Eesti hariduse tähendusrikas lähiajalugu

TARMO SOOMERE

Meie lähiajalugu on mõistetavalt olnud hirmus keeruline, täis kannapöördeid ja verd tarretama panevaid kogemusi. Aga ka ilusaid aegu. Mõnda neist tahame mäletada suureks. Näiteks esimest kahtkümmet iseseisvusaastat. Nende jooksul kindlustati eestikeelne haridus kõikidel haridusastmetel ja tollal olemas olevates valdkondades. Nende jooksul kasvas Eesti teadus üksikutest sädelevatest eestvedajatest kogu maailmas aktsepteeritavaks; selliseks süsteemiks, kus tasus luua teaduste akadeemia „edasilükkamatu riikliku ülesandena“. Või siis viimased kolmkümmend aastat, mil eesti keel on saavutanud kõigi aegade parima ja turvalisima positsiooni Euroopa Liidu ühe ametliku keelena. Mis siis, et me seda positsiooni korralikult ära kasutada ei oska.

Vahepeal olnud aastatest, suurest sõjast ja Saksa okupatsioonist vähem ja Nõukogude Liidus olemisest rohkem, ei taha paljud enam üldse rääkidagi. See oli raske aeg, kohati üliraske periood; üldine surutise ajajärk. Kummaline küll, aga eesti keelele ja eestikeelsele haridusele tagasivaates üsna hea, kuigi vastuoluline aeg. Kindlasti siis, kui räiged repressioonid olid läbi saanud, küüditatud hakkasid tagasi pöörduma ja vähemalt koduseinte vahel sai enam-vähem vabalt hingata.

See oli aeg, kus mõned sõnad said kontrastse tähenduse. Näiteks kuulekus ja moraalsus. See oli aeg, kus kuulekus oli see, kui tegid kõike, mida kästi ja mida teisedki tegid, hoolimata sellest, mis on õige. Moraalsus oli siis põlu all. Või asendatud kommunismiehitaja arusaamadega sellest kategooriast. Sest moraalsus on see, kui teed seda, mis on õige, hoolimata sellest, mis on kästud või mida teevad kõik teised.

Rasketel aegadel on omad eelised. Need on kokku võetud kulunud ütlemisse, mis kirjeldab ühiskonna evolutsiooni tsüklite nelja astet. Tugevad inimesed toovad meile head ajad. Headel aegadel kasvavad nõrgad inimesed. Nõrkade inimeste kaudu saabuvad meile rasked ajad. Rasked ajad kasvatavad jälle tugevaid inimesi. Niisuguseid, nagu Ferdinand Eisen, kes tahes või tahtmata on olnud paljude meie praeguste tugevuste alusepanija või tagantutsitaja.

Muidugi oleks huvitav arutleda, kui kaugele või millisesse ühiskonna arengu staadiumi neist neljast on raskest Nõukogude ajast üle saamine meie ühiskonna viinud. Siis selgineks ehk ka, milline tsükli aste on järgmine.

Keegi tark on öelnud, et iga impeerium ütleb endale ja maailmale, et ta erineb kõikidest teistest impeeriumidest – et tema missioon pole röövida ja kontrollida, vaid harida ja vabastada. Nii ka Nõukogude impeerium. Paljud, ka ma ise, said sel ajal päris hea hariduse, mis me tegemisi tänaseni toetab.

Tõeline kunst oli see retoorika inimeste hüvanguks pöörata. Kuidas selliseid asju tehti, nagu Ferdinand Eisen tegi, on hästi teada. Lühidalt ja elegantselt on selle sõnastanud Harry Truman, kes oli Eisenist vaid kolm aastakümmet vanem: „Avastasin, et mehed ja naised, kes tippu jõudsid, olid need, kes tegid töid, mida oli parajasti vaja teha, pannes mängu kogu oma energia, entusiasmi ja ettevõtlikkuse.“ Haritud inimesena pidas Eisen arvatavasti ka silmas Winston Churchilli kommentaari „Sa ei jõua kunagi oma sihtpunkti, kui pidevalt peatud, et iga haukuvat koera kiviga visata.“

Niisuguseid asju, nagu Eisen tegi, ei saa teha üksinda. Praeguseks on muidugi unustuse hõlma vajunud nii need, kes Ferdinand Eisenit tegelikult toetasid, kui ka need, kes olid lihtsalt liiga rumalad, et aru saada, mida tema muudatused tollase süsteemi jaoks tähendasid. Kõige rohkem on olnud kuulda neid, kes igal võimalusel on alla kriipsutanud, et nende elutöö oli Nõukogude süsteemi alustalade uuristamine, et see hästi kiiresti kokku kukuks. Julgen arvata, et Ferdinand Eisen selle peale mõtlemisele suurt aega ja jõudu ei kulutanud. Kui juba unistada – eestlase kombel, et mida ta küll võinuks mõelda –, siis tulevad esimesena meelde Albert Einsteini sõnad: „Olen väga tänulik kõigile, kes mind ei aidanud. Tänu neile tegin ma seda kõike ise.“

Inimkonna ajalugu on suurelt jaolt looduse ja inimkonna enda toimimist kirjeldavate seaduste avastamise, lahtimõtestamise ja praktilise kasutamise ajalugu. See on olnud vaevarikas, kohati eluohtlik, ka lähiajaloos, aga innustav ja inspireeriv; kahtlemata ka kasulik. Nagu on öelnud Lennart Meri: „Inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat.“ Veel selgemalt on seda väljendanud inglise filosoof ja arst John Locke rohkem kui 300 aasta eest: „Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta.“

Selle mõttetera väärtus on ajas kõvasti kasvanud. Eriti oluline on see neile, kes tahaksid teada, mis tulevik meile toob. Universumi struktuur on selle koha pealt kummaline. Mõnda asja tulevikust me saame teada, mõnda aga mitte. Võiks ju mõelda, et õige veidi tulevikku on lihtne näha, näiteks lähiajaloost õppides, aga pikemalt raske. Universum teeb siin meiega justkui nalja ja pöörab selle mõtte tagurpidi. Näiteks ilma rohkem kui kaks nädalat ette prognoosida on peaaegu võimatu. Küll aga saab kliima muutumist üsna täpselt prognoosida aastakümneid ette. Sest need kaks nähtust, ilm ja kliima, järgivad eri seadusi.

On aga tõsi, et tulevik sõltub tohutult sellest, mis oli minevikus ja eriti lähiminevikus. Selles mõttes on teadmised maailmast enda mõistliku positsioneerimise eeltingimus. Nagu on kirjutanud Nikolai Baturin: „Kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled.“ Iiri kirjanik ja õpetlane Clive Staples Lewis on seda mõtet täpsustanud: „Me ei saa minna tagasi ja muuta algust, kuid saame startida sealt, kus oleme, ja muuta lõppu.“ Usaldatava informatsiooni pakkumise ja täpselt sihitud hariduse ühendus on see abipakkuja, mis laseb julgelt tulevikku vaadata ja head valikud teha.

Tarmo Soomere kõne Ferdinand Eiseni 110. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil 17. XI 2024.