Eksistentsiaalne segadus

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Irratsionaalne mees“ („Irrational Man“, USA 2015, 95 min), režissöör-stsenarist Woody Allen, operaator Darius Khondji. Osades Joaquin Phoenix, Emma Stone, Parker Posey jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Artis, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

Mäletate seda kohta „Tähetolmumälestustes“ („Stardust Memories“, Woody Allen, 1980), kus sõbralikud, ehkki üsna põhimõttekindlad tulnukad ütlevad Woody Allenile, et neile meeldivad tema filmid, „eriti need varased naljakad“? Aastatega on see maailma üks äratuntavamaid koomikuid suutnud vaigistada kõik kahtlejad (nii maised kui ka ebamaised) ja tõestanud, et valdab ka draamat, mis küll, tõsi, läheb kohati veidi liiga bergmanlikuks kätte. Tema uusima linateose puhul on aga üks asi selge: „Irratsionaalne mees“ paneb meeleheitlikult taga igatsema aegu, kui Woody jooksis ringi riietatuna Fidel Castroks. Või spermato­soidiks.

Kimbatuses filosoofiaprofessor Abe Lucas (Joaquin Phoenix) saabub ühte idaranniku väikelinna ülikooli. Tal peaks seal olema suvekursus, aga inimesed on rohkem huvitatud tema paha poisi kuulsusest kui uudsest eksistentsialismikäsitlusest. Pehmelt öeldes on Abe’il probleeme. Kui see vastab tõele, et ennast on võimalik leida vaid siis, kui päris põhjas ära käid, on Abe kindlalt valgustumise poole teel. Ta on harva kaine, kannatab kirjutamiskriisi käes ja pole juba üle aasta ühegi naisega maganud. Ta ei tunne enam rõõmu ega erutust ning ei pane seetõttu tähele ka temast ilmselgelt huvitatud naiste lähenemiskatseid, kuigi nii tema abielus kolleeg Rita Richards (Parker Posey) kui ka paljutõotav tudeng Jill Pollard (Emma Stone) leiavad tema pideva tusameelsuse miskipärast paeluva olevat. Kõik muutub ühel päeva, kui ta kuuleb juhuslikult kohalikus kohvikus pealt üht intrigeerivat vestlust. Abe leiab oma elule lõpuks mõtte ja endas soovi maailmas midagi korda saata. Ta lükkab alguses kahtlevalt, ent järjest kasvava enesekindlusega palli veerema.

Naljakas tunne on igal jumala aastal kirjutada sõnu „Woody Alleni uus film“. 79aastase filmitegija väsimatus on imetlusväärne ja ta toob filme ilmale sama usaldusväärse järjekindlusega, nagu üks korralik kristlik naine lapsi – tänapäeval polegi lihtne leida teisi temasarnaseid. Loomulikult on asi ka selles, et ta saab seda endale lubada: erinevalt digitaalsete eriefektidega üle ujutatud reaspektaaklitest ei maksa tema filmid just palju ja isegi oma veidi mõlkis maine juures on tal üsna lihtne saada oma filmidesse mängima ükskõik milline filmitööstuse kuum näitleja – ja seda peenraha eest. Paljud asjad muutuvad, aga Woody Alleni film filmograafias on üldtunnustatud kõrgemale viiv pulk näitleja karjääriredelil.

Kõik see on muidugi tore, eriti kui oled Woody Alleni fänn. Sellise juuksed peast viiva kiiruse häda on see, et kuna paljud ta filmid tunduvad olevat ülejala tehtud, ei jäta need endast erilist märki maha. Iga „Sinise Jasmiini“ („Blue Jasmine“, Woody Allen, 2013) kohta tuleb ka üks, noh, „Irratsionaalne mees“.

Liigset infot vältides võib filmi sisu kokku võtta ühe lausega: kui ei olda väga palju Woody Alleni film näinud, võib selle isegi alla neelata. Kui aga ollakse, on „Irratsionaalne mees“ väga-väga tuttavlik. Siin on natuke „Kuritöid ja eksimusi“ („Crimes and Misdemeanours“, 1989), natuke „Matšpalli“ („Match Point“, 2005) ja suur kogus depressiivset filosoofiat, mis on selle konkreetse newyorklase arvates eriti haarav. Pole kokkusattumus, et film on pealkirja saanud William Christopher Barretti raamatu „Irratsionaalne mees. Eksistentsiaalse filosoofia uurimus“ järgi, mida peetakse selle tihti meeleheitele viiva doktriini kõige põhjapanevamaks tutvustuseks. „Ma usun veendunult inimolemise täielikku tähendusevabasse juhuslikkusesse,“ ütles Allen Cannes’is, kus film maikuus esilinastus. „Noorpõlvest saadik on mind mingi põhjusel paelunud teemad, mida nimetatakse „suurteks küsimusteks“. Nende ideedega mängin ma vabamalt oma komöödiates või lähenen neile otsesemalt oma draamades.“ Kiiduväärne ambitsioon, eriti kui konkurentide huviorbiidis on näiteks stringides stripparid ja kollased krooksatavad olendid. Kahju ainult, et tulemus on alati üks ja seesama.

See ei tähenda muidugi, et kõik on halvasti. Woody Alleni maailm on endiselt unikaalne ja seda pole ilmselt kunagi päriselt olemas olnud, kui, siis ehk viieks minutiks millalgi hilistel seitsmekümnendatel. Luised valged anglosaksi protestandid erutuvad Edna St. Vincent Millay luulest, arutavad suupistete kõrvale Kanti teooriaid ja tsiteerivad nõrkemiseni vene kirjanikke. „Väga suur osa filosoofiast on lihtsalt vaimne masturbatsioon,“ emotsioneerib Abe ühel hetkel. Selliseid sõnu kuuleb väga harva kuskil mujal kui Woody Alleni filmis; kui ei olda just Peter Bogdanovich, kes üritas just hiljuti teha woodyallenlikuma filmi kui Woody ise, aga põrus filmiga „Tema moodi naljakas“ („She’s Funny That Way, 2014“) täielikult. Polegi nii lihtne, kui paistab, või mis? Tihedalt seotud ringis ei süüdista vanemad tudengiga liiga lähedalt läbi käivat professorit lapsepilastuses, vaid kutsuvad ta õhtustama. See on samavõrd kunstiline väljamõeldis kui Pandora paksud metsad „Avataris“ (James Cameron, 2009).

Alleni loomingu tunneb silmapilk ära. Seega pole ime, et isegi kõige ebatõenäolisemad näitlejad suudavad täielikult tema maailma sulanduda ja võtta omaks veidi närvilise näitlemisstiili. Kõik ei peaks seda siiski tegema. Joaquin Phoenix oskab küll mõttessevajunud tegelast mängida, aga on siin katkematus hämmingus ja täiesti teemast väljas. Justkui oleks Larry Sportello „Loomupärasest pahest“ („Inherent Vice“, Paul Thomas Anderson, 2014) ühtäkki korralikuks hakanud, ajanud selga midagi velvetist ja seadnud end sisse keset klassikalist tudengiküla. Ainus filmis lahendamist väärt müsteerium on see, miks tema juures ülepäeviti narkootikumide leidmiseks läbiotsimist ei korraldata. Kui kõrvale jätta aegunud soopoliitika, siis läheb ta armastatutel filmis veidi paremini. Ausalt öelda ei pea keegi oma rolli lahendamiseks nahast välja pugema: Emma Stone’il on suurema osa filmist jalas samad püksid ja vastavalt Alleni väändunud maailmapildile riputab ta end õllekõhuga professorile kaela. Tema kuldsed lokid on päikesepaistes imekaunid, aga hoopis alahinnatud Parker Posey on see, kes annab oma frustreeritud tegelaskujule rohkem sügavust, kui see lugu vääriks. Rita nälg tahta oma pealtnäha normaalsest elust veidi enamat on filmi ainus konflikt, mis ei tundu paberõhuke.

„Minu arvates pole millelgi mu kirjutatul või lavastatul öelda midagi originaalset filosoofilises plaanis,“ on Allen ise kunagi öelnud. „Ma olen lihtsalt loetud filosoofide produkt.“ On veidi nukker, kui tõesena paistab see tagasihoidlik sõnavõtt nüüd. Paremail hetkil tundub „Irratsionaalne mees“ Woody Alleni juba tehtud paremate filmide visandina. Halvimad momendid on aga pretensioonikamad kui kamp filosoofiateaduskonna esmakursuslasi, kes arutavad pakiveinist švipsis peaga oma õppekava, korrates pidevalt tühje fraase, püüdmata kordagi formuleerida ühtki originaalset mõtet. Hoolimata targutavast nimepildumisest on „Irratsionaalne mees“ üsna pealiskaudne teos. Pealegi selline, mis hakkab ka närvidele käima.

Woody Allen on ilmselt ainus elav filmitegija, kellel on võimalus teha seda, mida ta tahab. On kummastavalt turvaline minna kinno kindla teadmisega, mis ees ootab: sama muusika, samad tegelaskujud, isegi samad Windsori fondiga avatiitrid. Samal ajal kui inimesed vaimustuvad 3Dst või liikumissalvestusest (motion capture), ajab Allen rahulikult oma asja edasi. Ta on loonud täiesti äratuntava stiili, mis on sama iseloomulik, kui ta kaubamärgina tuntud paksude mustade raamidega prillid. Seega pole midagi valesti, vaadake kas või, mida on teinud Tarantino sellest ajast peale, kui ta videolaenutusest lahkus. Temal on ette näidata vaid kaheksa filmi, Woody Allenil on neid … 45 ja tuleb veel juurde. Hetkel, kui te neid ridu loete, filmib ta juba järgmist. Sellega on nagu Viagra söömisega: alguses imetled viriilsust, aga mõne aja pärast on lihtsalt valus.

Pole ime, et Allen end kordab. Kas see pole sellise vabrikumeetodi puhul vältimatu? Ta suudaks ilmselt une pealt filme teha ja selle ebatõenäolise draama puhul on see eriti hästi näha. Juba mõni minut pärast filmi algust on igritsev tunne, et see on tehtud autopiloodil. Kui kaks head kildu välja arvata, ei ole „Irratsionaalne mees“ väga rõõmsameelne. Pärast Alleni väga avalikku tüli adopteeritud tütre Dylan Farrow’ga ei ole tal ka ilmselt eriti põhjust rõõmustada. See ei mõju siiski ka väga traagilisena. See on lihtsalt kuskil … vahepeal ja jätab enamasti külmaks. Kuigi „Irratsionaalne mees“ pole päris katastroof, on see film, mille jaoks oleks justkui välja mõeldud omadussõna „ununev“. Oot, millest me nüüd rääkisimegi?

Tõlkinud Tristan Priimägi