnaga kogu aeg on üllatusi, aga see ongi tohutult põnev.

Kas sa ära pole väsinud nendest üllatustest?

Ei ole. See sunnib pidevalt uut õppima, ennast kurssi viima igasugu imelike asjadega. Näiteks ma tean, kus on Eestis torupainutuspingid.

Mis on kõige imelikum teadmine, mida sa kunsti tegemisel teada oled saanud?

Näiteks Narva sisekaitseakadeemia õppehoone ees on betoonist padi „Otium reficit vires“. Selle tegemiseks oli vaja betoon valada suurde kotti, mis samal ajal rippus õhus. Betoon on ise juba nii raske, et kotti, mis seda raskust jõuab hoida, pole lihtsalt olemas.

Siis selgus, et Eestis on ettevõte, mis toodab tervele Euroopale ehitusmaterjalide suurkotte, aastas ligi 150 000 tükki. Neil on olemas kõik teadmised ja õmblejad. Helistasin alustuseks projektijuhile, kes mu kohe kuu peale saatis, seejärel valisin omaniku numbri. Tema ütles, et nad pole sellist asja küll varem teinud, aga no loomulikult saavad nad teha koti, mis hoiab 15 tonni betooni koos. Kohapeal valasime betooni sisuliselt õhku, keegi pidi pidevalt juures olema, sättima vormi, hoidma stabiilsust.

Kuidas betoon teistest materjalidest erineb? Miks ta sulle meeldib?

Betoon on väga ambitsioonikas ja jõuline, samal ajal väga salakaval ja ettearvamatu. Betooniga töötamine on nagu malemäng: kõik variandid on laual. Kõik, mis vormis on, ka kõik vead jäävad lõpptulemusse näha. Betoon on väga aus materjal. Ka väga keemiatundlik: teda võivad mõjutada isegi sellised asjad nagu teibi värv. Neid vigu saab küll betoonikosmeetikaga, mis on nüüd ka Eestisse jõudnud, maha pesta ja pigmentidega tupsutada, kuid vähesel määral. Betooni on väga raske puhastada ja lihvida. Pronksiga on igal juhul palju lihtsam töötada: keevitad jupid kokku ja lihvid-poleerid ühenduskohad siledaks. Betooniga nii ei saa, teda tuleb ühekorraga vormi valada.

Betoon on kahtlemata mu lemmikmaterjal, aga ma ei löö risti ette ühegi teise materjali ees. Ikka peab, pea ees, tundmatusse sukelduma. Teen seda endiselt. Kui on probleem, mida lahendada, siis tuleb see lihtsalt lahendada. See pole ju raketiteadus, pigem kätte­võtmise ja tahtmise küsimus.

Millest sa avaliku ruumi taieste kavandamisel kinni hakkad? Mis on oluline? Kui palju mõjutab sind arhitektiharidus?

Mu kunstnikest sõbrad ütlevad, et lähenen lähteülesandele teistest erinevalt. Kui vähegi võimalik, siis käin kohapeal, vaatan, kuhu miski sobiks, mis ilmakaarde vaated avanevad, milline on topograafia, millega objekt suhestuda võiks. Lähtun ikkagi väga palju keskkonnast. Kunstnikud tegutsevad enamasti inspiratsiooni ajel, keskkond ei mängi nii palju rolli.

Tuleb tõdeda, et keskkondlikku kunsti, sellist, mis hõlmab ka ümbrust laiemalt või sekkub keskkonda, on Eestis pigem vähe. Ma pean silmas sellist kunsti, kus kunstnik vormistab terve keskkonna, nagu sisearhitekt kujundab terve ruumi või kunstnik näitusesaali. Miks sellist kunsti nii vähe on? Põhjusi võib olla mitu: raha ei ole, kunstnikul pole ambitsiooni või pole tellijat, kes oskaks midagi sellist üldse tahta. Eesti linnades puudub kunst, mis hõlmaks ruumi laiemalt, kõik on valdavalt objektikeskne.

Sa oled protsendikunsti konkurssidel olnud väga edukas. Mis on sinu saladus?

Selleks et palju võita, tuleb mitu korda rohkem töid konkursile esitada, n-ö musklit treenida. Nii kasvab vilumus. Kui on tehtud kümmekond lahendust, siis iga järgnevaga saab teha midagi paremini. Ühel hetkel tekib professionaalsus.

Võitmiseks tuleb vähemalt sama palju kordi jääda teiseks, teist sama palju jääda kolmandaks. Kümne aasta jooksul olen teinud vist 80 kavandit.

Kas sul sellist tunnet ei teki, et teed lihtsalt hunniku tasustamata tööd, nagu arhitektuurivõistluste puhul tihti kurdetakse?

Kunstikonkursi töö valmib siiski oluliselt kiiremini. Lõpuks on selge, mis dokumendid tuleb esitada ja need on ju eelmistest võistlustest juba olemas. Suur osa aega kulub idee vormistamisele, mis on palju lihtsam kui arhitektuurivõistluste puhul.

Kui ma 2015. aastal alustasin, siis oli aastas 20–25 võistlust. Praegu on neid tunduvalt vähem. Riigigümnaasiumid, haiglad ja suured avalikud hooned on justkui valmis saanud.

Kas mõnest ideest, mis pole konkurssidel edukaks osutunud, on ka kahju, et see pole valmis saanud?

Iga realiseerimata ideed on ju võimalik edasi arendada järgmiste võistluste tarbeks. Näiteks Tallinna ülikooli Vita maja hoovis on kullast mägi, mille idee hakkas arenema hoopis Rakvere teatri konkursilt.

Kui palju on Eesti turul eratellimusi?

1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses pingutati selle nimel, et krundist maksimaalne ruutmeetrite hulk välja pigistada. Nüüd on aru saadud, et olulised on ka keskkond, haljastus, mänguväljakud. See mõte jõuab vaikselt ka eratellijateni. Kõik reisivad, näevad, kuidas mujal maailmas on, kui palju kunsti on avalikus ruumis. Kunst on nagu kirss tordil, nagu pross rinnas – intelligentsuse märk. Tekkima on hakanud vaba raha ja üha rohkem tuleb sisse ka teistsuguseid tellimusi. On tekkinud ka maksejõuline intelligentne klientuur, kes mõistab, et täiuslikus keskkonnas on vaja irratsionaalset fluidumit, mis esitaks vastuseta küsimusi ja tabaks ootamatult. Et pole ainult disainitud pingid ja liivakastid ja puud ja rattahoidjad ja ruutmeetrid kasulikku pragmaatilist pinda. Sellest on tellija juba mõni aeg tagasi aru saanud, aga nüüd tahetakse … mingit kvintessentsi, mis võtaks kuidagi selle olukorra kokku. Ja muidugi osa investeerib kunsti ka teadlikult.

Ruumi kavandamisel võiksid arhitektid juba plaanilahendusel ette öelda, kus kunst võiks asuda. Nii nagu planeerimisel mõeldakse läbi, kus asuvad pingid, prügikastid jms, võiks ka kunstile koha leida.

Riik on protsendikunstiga olnud väga hea suunanäitaja. Ka Tallinna linn plaanib sarnast skeemi hakata rakendama infrastruktuuriobjektide puhul, mis võivad maksta sama palju kui maja. Tallinna linnaruumis on kunsti väga vähe, seda oleks hädasti juurde vaja.

Osalesin suvel Tallinna linnaruumifestivali vestlusringis, kus vestluse juhataja alustuseks küsis, kui palju kunsti keegi festivalile tulles oma teekonnal kohtas. Tulemus oli see, et keegi ei olnud näinud ühtegi teost. See on väga kõnekas ja iseloomustab Tallinna linnaruumi hästi.

Millise linna poole võiks Tallinn vaadata? Kus on linnaruumikunstiga hästi?

Kõigis vana Euroopa riikides. Näiteks Itaalias, Napolis. Käisin hiljuti Veneetsias kunstibiennaalil ja sattusin provintslikusse väikelinna Trevisosse, kus oli iga mõnesaja meetri järel mõni ruumiline teos või ilmselt kellegi tellitud värvilised grafitilaadsed aknamaalingud avalikel hoonetel. Need tunduvad seal olevat linna identiteedi osa.