Mugavustsoonist välja

Al Paldrok

Kujurite ühenduse näitus paneb proovile skulptuuri aastanäituse formaadi. Eesti Kujurite Ühenduse näitus „Mugavustsoon” Pärnus: Ants Viitmaa, Jass Kaselaane, Hannes Starkopfi, Ahti Seppeti, Gea Sibola, Rait Pärja, Ellen Kolgi, Jaan Luige, Leo Lapini, Edith Karlsoni, Demodictuse ja Vergo Verniku tööd Endla teatris; Mare Mikofi, Elo Liivi, Anonymous Bohi tööd Pärnu Linnagaleriis; Elo Liivi, Mari-Liis Tammi ja Terho Sire tööd Pärnu muuseumis ning Toomas Altnurme teos katlamajas kuni 30. VIII. Kujundaja Taje Tross.

Tänavuaastase Pärnu „In Graafika” programmi on sulandatud esimest korda ka skulptorid: kujurite ühenduse aastanäitus „Mugavustsoon” on eksponeeritud mitmes näitusepaigas üle linna. Ekspositsiooni otsiti interaktiivseid koha- ja kontekstipõhiseid teoseid, installatsioone ja objekte, mis vaataja (või ka kunstniku enda) mugavustsooni segavad või lõhuvad – mentaalselt ja ka füüsiliselt –, kuni paanikatsoonini välja. See oli omamoodi väljakutse ka kujurite ühenduse aastanäituse formaadile: muidu suhteliselt eraldatud tegutsemisruumis skulptorid on väljunud oma mugavustsoonist ja astunud „In Graafika”, „Diverse Univers’i” performance’i-festivali ja „Fideofesti” mitmekultuurilisse keskkonda, dialoogi graafika, videokunsti ja performance’iga nii teoste kaudu kui ka isiklikul tasandil. Ruumiteosed tekitasid kogu päeva kestnud avamisrallil rohkesti furoori, paljud külastajad tõstsid üllatusena esile just Endla ekspositsiooni.
Mari-Liis Tammi installatsioon „Valgekraed” seitsmekümne kaheksast triiksärgist, viis korda viis meetrit, millesse nüüdistantsu võtmes pugesid peitu kaasautorid Kaspar Ausi ja Kristin Orav. „See oleks pidanud olema suhteliselt mugav äraolemine,” kommenteeris toimunut Mari-Liis Tammi. Hillitsetud, kontrollitud piilumist lubav, kuid kokkuvõttes siiski turvaline kõõlumine veidi kõrgemal maapinnast raamistatud alal, kaitsva ja väärikust rõhutava rõiva varjus … Aga sellest kujunes ootamatult täielik alastiolek ahnete silmade ja lõppematult sähvivate fotoaparaatide all, kus kaitsvast rüüst sai puur.
Elo Liivi interaktiivne ja kineetiline puhast kunsti, selle mõistjaid ning loojaid valmistav nüüdiskunsti unistuste masin raputab igaühe head äraolemist juba kohe muuseumi näitusesaali sisenemisel, kui paarisajaline kiljuv avamisseltskond suunati läbi autopesula möirgava harjasüsteemi n-ö puhta kunsti poole.
Linnagaleriis tekitab Elo Liivi ja Eva Tallo video ja valgusinstallatsioon „Useful (AB)use 001” („Kasulik (väär)kasutamine 001” teemal „Inimkond kohtleb vääralt masinaid”) süümepiinu. Näituse külastaja juhitakse alateadvuslikku (?) labürinti, kus ta jõuab ikka ja jälle umbtee teeotsa, mis ei vii kuhugi: kontrollimatu vägivald, teadvustamispüüe, arengukultus, äraspidine kiindumus ja mehhafiilia, hirm ja enese naeruvääristamine ning vägivallaohvriga ühinemis- ja samastumissoov.
Pärast neid ettevalmistavaid astmeid võib vaataja siseneda Endla teatri inim­eksistentsi kokkuvõtvasse imaginaariumisse, kus peasaalis laiutab ajaloolise õigusega 4000aastase riigikogemusega Hiina esindaja Aiguo Liu. Tema minipiltide puslest moodustatud suurlahendused käsitlevad inimeksistentsi lõpmatut jada läbi religiooni ja poliitika. See ei ole 90aastane luterluse ja ateismi dualism, vaid näide sellest, mis on kõiksuse voolus primaarne. Jass Kaselaan on täitnud ruumi laiali paisatud räigelt robustsete betoonristide merega, mis sulanduvad kokku Edith Karlsoni anonüümsete araabia ḥijāb’ide vaikiva armeega. Või on need katoliku nunnad? Või zombid, kellesse sipelgad on teinud pesa? Või kõdunev hiiglaslik ninasarvik, elavad teod roomamas mööda parkunud nahka, anatoomia lahti laotatud, igavikuline olend surelikus maailmas? Loomaliku jõuga põlvkondade kordumatut ringlust kontrolliv alfa-isane, gorilla-sõdalane sõjarelvis? Ülemaailmsete korporatsioonide toodetav manipuleeritud toit –
hüpergabariitides kurk inimkonna kosmeetiliseks näomaskiks või lahti opereeritud tomatid? Või on tegemist virtuaalsuse, meedia sünnitatud igavikulise staatusega?
Rait Pärg on võtnud endale jumala rolli ja esitanud seltskonnaajakirjaniku Katrin Lusti ja Kanal 2 reporteri Eda-Liis Kanni kroomaerosooliga kaetud vahast, kaerast, mannast, nisust ja nööpidest valmistatud läikivate ja sirejalgsete looma ja inimese ristsugutiste, krattidena. Demodictuse (Ott Pilipenko ja Mari Prekup) „Objekt nr 3. Jane Fondale” on inspireeritud Jane Fonda kunagisest aeroobika läbimurret jäädvustanud videost, mille abil Barbarella saavutas surematu staatuse lääneliku iluetaloni, aga ka newage’ilikult spirituaalse ebajumalannana. Kellele kuulub surm? Kelle käes on võim kontrollida surmaga seotud tabusid? Mängu abil võime üle saada surmahirmust ja -häbist, riste võiks käsitleda lõpu või ka kestvuse adumise katalüsaatorina. Samas võtmes on ka Jaan Luige antiiktsivilisatsiooni lagunevad sambad ning Ahti Seppeti ründavad ürgsed mutandid ja ajaloolised fallose sümbolid.
Kus on inimene selles morbiidses ringikujulises liikumises, kus sama vihm jälle aastatuhandete vältel maha sajab, samad tuuled pööritavad liiva, maailm pöörleb sama päikese ümber? Kas inimene on Hannes Starkopfi staatilises poosis renessansiaja iluetalon ristilöödud tuleviku autoaktides „Akt 20087” ja „Akt 20088”, silmad kinni, tardunud, ei kuule, ei näe, ei räägi … Või siis Ants Viitmaa „Istujates”, millenniumivahetuse maailma muutjad, totalitaarsete süsteemide kokkuvajumise tunnistajad, homo sapiens’id, meelekaaslased, progressiivsed jõud? „Vana lõpeb ja uus peab tulema huvitav, aga keegi ei oska öelda, mis täpselt hakkab juhtuma; etteaimamatu, pead olema õiges kohas õigel ajal või oled läinud juba enne, kui leiad oma koha sellel pingil, pea mõtteid täis, poolnäljasena, põhjamaa taeva all,” selgitab Ants Viitmaa. Toomas Altnurme šamaan tossutab kanepipiipu, üritab lahustuda loodusesse, silmad pungis, meelemürke täis.
On ka sõjakamaid seisukohavõtte, nagu Mare Mikofi „Euroopa röövimine”, Terho Sire teravahambulised ajaloolised sõjariistad ja Anonymous Bohi inimkond kui force majeure – rahutud hinged automaatide ja kuulipildujatega võitlemas. Esiemad, Ellen Kolgi tardunud Lydia Koidula, Leonhard Lapini Nofretete emantsipatsiooni musternäidisena ja Gea Sibola kõrgustesse suunatud väike amatsoonist maailmaparandaja neljal elevandijalal universumi hooratastele hoogu andmas.
Kunst on teadagi pelgalt vahend ja näitusi ei korraldata ainult seepärast, et kunstipublikule edastada elitaarseid mõttemänge valges kuubis. Kas me oleme vaid ühiskonnamasinale ette söödetud keskkonna-, kultuuri- ja poliitikatarbijaid või suudame sellest nõiaringist end välja raiuda ja luua oma keskkonna, oma kultuuri? Mugavustsoonist väljumine on kogu ühiskonna arengu primaarne eeldus, kunstnikkond on sellest rongist lootusetult maha jäänud. Kujurite ühenduse puhul võiks sellest rääkida eelkõige kunsti institutsionaalselt pinnalt. Kunstnike liidu ja erialaliitude toimimismudelid on siiani olnud tegelikkuse täispöörangust hoolimata samasugused, kui need olid Nõukogude ajal. Territooriumide haaramise ja arvamusliidritena väljaastumise asemel varjutakse, ressursside tekitamise asemel kurdetakse kunstituru puudumise üle. Kunstiakadeemiaga toimunu annab aimu, kuhu see sellisel kujul välja viib.
Kas anname alla ja oleme sõrmede vahelt valguv tuhk selles suures mängus või keerame uue lehekülje, alustame uuesti ja lisame hoogu?