Kas noor maal on kommunikatiivne?

Mihkel Ilus

Noor maal liigub vormieksperimentide poole, aga on ka erandeid. Hiljuti sai Hobusepea ja Draakoni galeriis kõrvuti vaadata kaht noore maali näitust. Mart Vainre näitusel „Peegel, peegel” („Mirror Mirror”, Draakonis 29. X – 9. XI) keskenduti koopiamaali ja autoportree küsimustele, Vano Allsalu koostatud näitusel „Kaasaütlev. Ilmaütlev” (Hobusepeas 30. X – 11. XI) astusid üles kunstiakadeemia maalitudengid oma otsingutega.

Maali kõrkusMaal on ajaloos trooninud kuninglikul positsioonil kõigi teiste kunstivormide üle, olles kunsti sünonüümiks. Praegu ei ole see juba pool sajandit nii, kuid kõrkuse eest paistab karmavõlg ikka veel tasumata olevat. Maalikunstnikud ei suuda seda sageli endale tunnistada, et paljud kunstivormid on kõnetavuse ja aktuaalsuse poolest palju kaasahaaravamad. Praegune aeg paistab koosnevat meediumide ja autoripositsioonide võimuvõitlusest, milles ka maalil on öelda oma sõna, kuid teiste seas, mitte teiste ees(t). Eri meediumid moodustavad liitlasleppeid võitluses tähelepanu eest, seda nii institutsionaalsel kui ka kommertsiaalsel alal. Hübriidvormid võidutsevad, aga nende vahekorrad muutuvad, sest publik on kärsitu ja püsimatu. Turg tüdineb, muuseum üritab ajaga kaasas käia. Kunstnik lihtsalt peab ennast väljendama, üritades muutuvate tendentside keskel endaks jääda, kuid ka teistele mõistetavaks saada. Kunstniku teemade ringi kõnetavus on eri kümnenditel samuti hierarhiline, nagu ka kunstivormide ajalugu.

Kui meenutada eesti kunsti üheksakümnendaid, siis võtab selle aja hästi kokku Jüri Ojaveri vaimukas teos „Nišš ja imidž”: need olid märksõnad, mille toel kunstnik endale tegevusväljal „koha” pidi leidma. Sellest ajast on eesti kunsti lähiajalukku jäänud importhoiakutena mitmeid valvepositsioone. Kui Toomikult üheksakümnendate kohta küsisin, vastas ta, et selle aja sünonüüm on video. Õigemini peaks seda mõistma videokunsti tulekuna: algul oli see näituseruumides eraldi vaatamisväärsus. Seda isegi mitte teose omaduste, vaid formaadi uudsuse tõttu. Eesti maalikunstil oli samal ajal viimaste kümnendite raskeim periood, mil tunti survet, et tuleb tegelda endale uute väljunditega. Kunstitudengite seas oli palju juhtumeid, et õppimisaega alustati maalikunstiga, lõputööna sündis aga kas installatsioon või midagi muud, millega enne eriti kätt ei oldud harjutatud. Lihtsalt ei olnud paslik jääda maalile ustavaks.

On mõistetav, et kunstnikud on suhteliselt püsimatud, sest elu mitmekülgsus ja kunstiliste väljendusviiside mitmekesisus on paratamatult ahvatlevad, uudsuse aktuaalsus samuti, eriti üheksakümnendate võimaluste valguses. Ühe meediumiga visalt jätkamine vajab kas tugevat distsipliini või äärmist naiivsust.

Maalispetsiifika, narratiiv,tõlgendus Kui toonast olukorda praegusele lähemale tuua, siis näeme, et kunstiakadeemia nullindatest, mille vabade kunstide maalikunsti professor oli Kaido Ole, on püsima jäänud tugevaid, peamiselt maali formaati eelistavaid kunstnikke, näiteks Tõnis Saadoja, Maarit Murka jt. Samal ajal juhatas Jaan Toomik interdistsiplinaarsete kunstide osakonda, kust on tulnud mitmekülgseid autoreid nagu Liisi Eelmaa, Riina Maidre, Tanel Rander jne.

Alates 2010. aastast on EKA vabade kunstide professor Jaan Toomik, kuid tema praeguste maalitudengite saatust veel ette ei tea. Sellest, millega seal tegeldakse, sai hiljuti aimu Hobusepeas näitusel „Kaasaütlev. Ilmaütlev”. Näituse on koostanud EKA maali dotsent Vano Allsalu ja seal keskenduti maali kommunikatiivsuse küsimusele. Pressitekstis seisab: „On ilmne, et (maali) parem mõistmine eeldab nii taustateadmisi kui tahtmist süüvida valdkonna visuaal-tehnilisse kompleksi, mille moodustavad erinevad kontseptuaalsed platvormid, kujundikeeled, tehnilised võttestikud. Maali tähenduse ja võimaluste ümber- ning taasmõtestamine on protsess, mis kuulub lahutamatult ka tänase kõrgema kunstihariduse agendasse.”

Paistab, et praegu käsitletakse EKA maalis taas väga erialaseid küsimusi. Seda näeb enim maalimagistrandi Mihkel Maripuu teostes, kelle looming on suunatud kõnetama eelkõige visuaalselt, mitte sõnaliselt. Narratiiv, kui seda sõna saab siin üldse kasutada, seisneb eelkõige pindade ja tööprotsessi spetsiifikas. Maripuu maal avaneb sõnalisuse asemel nii-öelda silmadega mõtlemise kaudu. Eraldi märkimist väärivad veel Maria Sidljarevitš ja Liisa Jugapuu, kes liiguvad oma teostes kujundi- ja mõtteselguse poole. Vormi- ja meediumi-eksperimentide poolest põnevaim oli Alina Orava videoteos.

Vainre isetu otsing Draakoni galeriis võis näha Mart Vainre näitust „Peegel, peegel”. Tegu on iseseisva ja eneseküllase näitusega, sest Vainrel on tugev maalistrateegia. Seekord rakendab ta seda autoportree ja koopiamaali topelttõlgenduste käsitlemisel. Näituse kaasautorid Piret Tamm ja Ekke Västrik, kes ei ole kunstiprofessionaalid, on maalinud oma äranägemise järgi Vainre portree. Vainre kopeerib neid tõlgendusi omakorda suurendusmeetodil, et otsida „toorest, nurgelist ja siirast”, nagu ta pressiteates on väitnud. Oma kujutisi detailselt suurendades soovib Vainre vaadata läbi nende silmade. Korrata nende nägemust nagu enda oma. Jääda võimalikult uurivaks. Kavatsuseks on teistele lähemale liikudes end erapooletumalt vaadelda. Pigem jälgida ja korrata kui väljendada. Enese maailmavaadet näen ma niikuinii, kuid asendades selle korraks teiste vaatenurgaga, on kontaktühendus ümbritsevaga tekitatud ülekande abil tugevam.”

Vainre maalistrateegiaks on seekord isetu otsing, kus meediumi võimalustest olulisem on inimeseks olemine. Kujutluse enesest ja selle kompositsioonilised vasted on ta kaasautoritele usaldanud, väljenduse on ta endas maha surunud. Järele on jäänud enesekuvandi psühholoogiline eksperiment, kus katsealuseks on Vainre ise. Autokommunikatsiooni asemel viitab see pigem tahtele oma kogemust jagada: lubada teised oma minapilti koostama. See osaduse ja jagatud kogemuse aspekt sel näitusel paneb huviga ootama järgnevat Vainre loomingus. Ja mis seal salata, õnnestumine väljendada inimkogemust laiemalt paneb sama mõtestatud tulemusi ootama ka teistelt noortelt maalijatelt.