Rahvusvaheline mees

Akadeemilise teatri üks asutajaid Martin Kõiv: „„Naeru Akadeemia“ autoril Kōki Mitanil on väga peen huumoritaju.“

KONSTANTIN KUNINGAS

Martin Kõiv, Ivo Uukkivi ja Kristo Viiding asutasid Akadeemilise teatri, mille esimese lavastusena esietendub 30. novembril Tallinnas Kanutiaia huvikooli teatrisaalis „Naeru Akadeemia“. Jaapani näitekirjaniku, stsenaristi, näitleja ja režissööri Kōki Mitani (snd 1961) näidend viib Teise maailmasõja aegsesse Jaapanisse: tsensori kabinetis kohtuvad komöödiakirjanik, kes ei suuda naljatamist jätta, ja tsensor, kes pole kunagi elus südamest naernud. Viiding lavastab, Uukkivi ja Kõiv mängivad.

Teadlane võiks iga kümne aasta tagant vahetada uurimisobjekti. Jõgevalt pärit Martin Kõiv (snd 1984) töötas pärast EMTA lavakunstikooli lõpetamist kuni 2014. aastani Vanemuise teatris ning on seejärel olnud vabakutseline näitleja. Nüüd siis, aastal 2024, asutas Akadeemilise teatri.

Kōki Mitani tekstiga olete teinud proove poolteist aastat, nüüd jõudmas finišisse. On küsitud, kui tõsiselt peaks Akadeemilise teatri asutamist võtma, seda eriti praegu, kus uusi teatreid sünnib robinal. Miks valisite avalavastuseks näidendi, mida on Vanemuises kord juba lavastatud¹?

Olin 2014. aastal Vanemuisest just lahkunud ja kuulsin, et Aare Toikka hakkab seal midagi lavastama, aga mulle ei tulnud nüüd üldse meelde, et ta tegi just „Naeru Akadeemiat“. Koroonapandeemia ajal, kui piirid olid kinni, küsisin Dmitri Jegorovilt, kellega tegime lavastusi „Keegi KGBst“² ja „Transiit“³, kas tal on mõnda materjali soovitada. Ta ütles, et on üks asi, ja saatis. Venekeelse variandi.

See, et „Naeru Akadeemia“ on komöödia, teeb ettevaatlikuks, aga tegemist on jaapani tekstiga, mis jällegi äratab huvi. Teatavasti peetakse Jaapani ühiskonda vaoshoituks, ent nende telesaated on pöörased.

See on hüsteeriline, mis neil televisioonis toimub: nagu laadateater, veidi ropp. Näidend on pisut jämedakoeline, kuid Mitanil on siiski peen, õrn huumoritaju. Kui teksti üle lugesime ja seda kohendasime, see sütitas ning saime aru, et huumorisoon on mõlemal rahvusel olemas. Ei saa küll öelda, et eestlastega üks ühele sarnane, aga näiteks saksa huumor mind naerma ei aja.

Tegelast, kes naerda ei taha, kehastab Ivo Uukkivi. Pisut stereotüüpne, kas pole?

Tema tegelane on endine vangilaagri ülem. Minu tegelane on kümme aastat noorem näitekirjanik. Näitemängu üks teema on ka põlvkondlikud erinevused. Kui vahetada rollidel vanus ära, tuleks lugu vist hoopis teistsugune.

Kui kollektiivne on seekord rolliloome? Või nõuavad need rollid rohkem eraklikkust, sest laval ei saa tegelased omavahel ju kuigi hästi läbi?

On ikka kollektiivne, selleta ma ei kujutaks ette. Nende suhe muutub loo jooksul, esimene ja viimane kohtumine pole samasugused. Nad on midagi koos läbi elanud ja olukord on muutunud.

Hiidkoletised tekkisid filmidesse vist sellepärast, et majad kasvasid järjest kõrgemaks, kodu on aga inimesele kõige tähtsam. Milline on teie lemmikkoletisefilm või lemmikud Jaapani popkultuurist?

Kristo Viidingul on kindlasti Godzilla-filmid. Hayao Miyazakit olen vaadanud. Mu sõber on animefänn. Klassikalisi samuraifilme olen muidugi näinud, aga ei saa öelda, et millegi fänn oleksin. Näitemängu autoriõiguste taotlemine Jaapanist võttis kaua aega. Nad hoiavad oma kultuuri ega anna seda kergekäe­liselt välismaailmale tõlgendamiseks.

Kord New Yorgis üht oma näidendit lavastades leidis Mitani, et nüansid ei tulnud tõlkes esile. Kui Jaapanis tema näidendeid lavastatakse, soovitab ta valida sealsed näitlejad. Teie kehastatav näitekirjanik Tsubaki kirjutab näidendit Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ põhjal, see hakkab segunema muuga. Tom Hanksi hinnangul on Shakespeare’il ka väga viletsaid tegelasi. Ta teab, ta on mänginud neist paljusid.

See on natuke keeruline olukord seal tõesti. Tsubaki võtab klassika ja kirjutab selle komöödiaks. See on tema tõlgendus, Shakespeare’ilt on ainult pealkiri ja kondikava. Aga Shakespeare’il on kindlasti ka viletsaid tegelasi, ta on ju nii palju näitemänge kirjutanud.

Tegime 2009. aastal Vanemuises Inglismaa lavastaja Barrie Rutteriga „Ri­chard III“ ja ta rääkis, kuidas ta käis Royal Shake­speare Companys casting’utel, alati kaasas rekvisiidikohver, kus olid igasugused piigid ja torud ja muud asjad sees. Ta oli alati valmis: „Mida vaja on? Öelge aga, võin kohe teha.“ Ehk sellega võiski jala ukse vahele saada.

Samuel Becketti tegelased esitavad kasutuid küsimusi. On ka Mitani tekst seda laadi? Kuidas selliseid näidendeid lahti mõtestada? Õnn võibki vahel saavutamata jääda?

Näidendis on rida takistusi, mis loomulikult muudavad midagi, kui proovida neid ületada. Meie lavastuses on ka ilmselt mingi pidev pragmaatilise ja loovmaailma kokkupõrge, vastuolu, mis lõpuks enam polegi vastuolu. Õnn polegi võib-olla vahel kõige olulisem.

Ütlesite 2014. aastal veel Vanemuises olles, et lavastada ei tahaks, aga juba sama aasta lõpus tegite üheskoos Meelis Põdersooga VAT-teatris „Un­finished bisnese“⁴. Millest selline meelemuutus?

Meelis Põdersoo on koolivend ja sõber kooliteatrist – oleme nagu sukk ja saabas. See oli periood, kui tahtsime midagi koos teha, midagi väikelinnameestele. Sel ajal laulsid Vaiko Epliku Koer ja teisedki bändid väikelinnadest. Praegugi räägitakse, et väikelinnad on pommiaugud ja keegi ei taha sinna minna, aga ometi oleme sealt suures osas pärit. Koukisime lapsepõlvelugudes: kuidas veetsime pärast koolipäeva tunde Jäääärt kuulates, kirjutasime luuletusi, tahtsime hirmsasti kuidagi teistsugused olla. Surmast mõtlesime. Surm oli hästi põnev teema.

„Unfinished bisnes“ oli omamoodi uurimus. Mis olid punktid, kus muutusime? Vaidlesime päris pikalt, mida kokku lepime. Endast on keeruline materjali luua, sest oled ülitundlik, ei suuda sellega vabalt ringi käia. Piinled, et kas sellest või tollest ikka võib? Mõned kohad olid võib-olla natuke võimendatud, näiteks see, kuidas diskol käisime: istume ja ootame tüdrukuid, aga ei oska ega taha nendega suhelda, ja läheme siis kuskile nurga taha, tegeleme hoopis muude asjadega. Me otseselt diskodel ei käinud, aga mõtlesime, milline väikelinnamehe mõtlemine oleks – ikka ju tahad kuskil käia. Aga kui palju neid pidusid ikka on. Niipalju, kui koolis on.

SAG-AFTRA Foundation pani hiljuti Youtube’i üles Rod Steigeriga paar päeva enne tema surma tehtud intervjuu. Teda õpetati: teater on nagu kirik, isegi kingad võiks jalast võtta. Milline on teie suhtumine?

See on põnev teema, kust meil selline suhtumine pärit on. Kas Nõukogude ajast, kui teater oli koht, kuhu tuldi otsima midagi teistsugust, hingele? Teater oli siis nagu kiriku aseaine. Kui publik suunab oma tähelepanu väikesele lavaruumile, on temas juba koondatud teistsugune energia.

Mis oli Vanemuisest lahkumise põhjus? Kas vabakutselisest näitlejast pereisa seisus jätab perekonnale rohkem või vähem aega?

Vanemuise uus draamajuht Tiit Palu otsustas tookord mitte pikendada lepingut mõne näitlejaga, sealhulgas minuga. Natuke aimasin seda ette, sest olin oma asjadega suures osas juba Tallinnas. Ta oli mõned aastad enne seda peanäitejuht Pärnu Endlas ja kutsus sealt oma näitlejad, nii et täiesti arusaadav.

Ma ei oska öelda, kas lepinguga näitleja saab perega rohkem või vähem koos olla. Oleneb näitlejast, kui palju on tal tööd. Isegi kui mängin näiteks Narvas, on näitlejad enamasti pealinnast ja proovi tehakse alguses Tallinnas. Vabakutselisena on isegi perioode, kui on rohkem aega, aga siis mingil hetkel kuhjuvad tööd üksteise otsa.

Mängisite Kristo Viidingu ja Ivo Uukkiviga juba 2015. aastal koos „Libahundis“⁵, lavastajaks Jakuutiast pärit Sergei Potapov. Mida tookord Viidingu ja Uukkivi kohta avastasite? Millised on kodu- ja külalislavastajate erinevused? Leidub ehk ka ühisosa?

Eks me Viidingu ja Uukkiviga tundsime üksteist juba varem. Midagi erilist vist ei avastanud, aga võib öelda, et sealt sai tõsisem sõprus alguse.

Potapov töötas kiiresti, nägemuslike piltide kaudu – ta elustas need. Ütles, et mis me siin istume, laua taga arutame, hakkame tegema. Tee, ära küsi praegu. Küll hiljem saad aru, mida sa praegu teed. Ta rõhus dünaamikale: palju ringijooksmist, füüsilist, totaalset teatrit. Ta andis teadmise, mille kohta ka sisimas tunnen, et see on oluline: näitleja on rahvakunstnik. Mitte selle natuke halva maiguga tähenduses. Näitleja on ühiskonna kontsentraat. Näitlejana peaks aru saama, et kõik, mida teed, teed inimestele, kes elavad siin Eestimaal. Selles on vastutus ja on ka midagi ilusat. Näitleja ei ole kuskil pilve peal, ei vaata sealt teistele alla.

Rohkem olen õppinud tööd tehes, näitlejate käest, ning olen väga tänulik, et enne koroonapandeemiat ja suurt sõda, mis meie lähedal käib, kutsus Märt Meos Eestisse vene lavastajate koorekihi. Nad ei tule kunagi proovi ilma ettevalmistamata. Alati on neil mingi idee või mõte ühes võetud. Nad oskavad ka suunata, kuidas näitleja võiks mõelda, mängida.

Kuidas „Libahundist“ välismaal aru saadi? Mängisite näiteks Tšiilis, Venemaal. Arthur Miller arvas 1966. aastal, et vene teatripublik läheb vaatama midagi, mis võib muuta nende elu, ameeriklased lähevad teatrisse aga igavuse kätte surema.

Seiklesime „Libahundiga“ Venemaal kohtades, kuhu muidu kunagi ei satuks, näiteks Jakuutias. Novosibirski festivalil vaatasin Mitja Jegorovi „Dovlatovit“, kus mängis sealse teatri esinäitleja. Sain aru, et teatrisse oli tuldud just selle näitleja pärast. Eestis oli ka 1960. aastatest 1980. aastateni vist nii, et teatris käidi rohkem näitlejate pärast. Meie käisime muidugi festivalidel ja seal on saalid enamasti täis.

Ameerika olukord on huvitav. Olen mõelnud John Malkovichi teatritegemistele, Wooster Groupile. Nad tegid fanaatiliselt. Malkovichi ma Eestis vaatamas ei käinud. Näis kuidagi imelik: Alexela kontserdimaja hiigelsuurel laval kaks näitlejat. Ostad hirmkalli pileti ja oled rõdu kolmandas reas. Lätis oli see rohkem teatri moodi.

Lõuna-Ameerika teatrikultuur tundus selline, et nad on harjunud vaatama teatrit, mis kestab maksimaalselt tund aega. Kui pärast vaheaega algas teine vaatus, tekkis neil küsimus, kas algas uus tükk. Hiinas olevat tavaline asi vaatamise ajal õlut juua ja valju häälega rääkida. Ma ei kujuta ette, kuidas peaksin nende ees rabelema.

Sirbis arvas Jaak Allik „Diktaatori, naljamehe ja liiderdaja“⁶ kohta, et Damir Salimzjanov, lavastaja Udmurtiast, oli sedapuhku rohkem huvitatud diktaatorist kui naljamehest.⁷ Teie mängisite naljameest. Kuna tegemist on sõjalooga ja Viidingu seal kehastatud diktaator kannab nime Broz Tito, siis on huvitav teada, kas lugesite tookord Bosnia sõja kohta.

Naljamees ei taha kuskil paikseks jääda, on elupõletaja, justkui kerglane, seejuures võib-olla enesehävitaja, hetke kinnipüüdja. Ma ei ütleks, et Pierrot, aga natuke nukker. Tegelikult võtab loo kokku kolmanda osalise, Elina Reinoldi tegelase lugu. Mehed võivad suurustades igasuguseid asju teha, aga päriselu on natuke teistsugune. See lugu on austusavaldus kõigile naistele ja emadele, kes on elu ülal hoidnud. Sõjaülene lugu.

Tookord Bosnia sõja kohta ei lugenud, kuid lugesin nüüd, kui tegin Kosovos lavastust „Rahuläbirääkimised“ („Negotiating Peace“)⁸. Kohtusime seal inimestega, kes elasid Bosnia sõja ajal ehk neli aastat Sarajevos. See oli endiselt väga hell teema. Küsisin mitu korda samu asju üle, et üldse aru saada. Meil on keeruline paljurahvuselist riiki ette kujutada, kuigi meil on kaks kolmandikku inimestest eestlased ja kolmandik muudest rahvustest. Nad ise ka räägivad, et Balkan on Euroopa perifeeria, piiriala, kus kohtuvad Euroopa ja Lähis-Ida. Mäed ja orud. Midagi väga ürgset.

Mõni pahandaks, kui jätaksin küsimata, kuidas on teid mõjutanud Madis Kõiv?

Kindlasti on. Priit Pedajase „Finis nihili“⁹ oli meil lavakaga esimene lavastus, Eesti Draamateatris külalistena. Panni oleme tõstnud, noori füüsikuid oleme mänginud. Proove tegime kõvasti selle materjaliga. Sugulane olen kaugelt, aga ei olnud au teda kohata. Leidsin vanaisa juurest ühed suguvõsa kokkutuleku fotod. Ei julge pead anda, aga Madis võib seal peal olla.

1 „Naeru Akadeemia“ esietendus 17. IV 2015 Vanemuise väikeses majas, lavastaja Aare Toikka.

2 Vaba Lava esietendus 17. VIII 2021 Vaba Lava Narva teatrikeskuses, lavastaja Dmitri Jegorov.

3 R.A.A.A.Mi esietendus 1. XII 2018 Vaba Lava Narva teatrikeskuses, lavastaja Dmitri Jegorov.

4 VAT-teatri esietendus 20. X 2014 rahvusraamatukogu tornisaalis.

5 R.A.A.A.Mi esietendus 8. VII 2015 Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.

6 R.A.A.A.Mi esietendus 11. VII 2022 Mäetaguse kirvehallis.

7 Jaak Allik, Vaikne imetegija Udmurtiast. – Sirp 12. VIII 2022.

8 Rahvusvahelises koostöös tehtud lavastus, kus Eestit esindas R.A.A.A.M. Esietendus 16. X 2023 Prištinas, lavastaja Blerta Neziraj.

9 Eesti Draamateatri ja lavakunstikooli esietendus 19. III 2004 suures saalis.