Maailma viimase mänedžeri mööndusteta triumf

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse peaauhinna võitis Armin Kõomäe „Lui Vutoon“.

PILLE-RIIN LARM

3. juunil kuulutati välja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitjad. Võistlusele saadeti 94 anonüümset käsikirja.

Žürii koosseisus Karl Martin Sinijärv, Tiit Aleksejev, Peeter Helme, Kärt Hellerma, Eeva Park, Eva Luts, Anu Lamp ja Rein Veidemann valis võitjaks romaani „Lui Vutoon“, mille autoriks osutus Armin Kõomägi. Teisele kohale tuli Märt Laur, kolmandale Jim Ashilevi ja neljandale Helen Eelrand.

Ära märgiti Tamur Kusnetsi, Tea Lalli, Mairi Lauriku, Mann Loperi, Ilmar Särje ja Helve Undo käsikirjad.

Armin Kõomägi ja Märt Laur

Piia Ruber

„Lui Vutooni“ tegevus toimub 2014. aasta suvel, mil turundusjuhiks õppinud nimitegelane läheb oma esimesse töökohta Ülemiste keskuses. Enne otsustab Lui laulupidu väisata, ent selgub, et seal ei ole mitte kedagi. Kuskil ei ole. Nagu Jens Sigsgaardi „Palles“, ainult et see siin on täiskasvanute „Palle“. Koos kumminaise Kimiga asub „maailma viimane mänedžer“ Lui inimesi otsima. Rein Veidemann iseloomustab teost nii: „See on nagu road movie, filmilik, teravmeelne ja lõikava, paiguti groteski ulatuva (enese)irooniaga esitatud kirjeldus tänapäeva tarbimisühiskonnast, milles inimene on allutatud asjadele. Ülemiste keskusest nagu kõikidest kaubakeskustest saab düstoopia kujund.“ Ta lisab: „Ei ole viimasel ajal juhtunud lugema nii jõulist võõrandumiskriitilist teost, mis oma barokses, meelelahutuslikult võetavas pakendis kätkeb valu ja kaastunnet.“

Veidemann toob esile, et jutustamise stiil on nakkav, isikupärane ning seejuures kergesti tõlgitav. Tõlkehuvi võibki olla kerge tekkima, kuivõrd motiiv inimesest keset tühjustki on rahvusvaheliselt levinud, et mitte öelda universaalne. Peale „Palle“ on romaani juba võrreldud ka Thomas Glavinici „Öötööga“. Samuti ei jää märkamata seosed eesti kullafondiga – Friedebert Tuglase mitme novelli ja kas või F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojaga“. Tõsi, Lui Vutoon ei rända maailma lõppu kuskil põhjas, vaid üle Euroopa inimkonna hällini Aafrikas.

Ka Veidemann osutab sildadele eesti proosaloos: „Kõomäe romaanil on sugulust Arvo Valtoni („Mustamäe armastus“) ja Enn Vetemaa („Möbiuse leht“) mudelromaanidega. Fantaasiaküllased kujundid ja tinglikkus toovad meelde Teet Kallase „Heliseb-kõliseb …“.

Jim Ashilevi

Piia Ruber

Aga Kõomäe romaan kulgeb kangemas kraadis. Võõrandumise põhjuski on teine. See ei ole totalitaarne ühiskond, mis tasalülitab inimese. Ent tarbimise totalitaarsuseski võib inimsusest ja elumõttest saada defitsiit.

Seesugust romaani, mille Kõomägi on nüüd kirjutanud, me ootasime. See on väärt Kirjanike Liidu pika traditsiooniga romaanivõistluse võitja pärga. Täiega, mööndusteta.“

Armin Kõomägi, võistluse pressiesindaja Ester Riispapp ja Peeter Helme