Rahu tuleb nüüd kahjuks alles pärast sõda

2022. aastal seisid teaduste akadeemia ees tavapärasest märksa suuremad piiriülesed ülesanded.

TARMO SOOMERE

Aasta 2022 oli valusate selginemiste aasta. Vaarusime justkui ühest katsumusest teise. Taipasime nende kaudu, kui habras on meie ühiskond ja kui õhuke kultuurikiht. Sai selgeks, et koroonaviirus ei hävita inimkonda ja isegi mitte tsivilisatsiooni. Kuigi kisub meid välja harjumuspärasest elust, sunnib peale raskeid valikuid ja tõstab tüli. Küll aga võib tohutult kurja teha inimene ise. Lausa meie naaber, kelle otsused on nii ootamatud ja sealsamas meie jaoks igati loogilised. Tõdesime, et haridust saadakse kogu elu vältel ja et selle trepi kõik astmed, kõrgharidus kaasa arvatud, peavad olema hästi hooldatud. Mõistsime, et elekter ei tule pistikusse ise, vaid suurte investeeringute ja paljude kaasteeliste panuse toel.

Seda aastat on tugevasti varjutanud sõda, mida ei pidanud võimalikuks isegi parimad oma valdkonna eksperdid. Ka USA spetsialistid, kellel ometi peaks olema kõige parem luureinfo, olid viimse hetkeni, Eesti Vabariigi 104. aastapäeva varahommikuni veendunud, et Venemaa ei alusta Ukrainas täiemõõdulist sõda.

Seda sõda peetakse mitte niivõrd riikide või rahvaste, kuivõrd väärtuskategooriate ja kultuuriruumide vahel. See on avanud Euroopas ja ilmselt kogu maailmas uue dimensiooni. Vägivald ja terror ei tunne enam mingeid piire ja omaaegsest vastase respekteerimise heast tavast on saanud räige ja süstemaatiline demoniseerimine.

Sündmuste selline käik andis uue sisu seaduses sõnastatud akadeemia missioonile: teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele. Seni võisime mõelda, et piisab sisemaiste ja/või sotsiaal-majanduslike aspektide käsitlemisest. Nüüd, uues reaalsuses, kindlasti enam mitte. Seetõttu on mõneti loogiline, et 2022. aastal seisid akadeemia ees tavapärasest märksa suuremad piiriülesed ülesanded.

Loodetavasti oleme kõigest sellest midagi õppinud. Pidime ju leppima, et teadus ei saa kunagi otsustada selle üle, mida poliitika tema järeldustega peale hakkab. Pidime ka mõistma, nagu on kirjutanud iiri õpetlane ja kirjanik Clive Staples Lewis, et ei saa minna tagasi ja muuta algust, kuid saab startida sealt, kus ollakse, ja muuta lõppu.

Sõda ja ilukõne

Eesti Teaduste Akadeemia vastutusel on praegu kaks võrgustikku: akadeemiate maailmaorganisatsiooni Rahvus­vahelise Teadusnõukoja (International Science Council, ISC) – Euroopa liikmed ja Euroopa riikide peateadurite võrgustik (European Science Advisors Forum, ESAF). Nende kaudu ja nende vajadusteks toimus suur osa selle aasta rahvusvahelisest suhtlusest.

Esimesed sõjapäevad olid mõneti kummalised. Koostati sadu deklaratsioone, vahetati neid ja riputati internetti. Algas justkui võistlus, kes suudab Venemaa kõige ilukõnelisemalt hukka mõista – ilma seejuures midagi sisulist ütlemata.

Meie vastutusel olevad võrgustikud ütlesid seevastu midagi konkreetset. Ütlesime, et rahumeelsetel riikidel peab olema võime end kaitsta. Ütlesime, et teaduskogukond tervikuna on midagi väga olulist maha maganud. Midagi sellist, mis tuleb esile pealtnäha sarnastes kultuuriruumides toimivate otsustusprotsesside erinevusest. Ütlesime, et nüüd tuleb akadeemiatel anda oma riikidele nõu ka välis- ja kaitsepoliitika vallas. Ridade vahele paigutasime sõnumi, et peame olema valmis vastama ka sõjandusalastele, elu ja surma küsimustele. Mitte eufemistlikult, vaid otse ja kõigi meil olevate teadmiste jõuga. Nagu ütleb vene vanasõna: headusel peavad olema kõvad rusikad.

Soovitasime öelda valitsustele, et nüüd tuleb ühendada jõud Ukraina aitamiseks, leida ja kasutada mis tahes võimalusi agressori nõrgendamiseks, aga ka panustada nende protsesside mõistmisse, mis on viinud sellise õudse arenguni.

Sõda tõi esile ka mitu teadlastele valusat aspekti, näiteks mitmed ulatuslikud lüngad maailma teaduses. Ilmselgelt magasime kõik, kaasa arvatud teadlased, midagi fundamentaalset täiesti maha. Nüüd on selge, et vajame tohutult rohkem teadmisi, et eri kultuurides tuvastada, jälgida ja prognoosida protsesse ja otsustusahelaid. Peame õppima ennetavalt reageerima, et selliseid kohutavaid arenguid juba eos vältida.

Väikeriikide kogemust rõhutades

Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu. 2022. aastal oli meie rahvusvaheliste pingutuste keskne sõnum selge: nüüd on just õige aeg kuulata neid väikesi riike ja nende teaduste akadeemiaid, kes elavad ja toimivad brutaalse ja etteaimamatu naabri kõrval ja kes näevad detailselt sealpool piiri valitsevat tegelikkust.

Seda sõnumit ühendatuna mõttega, et teaduspõhist nõu tuleb anda valitsustele ka välispoliitika ja võib-olla isegi sõjanduse vallas, esitlesime mitmel tipptasemel foorumil. See jäi kõlama oktoobris Londonis rahvusvahelise teadusnõukoja Euroopa liikmete aastakoosolekul. Laiem teema, mis sisaldas ka üleskutset mõelda, kuidas aidata sõjas haavatud või muudest konfliktidest räsitud riike üles ehitada nii psühholoogilise toe kui ka struktuurse abi kaudu, kujunes novembri lõpul Vilniuses toimunud Euroopa riikide peateadurite foorumi selgrooks.

Veel teravamalt jõudsid samad teemad ülemaailmse akadeemiate võrgustiku InterAcademy Partnership ja noorte teaduste akadeemiate üleilmse aastakoosoleku kaudu rohkem kui saja akadeemiani. Ütlesime seal, et nüüd on mitte lihtsalt sobiv ajaaken, vaid viimane aeg võtta tõsiselt nende riikide akadeemiate sõnumeid, kes näevad kurjust toimimas väga lähedal, lausa oma kodu kõrval. Sõnum jõudis kohale tänu Eesti noorte teaduste akadeemia korraldatud sessiooni sisutihedale ja tehniliselt perfektsele lahendusele, mida peeti kogu kongressi tähtsündmuseks.

Teadusdiplomaatia keerukas maailmas

Eesti teaduste akadeemia tegevus rahvusvahelisel areenil liigitub järjest enam teadusdiplomaatia valdkonda. Selle kohta pole veel olemas üldiselt aktsepteeritud definitsiooni, täpset raamistust või kindlapiirilist kontseptsiooni. Pole ka üheselt selge, kes on osalised, kuidas näevad välja selle instrumendid või millised algatused-tegevused sinna kuuluvad.

Teadusdiplomaatia mõiste hakkas juuri ajama pärast külma sõja lõppu Joseph Nye 1990. aastal sõnastatud „pehme jõu“ kontseptsiooni edasiarendusena. Praegu liigitatakse selle alla nii teaduse tugi välispoliitilisele suhtlusele, diplomaatia pingutused teaduskoostöö arendamiseks kui ka teaduskoostöö rahvusvaheliste pingete leevendamise ja usaldusloome vahendina. Nõnda sobib sinna ka Eesti sõnumi formuleerimine, esitlemine ja levitamine sõsarakadeemiate ja nende võrgustike kaudu. Klassikaline teadusdiplomaatia saavutus on säästva arengu eesmärkide formuleerimine 2015. aastal koostöös kahe teaduste akadeemiate ülemaailmse ühendusega.

Meie teadusdiplomaatia on Euroopa Komisjoni teadusnõustamises esindatud akadeemik Maarja Kruusmaaga. Nõnda on Euroopa tasemele minevatesse soovitustesse lõimitud nii Eesti hääl, vaatekoht, ohuhinnang kui ka kogemus. See on osa Eesti julgeolekuarhitektuurist: et meie kriitilised teemad ja kogemus on laual ja mitte menüüs.

Sageli pöördutakse teadlaste poole küll alles siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Näiteks siis, kui riigid omavahel enam ei üldse räägi. Üks Euroopa keerdsõlmi on Belovežje ürgmets Poola ja Valgevene piirialal. Ühed saatsid läbi selle teele migrandivoo, teised ehitasid seda kaheks lõikava piiritara. Kui sõda Ukrainas läbi saab ja Poola-Valgevene suhted normaliseeruvad, tuleb seda unikaalset ökosüsteemi koos hallata. USA teaduste akadeemia otsib abi ka meilt. Sest tunneme isiklikult mõlema poole tippteadlasi ja oskame (veel) ka vene keelt.

Vahel on teadusdiplomaatia kui noateral kõndimine. USA teaduste akadeemia otsib sidemeid isegi paariariikide teadlastega. Mõte on lihtne: isegi kui riikide vahel pole suhteid, tuleb hoida kontakte elusate tarkade inimestega. Et kui olukord hakkab muutuma, oleks, kellega rääkida. Mõne targa ja asjaliku inimesega, kes ei ole vana režiimi tööriist, opositsionäär ega revolutsionäär, aga ka mitte lihtsalt keegi tänavalt.

Välispoliitika kujundajad ja hoidjad on hakanud järjest rohkem rakendama teadusdiplomaatia võimalusi. Eesti taotleb praegu Arktika nõukogu vaatlejastaatust. Taotluse selgroo moodustab ülevaade, mida unikaalset saab Eesti teadus pakkuda polaaralade haldamiseks, kaitsmiseks või säästvaks majandamiseks, aga ka seal elavate inimeste elukvaliteedi parandamiseks. Samamoodi pakkusime tuge Eesti kliimasaadikule sõnastamaks, mida on nt Eesti mereteadus suuteline pakkuma globaalsel tasemel. Pole siis ime, et Korea Vabariigi parlamendidelegatsioon otsustas 2023. aasta esimestel päevadel kulutada kaks tundi oma kiirest ajagraafikust Eesti teaduste akadeemia külastamisele.

Hoovõtuaeg

Eestis oli akadeemia märksa vähem aktiivne ja nähtav kui paaril eelmisel aastal. See oli teadlik otsus. Küllaltki lähedal möllava sõja ajal tuleb lava jätta neile, kel oskused, mandaat ja võimekus riik raskustest läbi juhtida. Kõige teravam riigisisene akadeemiline teema oli kõrghariduse finantseerimine, mille eestvedaja oli Toomas Asser ja mis jõudis hädapärast rahuldava lahenduseni.

Aastaga kaotasime igavikule neli kolleegi, aga saime juurde kolm sädelevat teadlast – Toomas Rõõmu, Dan Bogdanovi ja Ellu Saare. Uute akadeemikute valimine on vist meelega tehtud keeruliseks. Protsessil on ranged reeglid, lävendeid on lausa neli. Muidugi teeb otsuse üldkogu. Kõiki akadeemia liikmeid tavaliselt otsustama kaasata ei õnnestu. Reeglid lubavad, et üldkogult võib puududa kuni viiendik akadeemikutest kas siis tervislikel põhjustel või välismaal viibimise tõttu. Hääletuses peab osalema vähemalt 2/3 kohalolijaist. Kui puudujaid on rohkem kui viiendik, peab hääletuses osalema vähemalt 2/3 neist, kellelt eeldatakse kohalolekut. Valituks osutumiseks tuleb saada 2/3 hääletamisel osalenute arvust; samuti vähemalt pool nende arvust, kellelt eeldatakse kohalolekut. Keeruline? Muidugi keeruline. Ilmselt on seadusandja soovinud, et akadeemikud jõuaksid konsensuselähedasele otsusele. Juba palju aastaid järjest on see ka õnnestunud.

Tunnustus parimatele

Tulevikule, kus ise tahaksime elada, saab järjest määravamaks nii üksikute rahvaste, riikide kui ka kogu maailma oskus välja sõeluda ja tähele panna neid, kelle tööl on potentsiaal maailma muuta. Seda tehakse süstemaatiliselt kogu maailmas mitmesuguste tunnustuste kaudu. Alates noorteadlaste konkurssidest kuni Nobeli auhindadeni. Selliste tunnustuste üks dimensioon on tänu ütlemine neile, kes on panustanud palju rohkem, kui nende tööleping ette näeb. Teine ja vähemalt sama tähtis aspekt on vajadus identifitseerida läbimurded, need hiiglased, kelle õlul teised saavad tulevikus seista, või vähemalt need, kes väga tõenäoliselt hiiglasteks kasvavad.

On ka igati loogiline, et tunnustused seotakse nende nimedega, kelle õlgadel ise seisame. Sel aastal täienes akadeemia nimeliste medalite pere. Need on nii tunnustuseks meie oma teadlastele, kel on väljapaistvaid saavutusi oma teadusvaldkonnas, kui ka meenutuseks, milliste hiiglaste õlgadel seisame. Akadeemia annab nüüd välja kaheksat medalit – igaüht väga harva, mitte sagedamini kui kord nelja aasta jooksul. 2022. aastal pälvis akadeemik Urmas Varblane esimese Edgar Kanti medali ja akadeemik Martin Zobel neljanda Karl Ernst von Baeri medali.

Medalitele sekundeerib nüüd juba neli tunnustust, mille taga on osaliselt või täielikult erakapital. Eesti rahvuskultuuri fondi juures paiknev Eesti teaduste akadeemia fond toetab alates 2006. aastast doktorikraadiga noorte teadlaste uurimistööd. Akadeemik Endel Lippmaa loengute korraldamist ja medali väljaandmist finantseerib täielikult erakapital üksikisikute annetustest. Sel aastal lisandusid akadeemik Mihhail Bronšteini nimelised preemiad ja akadeemik Anto Raukase nimelised stipendiumid. Neist esimese algataja ja finantseerija on akadeemik Bronšteini perekond. Preemiatega tunnustatakse Eesti majandusteadlaste teoreetilisi arendusi ja nende edukaid rakendusi Eestis ja mujal maailmas. Selline algatus on igati märkimisväärne, rõhutades akadeemik Bronšteini suurt panust majandusteaduse arengusse ja Eesti taasiseseisvumisse. Akadeemik Raukase stipendiumide algataja ja finantseerija on Fermi Energia. Nende kaudu soovitakse populariseerida energeetika ja füüsika erialasid, toetada kohalike noorte arengut ja nende tulevast panust Eesti energeetika ja tuumaenergeetika tulevikku.

Jää hakkas liikuma ka teemapõhiste uurija-professorite ja professuuride vallas. Välisministeerium otsustas luua kaks Arktika-uuringutele keskenduvat professuuri. Need täideti sügissemestri algul. Haridus- ja teadusministeeriumi finantseerimisel otsustati luua tulevikuenergeetika uurija-professuur. Selle avamine lükkus 2023. aastasse.

Lahenduste väljatöötamine jätkub

Kevadel, kui oli aeg üles võtta energeetika teema, olime arad. Pelgasime, et sõja varjus jääb meie sõnum kahvatuks. Võib-olla olekski jäänud. Praegu teame, et sellel teemal vaikimine oli suur möödalask. Energeetika on saanud inflatsiooni mootoriks. See ei tohiks nõnda olla, sest kvaliteetne energiavarustus on tänapäeva ühiskonna eksisteerimise eeltingimus. Üks peaprobleeme on rahvusvaheline: energiabörsi rakendamine olukorras, kus seda tegelikult ei tohiks kohaldada. Süsteemid ja algoritmid, mis on koostatud rahu ja külluse puhuks, ei saagi töötada sõja ja puuduse tingimustes.

Seni pakutud lahendused on protektsionistlikud ja viivad meid suure sammu tagasi sotsialistliku mõtlemise ja sellest lähtuva majandusmudeli poole. Kogu protsess on võimendanud majanduslikku polariseerumist, tekitanud poliitilisi tõmbetuuli ja kaudselt mõjutanud ka teisi akadeemia valikuid. Peame olema tänulikud Eesti Energia juhile (2014–2023) Hando Sutterile, kes aasta lõppakordina visandas akadeemia talvisel üldkogul suure pildi Eesti energeetika olevikust ja võimalikest tulevikusuundumustest. See oli nii mõjus pilt, et tõenäoliselt just selle tõttu võttis juhatus tulevikuenergeetika uurija-professori valimisel mõtlemisaja ja otsustas selle täpsemalt sisustada.

Neist tagasilöökidest saadud õppetunni on õigupoolest sõnastanud Blaise Pascal juba nelja sajandi eest: pool inimese hädadest tuleb sellest, et ei viitsita kulutada poolt tundigi, et rahulikult kaaluda, millised tagajärgi otsused kaasa toovad. Katsume leida rohkem aega pakiliste asjade üle koos mõtlemiseks. Katsume ka lähtuda USA ajakirjaniku Fareed Zakaria tõdemusest, et kogu maailmas on jõutud arusaamisele, mis oleks pidanud koitma märksa varem: inimesi tuleb austada selle töö eest, mida nad teevad, isegi kui see ei too suurt materiaalset tulu.