Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks

Hüljatud hooned ja suhtumine arhitektuuripärandisse on kerkinud arutelude keskmesse nii meil kui mujal.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Hiljuti linastus Kumus värske dokumentaalfilm „Utoopia jõud“,¹ mis harutas lahti Le Corbusier’ ja teiste tema kaasaegsete 1950. aastatel Indiasse kavandatud Chandigarhi hiidlinna loo. Filmist õhkub uhkust arhitektuurilegendi kohalolu üle, kuid ka globaalse arhitektuurikeele teatavat haavatavust, mis Euroopa modernismist välja kasvanuna ülerahvastatud värvilises Indias ei toimi.

Samal perioodil realiseerusid Le Corbusier’ utoopiast kantud sotsiaalsed ideed ka Euroopa südames. 1952 kerkis Marseillesse Unité d’Habitation, tuntud ka kui La Cité Radieuse ehk maja kui masin, mille modernistlik planeering väljendas muutuvat maailma ja uuele inimesele sobivamat elukorraldust, arvestas sõjas lesestunud naiste ja laste vajadustega. Tänapäeval on „elamis­masinat“ hoolikalt restaureeritud, katusekorrusel asuv algkool koos lastebasseini ja hunnitute vaadetega linnale ning Vahemerele kätkeb avaliku ruumina kõiki võimalusi. Pika restaureerimisprotsessi eesmärk oli muuta ikooniline Le Corbusier’ katus toimivaks nüüdiskunsti linnagaleriiks Mamo. Kümne aasta eest avati spordiplatsiks rajatud katusemaastikul prantsuse kontseptualisti Daniel Bureni uhke näitus „Défini, Fini, Infini“, mille kohaspetsiifiliste installatsioonidega oli kunstnik töötanud viis kuud. Selles liminaalses ruumis balansseerivad Bureni peegeldused, hoone betooni faktuur ning mägine reljeef horisondil karismaatilise hoone ja kunstniku käekirja vahel.

Hiiglasliku kortermaja värvilised sisetänavad on muudetud osaliset galeriiks, kus leidub ka Eesti disainerite loomingut. Lisaks töötavad kino, restoran ja isegi hotell. Piiratud hulk väljaüüritavaid Airbnb kortereid annavad ka mujalt tulnud huvilistele võimaluse osa saada funktsionaalsest ühiselumudelist nn vertikaalses aedlinnas, mida praegu juhivad elanikud ehk korterühistu. Fantastilised rõdule laienevad korterid koos mööblidisainer Charlotte Perriandi kavandatud avatud köökidega on omaette terviklik maailm, mis sünnitas moodsa elamisviisi juba 70 aastat tagasi. Just siis arendas Le Corbusier välja ka proportsioonisüsteemi Modulor, mille võttis inimmõõtmelise ruumi ja ergonoomika aluseks.

Samas kandis Vahemere rannikul asub modernistlik Villa E-1027 (1929), Eileen Gray tundlikult detailirohke looming, mille ta lõi koos partner Jean Badoviciga. Villa on väike, kuid Eileen Gray kujundas elegantse ruumi koos funktsionaalse ja ülimalt geniaalsete mööbliesemetega, millest said XX sajandi disainisümbolid. Tuntum neist on ehk kroomitud ümmargune diivanilaud Table E-1027, mille kõrgust saab metallketi abil reguleerida. Aastaid hiljem lisas perekonnasõber Le Corbusier omapäi villa interjööri dominantsed seinamaalingud. Keerulistel aegadel on maja hoolimatult koheldud, hüljatud villa skvottisid peavarjuotsijad. Eileen Gray mööblist tühjendatud maja päästis ning taastas algsel kujul selleks loodud sihtasutus. Nüüd on sellest ja villa ümbrusest saanud silmapaistev kultuuri- ja loodusobjekt, mida tuntakse Cap Moderne’i nime all. Eileen Gray villa E-1027, Le Corbusier’ Cabanon de Cap-Martin ja Les Unités de Camping ning baar-restoran Étoile de Mer on nüüdseks müütilised arhitektuurimälestised. Sealsamas, hingematvalt kaunil rannikul tibatillukeses kabiinis Le Corbusier elas ja töötas oma elu viimaste päevadeni.

Ka muutuvate aegade kiuste on väärt majad vastu pidanud, keegi pole jõudnud neid lammutada ja asendada nüüdisaegsema elukorralduse ja taskukohasema versiooniga. Toon need lummavad näited esile praegu, kui iha vabaneda olemasolevast linnaruumist ja arhitektuurist on tugevam kui kunagi varem. Viimasel ajal on maad võtnud tung lammutada möödunud sajandi väärikamad modernismipärandi hooned, sh linnahall. Kuid mitte ainult. Tallinna südalinnas on lammutamisele määratud arhitekt Peep Jänese Turisti kauplus,² projekteerijate maja koos kauni saali ja stiilse saunaga,³ Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku kontorihoone Harju tänaval. Lihtne on lammutada, kui hoone ei ole mälestisena kaitse all. Millest sellised destruktiivsed tuuled? Soomlased on oma suurkuju Alvar Aalto hiiglaslikku pärandit pühendumusega restaureerinud ning andnud selle algupärasena linnakodanike kasutusse nii Helsingis, Tamperes, Jyväskyläs kui Rovaniemis. Mõistagi on võrdlus kohane väärtuste, kuid kohatu rahaliste võimaluste osas.

Väärtused ja muutumine. Kultuurivaldkonnas on kuulda üha tugevamaid hääli, et linnaruumi tuleb mõtestada säästlikul moel ja otsida väärtusi, mis kipuvad uuenduste tuules haihtuma. Arhitektuurimuuseumis avati hiljuti väga kõnekas Jaapani nüüdisaegse arhitektuuri näitus „Tegelemine olemasolevaga“, kus käsitletakse säästlikku säilitamist. Teadaolevalt on jaapani kultuuris säilitamine au sees, kuigi see on tähendanud olemasoleva samade töövõtete ja kohalike materjalidega nullist uuesti ehitamist, mille käigus järeltulevad põlved omandavad vilumust. Teisalt on tegu ka Exceli tabeli arvutusega, mis ütleb, et olemasoleva uuendamine ehk rekonstrueerimine on soodsam lahendus kui vana konserveerimine-restaureerimine-renoveerimine. Arvutustega vaidlemiseks peavad olema head argumendid, kuid ilmselgelt ei allu meie väärtussüsteem vaid arvudele. Ruumi atmosfääri loomisel või taastamisel ei saa jätta tähelepanuta selliseid aspekte nagu kultuuriväärtus, esteetika, uurimis-, sentimentaalne väärtus jm.

Kogukondlikkus. Ajutisuse võlu ja valu. Hoonete ümbermõtestamise puhul on vaja leida toimiv funktsioon, mis mahub maja ehitamisaegsesse väärtussüsteemi. Eesti kunstiakadeemias avati hiljuti uus vabaaine „Metsik restaureerimine“, kus tehakse sissejuhatus kogukondlikku restaureerimisse, tiivustatakse aktiivset meeskondlikku mõtlemist indiviidi tasandil ja ühiste kokkulepete toel. Üle kümne aasta on tudengid tegelenud „Hüljatud maastike“ kursuse raames tühjaks jäänud nn üleliigsetele majadele funktsiooni ja kohapealsete elanikega kokkupuutepunktide otsimise ja lahenduste katsetamisega. Maja sisu ehk funktsioon määrab selle järelelu. Majad ütlevad ette, millised inimesed seal käima hakkavad. Siit kasvab välja ajutise kasutuse mõte, arhitektuuri ajutisus.

Vajadusest kasvab tegu. Brüsseli kolmes linnaosas – Molenbeekis, Ganshorenis ja Forestis (Vorst) tegutseb viiendat aastat kunstnike kooperatiiv Level Five.⁴ Omavalitsuste toel hõivatakse aina uusi lammutamisele või ümberehitamisele määratud vanu hooneid, et pakkuda loomestuudioteks taskukohaseid pindu. Sisult ja vormilt on rühmitus interdistsiplinaarne ja kaasatakse loovisikuid maalikunstnikest interpreetideni, akadeemikutest arhitektideni, skulptoritest ühiskonnaaktivistideni. Kunstnike ühenduse manifest näeb kunsti kui sotsiaalset ja demokraatlikku nähtust, kus mitmekesisus annab vaatenurkade paljususe. Üheskoos koostatakse arenguprogramme ning vastastikusel toel toimuvad filmilinastused, loengud ja arutelud, avatud stuudiotes jagatakse ühist ruumi. Kunstnikkonna kanda jäävad marginaalsed püsikulud. Samm-sammult on loodud stuudiote võrgustik, mis toetab kunstilisi algatusi, arengut ja vahetust. Iga kuu kohtuvad linnaosa volikogu ja rühmituse nõukogu arutama, kuidas kultuurielu elavdada ja mitmekesistada.

Meil siin Tallinnas on õnneks olemas Telliskivi loomelinnak ja teisi häid näiteid, mis on samuti välja kasvanud ideest ja vajadusest luua ühine hingamine, mitte niivõrd endise (nõukogude) tehasehoone päästmine. Kõik kõlab kokku ja toimib sujuvalt nii ruumi kui kasutajate osas. Kalamajas toimub gentrifikatsiooni kolmas laine, omaaegsed n-ö külmetavad kunstnikud liiguvad üha Kopli poole, kuid varsti tuleb meri vastu. Kas taganeda jääb veel vaid Lasnamäele või hoopiski vanalinna?

Maadlus modernismiga. Mis on need ruumilised väärtused, mida peame hoidma ja kaitsma?

Selle üle arutlesime suuremas ringis möödunud kümnendi alguses 2012. aastal, kui linnahalli ja hüljatud modernismi­pärandi teema koos teiste kunstnike ja arhitektidega Veneetsia arhitektuuribiennaalile viisime. Löön lahti kataloogi „How Long is the Life of a Building? / Kui pikk on ühe maja elu?“⁵ ja loen ümarlaua arutelust arhitektuuriekspertide päästeideid, mis nii mõnegi maja puhul on praeguseks ellu viidud. Toona oli hüljatusse jäetud Carina kohvik, mis nüüd töötab juba aastaid rekonstrueeritud Tuljaku restoranina (arhitekt Valve Pormeister, sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi, 1964). Ei tekkinud vajadust hoida seda elus elamuna. Küll aga pole jõudnud Rocca al Mare vabaõhumuuseumi Toomas Reinu Kobela betoonsaun (1982), kus võiks olla selle koht nagu näiteks Frank Lloyd Wrighti hotell Imperial (1915) Jaapanis Meiji-Mura vabaõhumuuseumis (rekonstrueeritud 1976).

Kannikese poe klaaspaviljoni (1967) on tudengid näinud südalinna eramuna – väga praktiline ja ühtlasi elegantne idee. Õnneks püsib omal ajal noore arhitekti Tiit Hanseni projekt enam-vähem algupärases kasutuses – eestlased armastavad lilli. Tellija roll on väga oluline. Näiteks Kuressaares on kohaliku kultuurikeskusena leidnud uue hingamise modernismipärl – legendaarne kunagi lammutamisele määratud Marika Lõokese kavandatud Saare KEKi hoone (1982).

Pika aja jooksul ei ole settinud teadmist ega ole ideed, kuidas linnahall toimima panna, hiiglane ootab oma aega. Püsimiseks ja getostumise vältimiseks peaks korrastama ümbrust ja siluma lagunevat sillutist. Linnahall on omamoodi väike muuseum koos seal asuva Raine Karbi maja maketiga. Linnahalli naabruses avaneb linn merele, värske Logi kogukonnasaun on hea näide vabatahtlike MTÜ Kuum ja Külm aktivistide algatatud pikaldasest, kuid toimivast koostööst linnavalitsusega. Loodan, et ruumilisi väärtusi peitev hoone unikaalne maht ootab kannatlikult ära arhitektuurivõistluse jätkusuutlikud nägemused.

Iiri-USA kunstikriitik Brian O’Doherty on öelnud, et asju ja olukordi tuleb esmalt vaadelda kontekstis, et näha, kuidas keskkond ruumi kujundab ja alles seejärel saab keskenduda kontekstile endale.⁶ Ruumilist keskkonda on võimalik väärtustada kasutamisega. Hüljatud hoonete ja ruumide ümber­mõtestamisel määrab palju kogukonna osalemine, kui kasutajad võtavad taaselustamises juhtrolli. Ruumilise sekkumise võimalused avanevad ajutiste ruumikasutuste kaudu. Ruumi aktiveerimisega see n-ö kodustatakse ja luuakse ühisosa, millest võrsuvad hoone tulevikku puudutavad otsused.

Enamasti on ruum jäik, kuid toimiv ja elus ruum eeldab paindlikkust. (Ümber)ehitamise kui pika protsessi võlu saab nautida järk-järgult, maja kasutada osaliselt.

Sisearhitektina tajun, et kõigepealt tuleb säilitada hoone esialgne ruumiplaan, sest vaid see kannab läbi aja algset kasutusmustrit, aitab mõista maja lugu, mäletada ja väärtustada. Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks.

1 „Kraft der Utopie ‒ Leben mit Le Corbusier in Chandigarh“ Karin Bucher, Thomas Karrer, 2023.

2 Kaasautor Henno Sepmann, sisearhitekt Aulo Padar.

3 kaasautor Mart Port, sisearhitektid Aulo Padar, Hannes Krull ja hiljuti lahkunud andekas Kirsti Laanemaa.

4 https://www.levelfive.brussels

5 Tüüne-Kristin Vaikla (toimetaja), Kui pikk on ühe maja elu? / How Long is the Life of a Building? Eesti Arhitektuurikeskus, 2012, lk 57–63.

6 Brian O’Doherty, Inside the White Cube, lk12.