Tammumine jahus

Jaak L?s

“Stalker” sõidab ainult sellel relsil, et filmi lugu on teada.  

“Stalker”: eksperimenti on kas ahtralt või nipitamist

nipitamise pärast liiga ülevoolavalt. Tiit Ojasoo

 

“Stalker”, Andrei Tarkovski samanimelise filmi käsikirja järgi instseneerinud Sebastian Hartmann (Saksamaa), tõlkinud Mati Sirkel. Lavastaja, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja Sebastian Hartmann, lavastus- ja kostüümikunstnik Peter Schubert (Saksamaa). Osades Mirtel Pohla, Gert Raudsepp, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv, Jaak Prints. Kaamerad Ülle Bernhardt, Jim Ashilevi, otsemontaaž Maarja Pärsim. Esietendus teatris NO99 6. IV.

 

Andrei Tarkovski “Stalkeri” visuaalne ning näit(lejat)emänguline intensiivsus oli omal ajal, 1979 – teadagi, mis aeg see oli – vapustav.

Lugu Teadlasest ja Kirjanikust, kelle viib salapärasesse, kosmosest Maale langenud Tsooni, selles asuva Soovide Toa lävele teejuht Stalker ja kuidas nad sealt tavaellu naasevad, ilma et oleksid julgenud unistusi täitvasse imepaika siseneda. Nii lühidalt kokku võetuna labasuseni sümboolne lugu.

Aga nagu kunsti puhul ikka, on peatähtis küsimus “kuidas”. Just see, kuidas Tarkovski seda lugu jutustas, oli vapustav.

Hiilgavalt kirjutatud ning mängitud arutelud inimese (mõtlemis)vabadusest, südametunnistusest, usust ja lootusetusest, tegelike tungide ja väljanäidatud asjade, kohustuste ja tahtmiste vastuolust inimlikus elus. Maagiline pilt, mõjus helitaust.

Nagu paljud toonase aja loojad, katsus ka Tarkovski omal kombel kiusata ausalt rääkimise järele valvajaid, kombata vabaduse piire. Näiteks: luua teatud sõnadele uus tähendusväli, nii et ühest asjast rääkides saaks mõtelda ka teistest või rohkematest, sh poliitilistest. Sirbi lugejad enamikus mäletavad, et sõna “tsoon” osutas Nõukogude Liidus elavale inimesele selgesti aastakümneid tuntud sedastusele suurest ning väikesest tsoonist, riigist ja vangilaagrist, mida ühtmoodi ümbritses okastraataed. Tarkovski räägib ühest teisest Tsoonist. 2006. aasta “Stalkeri” vaataja jaoks võivad filmi loomisajas antud lisatähendused tabamata jääda. Aga peamine on küllap siiski lugu.

NO “Stalkeri” lavastaja Sebastian Hartmanni intervjuudest võis aru saada nii, et lugu ei ole tema jaoks keskse tähtsusega. Tüki ära vaadanud, jääb siiski kahtlus, et ilma lugu tundmata-mäletamata võib teatripõrandal toimuvast arusaamine raskeks osutuda. Kõik sõidab sellel relsil, et filmi lugu on teada.

Oletan, et lavastusse on kodeeritud samasugune heitlikkus, mis iseloomustab originaali Tsooni – nagu muutub seal kõik ootamatult, peaks ka igas NO etenduses näitlejad hõikuma ja karglema mõnevõrra erinevalt ja võib-olla teistes kohtades teisiti, võib-olla kukub mõni õhtu laest mitte kuuski, vaid hoopis kadakaid. Aga olgu kuidas on, kontrollima minna ei ole isu, muud ka vaadata. Omal ajal oli teine asi, “Stalker” oli 1979-1980 enam-vähem ainuke film, mida poole aasta ringis kõlbas kinno vaatama minna – muud ei lastudki ju näha, ikkagi Suur Tsoon, käisid, ja imestasid, et Tarkovskil võimaldati niisugune film teha. Sai mindud õige mitu korda. Tekst ja pildid sööbisid mällu.

Hartmanni tükki iseloomustab teatav külmus, näidatavatest asjadest eemalolek, ehkki rahvast sõidutatakse liikuvate toolidega edasi-tagasi, laval on kirves ja teisi teravaid asju, ehkki tuntud headuses üles astuvad näitlejad hõiguvad ja põrklevad hooti vastu traatseinu, valavad pisaraid ja teevad lõket, vett tilgub laest üle poole tunni ja kuubesid loobitakse lakke. Kõik mustal põrandal toimuv läheb reaalajas videoekraanidele. Aga seda kõike on viimasel ajal ikka juba Eestiski nähtud – olgu või hulk elavat vett voolamas Pedajase “Learis”, hüpisklemist ja lõppematut hüüdmist ja nelikruumis visklemist-ringitamist ja sama teksti riimis kordamist, pidevat pooside võtmist ja vahetamist vaatas huviline mõnuga just äsja Pepeljajevi “Kirsiaias” samas teatris, videoprojektsioone laval näitlejate kohal armastatakse eriliselt ja alatasa Von Krahlis.

Kui lugu ja tegelastevahelised suhted on jälgitavad ennekõike tänu Tarkovski “libretole”, siis eesti keel, mida rahva ees kõneldakse, on küll kahetsusväärselt astme võrra vaesem kui alg-“Stalkeri” vene keel. Paiguti tekib lausa kahtlus, nagu oleks kasutatud videofirma Sonatiin subtiitritõlget (subtiitritõlge on ju alati paljuski lihtsustatud tõlge). Vaatasin-kuulasin filmi üle ja andke andeks, originaal on keeleliselt uhke saavutus, tõlge eesti teatrile on vaene.

Tuglas ütles kunagi tõlkimise kohta ilusti: tõlgi mõtet, mitte sõnu. Hartmann on võtnud tõlkida teatrikeelde väga hea filmi. “Stalkeri” “mõte” ei tule kohale ilma originaali tundmata, ehkki osa “sõnu” – visuaalseid reaaliaid, esemeid ja elemente – on otse filmist üle võetud ja enamik sõnu järele korratud. Tõlge seega pole väga hea. Vabamalt võttes ja algideid järgides oleks eksperiment küllap pareminigi korda läinud, s.t kui lavastaja oleks algse  stse­naariumi struktuuri julgemalt muutnud, toonud lõpu algusse (mis on tavaline filmilik võte jutustamise alustamiseks) vmt. Nüüd kulgeb kõik lineaarselt  originaali nööri mööda nagu dresiinisõit Tarkovski filmi alguses.

Berliini teatrikorüfee pakutud Tarkovski-lahendus toob nurjatult meelde ülikooliaegse nalja, kus Aleksei Tolstoi romaanitriloogia “Hoždenije po mukam” (“Kannatuste rada”) pealkiri tõlgiti eesti keelde “Tammumine jahus”. Eksperimenti oli kas ahtralt või oli nipitamist nipitamise pärast liiga ülevoolavalt. Paigal tammumist oli ka palju. Kuid märgiteadlastele on küllap tegemist ülimalt tänuväärse analüüsi- ja võrdlusmaterjaliga.

Lõpetades neid mõnevõrra kriitilisi märkmeid, kripeldab natuke südames – kodus riiulinurga peal on juba piletid NO99 teatri lavastustele “Keeleuuenduse kurv” ja “Nafta”. Samades ruumides, kus tegutseb NO, sai varem teatrit vaadatud ainult kord kolme aasta jooksul, kui sedagi. Nüüd aga – käin juba neljandat-viiendat raksu hooajal. Põnev teater, igatahes.