Noored vihased naised

Jürgen Rooste

Täitsa kindel, et on olemas uus vihane eesti naisluule, selline, millist varem polnud. Muidugi, ma viitan siin labaselt ainult sotsiaal-bioloogilisele põimikule, seigale, et nonde raamatute autorid on naissoost ja mängivad oma raamatutes ka tänase Eesti naise sotsiaalse rolliga, teevad sellest tegelaskujust relva … aga ainult selles mõttes, nagu skalpellgi võib olla relv.

See algas juba millalgi nullindate keskpaiku, need jooned on olemas Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Tauli (nüüd Vellingu) luules. Tauli kogu „Täiuslik ja turvaline” minakuju võtab selle keskse tegelase kokku veidi (enese)iroonilisemas mõttes, aga tegelikult pritsivad mürki mitut pidi ka Teede ja Tasuja – võiks öelda, et ennastohverdavamalt, rohkemgi omaenda kuju mängu ja löögi alla pannes.
Muidugi on selliseid tekste Maarja Kangrol (rohkem ehk proosaski, luules on ta kujundlikum-varjavam), mingis mõttes ka Helena Läksil; tema olek on veel hoopis teine, ütleks, samm sellelt rajalt kõrvale, aga mingi vaimne sugulus, pilgu teravus, tõsieluseikade sekka sõelumine on olemas.
Birk Rohelennu „Morbidaarium” võtab juba halastamatumalt ja täiskasvanulikumalt kokku selle nägemuse „noorest vihasest naisest”. Ja muide, ega kaugel pole ka Veronika Kivisilla või Hanna Kangro elutõelust puudutavad tekstid, aga nad on poeetilisemad, melanhoolsemad, ilualtimad ehk.
Kui otsida nende eeskujusid-juuri, siis eesti luules neid väga palju polegi, ehk Elo Viiding tekstides, julges silmavaates, mis sääl kõnelejale antud, aga laad on ikkagi teine. Peeter Sauteri proosa? Või siis polegi too juur/risoom enam päriselt otsapidi eesti luuleruumis …
Need tütarlapsed on võtnud omaks realismi, kohati ka tänavakeele, tabavad me ajastu pilte. Ja see on suurepärane, sest kust me seda aega, ta olekut ja pilte ikka pärast otsime? Facebookist või majandusstatistikast? C’mon!
Selle laadiga haagivad mõned hiljutised debüüdid: Sveta Grigorjeva „Kes kardab Sveta Grigorjevat”, Liina Tammiste „Refresh”, Andra Jõgise „Teeklaas”. Märgiline on, et Grigorjeva raamat ilmus Värske Raamatu sarjas, Jõgise oma aga Jumalike Ilmutuste omas. Sääraseid noorte julgeid debüüte avaldabki Eestis umbes kolm kirjastust, eelnimetatute kõrval veel Verb, mille valik on olnud …
poeetilisem, aga mitte grammigi igavam. Üks paremaid uue aja debüüte on Helen Kallaste „Kogutud hetked”, mis haagib vaid veidike tolle „kurjema” lainega.
Säärast vaba vaimu ja realistliku laadi kohtumist on ka Pille Õnnepalu luulekogus „Õde”. Sellest kirjutan aga lähiajal pikemalt ajakirjas Looming.
Muidugi ärritab säärane nähtus. Rentslikeele ja vahel ka -meelelaadiga noorte kaunite piigade luule (ise ilus tüdruk ja vaata, kuidas kirjutab!), kus on enamasti loobutud poeetika klassikalistest vahenditest tunde nimel, inimese mõtlema raputamise nimel. Ma usun, see raputus, püüd valgustushetke poole, on säärase luule puhul üks esmasem-olulisem. Muidugi võib ju öelda, et kui kogu aeg raputada, siis jääb raputatu juba tuimaks, juhmiks. Aga mis siis teha? Päälegi, toda raputamist on veel vist vähe olnud, ikka ärritab ja kihutab kaasa mõtlema, mõnda küll ka vihkama. 
Jah, sest kordan ikka seda, mis minu pääkollu jõudis aastaid-aastaid tagasi, hilisteismelise nolgina, kui Elo Viiding mulle ütles, et ega kunst (luule) ei ole mõeldud inimesele paitegemiseks, see peab ka valu tegema, õigest kohast puudutama.
Nõnda siis on neid debüüte juba rünnatud-rapitud, eriti vist suhtlusmeedias, aga ka niisama kõrtsikõnelustes ja kultuurikriitikute vestlustes, veidi ka leheveergudel, aga seda vähem. Üks kaasvõitleja, luuletaja ja Värske Rõhu põlvkonna esindaja Katrina Helstein kirjutas just suhtlusmeedias (lõik avaldatud autori loal – J. R.): „Tõttöelda olen üsna šokeeritud sellest Liina-Sveta luule tembeldamisest mitteluuleks. Nende luule on teine. See on teistmoodi, see mängib kõigega, mis on, ja ma ei ütleks, et püha. Pigem on kritiseerijad enda arust püha viha täis, tegelikult, noh, ütleme päris ausalt, mida kuradit me oskame tegelikult teada meid ümbritsevast reaalsusest enne kui keegi ei võta seda sõnaliselt alasti? Mitte midagi. Ausalt. Me elame oma kenades mõttemallides ja mugavustsoonides ja nunnudes hommikutes, kus mees teeb ideaalset kohvi, ja naine on ideaalselt ilus ja roosas hommikumantlis näiteks. Või noh oksene, sest niimoodi on ilgelt äge ja ilgelt luuletajalik olla. Boheem-hipster ja midaiganes veel olla. Mitte midagi me ei tea enne, kui me pole olnud seal, kus on Sveta või Liina või veel mõni vihane mees-naine. Just sellisel kujul nagu Sveta-Liina on. Minu lemmiknõiad!”
„Nõid”, ma usun, viitab siin vaimsele väele, nõialikule oskusele sõnadega ümbritsevat mõjutada. Ja nagu alati: nõidu küll vajatakse, austatakse vahel, kardetakse („kes kardab …”), aga ka vihatakse seeläbi. Noh, inimestel on ikka paha ja valus, kui keegi nende ühiskonnasilmadel tallab või peeglit näitab. Kas või sellist, et näe, selliseks te meid kasvatasite, nii me elame ja mõtleme. Me oleme osake teist, ärge mitte salakegi!
Kõige vähem on kõneldud vahest Andra Jõgise „Teeklaasist”, aga see raamat pole teistest grammigi kehvem. Jõgise laad on ehk napim, kuigi ka Gri­gorjeval ja Tammistel on lühemaid tekste, aga Jõgise luules on kohati lausa idamaist nappust-täpsust; õigem oleks vist isegi öelda, et ta kohal on Vanapa tukivingu tunda.

kuperjanovi tänaval
on üks park
kus on
kükitava karu kuju
kes tundub pissivat
kuidagi hea on teada
et kuskil sääl on karu
kes kõige selle peale kuseb
(lk 22)

Muide, raamatu pealkiri tuleb inimsüdame kaalust – keskmiselt 300 grammi, nii et peab siis mahtuma umbes keskmisse teeklaasi (minu vanaisa / jõi teeklaasist viina // ja ma saan tast täitsa aru, lk 102). Jõgis tegeleb ka spliini, muserdusega, alkoholiga, elu varjupoole ja tumedate tungidega, üks luuletus kordab sõna „siga” ja tuletab meile lõpuks meelde, et see pole muidugi luuletus sigadest … Võiks öelda, et tema „vihane noor naine” on vahel ka üsna resigneerunud. Aga säärast vihaväsimust kohtab ka teistel. Siin on siiski ka hetkede poeetikat, naerukurd silmanurgas, kui uuritakse seda koledamaks-koredamaks keeratud toonidega maailma.
Liina Tammiste „Refresh” käsitleb samuti suhteid, ka suhteid netikeskkonnas, säälsamas suhtlusmeedias, sellele on viiteid sageli, teksti vormgi, sõnakasutus maksavad lõivu Facebooki akendele (uued Rosta aknad, kus me iseendaga propagandat teeme, iseend reklaamime?). Mulle meeldib väga, kui ta on julgelt räpilikum, nii mõnegi teksti sisse on peidetud tegelikult üsna tugev vormiselgroog, sest ka freestyle, sest ka see flow eeldab maailma rütmiprintsiibi hääd tunnetamist. Muidugi, siia juurde nümfimäng meestega (ja luuletajatega – sellest on õige mitu teksti) … Ühesõnaga, Tammiste loob kindlasti ärritava-torkiva naisekuju, aga see on ka habras, seab ennast löögi alla.
Sveta Grigorjeva, muidugi, on kirjutanud säärase raamatu, et usun, sellest saab pikaks ajaks uuema luule sündmus ja sümbol, noh, nagu kümmekond aastat tagasi oli selleks fs-i „2004”. Siin on tegu eestivene identiteedi, noore pungi, lasnamäelase, otsiva-eksleva naise siseeluga, halastamatu kardinate ja kulisside mahakiskumisega. Juba alates päälkirjas püstitet väljakutsest. Ja ma võtan seda väljakutset tõsiselt, võtan seda luulele olemuslikuna (ja võtan selle vastu!) – Grigorjeva teeb tekstiga seda, mida luule on alati pidanud tegema. Jah, ta loob ka tolle maagilise ruumi, „jahilemineku eelse rituaali”. Lisaks kõigele muule …
Samal ajal ilmus väikses tiraažis muide ka Tuuli Vellingu „6m2”, Velling on siin vähem isiklik kui eelmises raamatus, tema üldistusvõime enese pinnalt on ehk suurem, tempo ei ole nii suur, tekstid on küll päris pikad, aga neid on napimalt. Avastasin, et seda väikest vihikut ei anna kiiresti lugeda, Velling sunnib oma tempo pääle – aga seda raamatut on teil põrgulikult raske kätte saada, nii et ma parem ei tekita isu.
Kas see on tõesti luule, kas seda on vaja, kellele ja milleks? Kogu aeg kõlavad need küsimused. Jah, tuleviku maailma uuesti ülesehitamise mõttes (pääle hävingut ja katastroofi) on luuletaja ise muidugi saamatu ja mõttetu. Aga seni, kuni mängime siin tsivilisatsiooni, inimesi, eestlasi, noh, seniks on meil väga vaja säärast rahutut-rapsakat, vahel robustsetki südametunnistuse häält. Need piigad ju ei valeta selles osas, et see maailm, millest nad räägivad, on olemas, ja see on meie maailm, meie elu osalusvaatlus, -eksperiment.
Nii et väga suures plaanis: need kogud pole ainult sotsiaal-antropoloogiline materjal, esmalt ikka poeetiline. Ma ei kahtlegi, et kunagi on neist kasu me enese teekonna mõistmisel. Praegu on nina liiga vastu klaasi, distants liiga väike, aga ma ei kuulaks neid, kes ütlevad, et see kõik on kaduv ja oma ajas kinni. Eks ole ka suurtest poeetidest omas ajas sama räägitud ja universumi ees oleme kõik kübemed, me maailma kestmise lugu ei venita vist veel haikutki välja.
Jah, see on mina-manifestatsioon, mina-vormis kuulutus, kus mäng käib ka tollel piiril – kus jookseb üldse nähtamatu eraldusjoon kirjaniku ning teksti ilukirjandusliku kõneleja vahel? Autor liigub selles maailmas üle piiri hüpeldes edasi-tagasi, samas: kas kriitik saab seda endale lubada? Tõmmates liistule teksti, tõmbab ta sinna justkui ka autori enda, asi on isiklik, aetakse isiklikuks. Ja tõenäoliselt on see ka nonde luulepiigade taotlus.
Vähemasti mõned siin artiklis mainitud autoritest kaitsevad oma tekste, oma kunsti päriselus nagu emapantrid. See kirg on oivaline ja imekspandav, see ohtlik kirg, mis segab kunsti ja „päris” elu, s.t esitab viimasele uued nõudmised, uue väljakutse.
Muidugi pole kõik tekstid kõikides raamatutes üksikuti ja üksüheselt „oivalised”, aga „halb” luule on nagu päiksetuul, mis hüpoteetilise poeesiapurje õnnestudes, inseneritöö täiuseni jõudes peaks kandma meid juba hoopis uutesse tähesüsteemidesse, uute luulevõimaluste juurde.