Kõik pasunad hüüdku

Kristel Üksvärav: muusika võib muuta meie keskkonna ja linnaruumi paremaks.

TIINA MATTISEN

Ülehomme on kõigi muusikute ja muusika kaitsepühaku Cecilia päev. Just seda tähtpäeva pidas kümne aasta eest silmas šoti muusik, esseist ja produtsent Bill Drummond, kui tuli välja ideega kuulutada Cecilia päevale eelnev 21. november muusikavabaks päevaks (No Music Day). Tema mõte oli, et enne pidupäeva, mil „kõik pasunad hüüdvad“, võiks aja maha võtta ja mõelda, mida me muusikalt ootame ja mida meile tegelikult pakutakse. Drummondi projekt jäi „viisaastakuks“, ent muusikavaba päeva idee elab vaikselt edasi. Homme kella 10st 12ni proovib seda Solarise keskuses ellu viia ka meie muusika-aasta toimkond. Seepärast tunduski just nüüd olevat õige aeg küsida selle produtsendilt Kristel Üksväravalt, kuidas muusika-aastal (MA) on läinud.

Rahvusooperi infokirja Estoonlane värske numbri juhtkirjas ütleb peadirigent Vello Pähn, et estoonlastele on iga aasta muusika-aasta. Eks muusikainimestel ongi kõik päevad muusikat täis ja huvilinegi vist pigem kurdab, et põnevat sünnib liiga palju. Selles mõttes võiks teema-aasta ülesanne olla ühe või teise valdkonna kõlapinna laiendamine, selle avamine uuest vaatenurgast. Kas see ongi olnud üks sihte?

Kristel Üksvärav: Mul oligi mingis mõttes lihtne teha seda teema-aastat, sest muusikat on meie ümber nagunii. Meie kontserdikorraldajate aktiivsus andis mulle võimaluse keskenduda muudele projektidele. Kui vaadata MA projekti kui muusikaelu tihendajat, siis tean, et see on tihendanud päris palju tegevust väljaspool Tallinna. Selle üle mul on väga hea meel.

Olen seda meelt, et suurem osa MA (suur)sündmustest oleks teoks saanud nagunii. Proovime siinkohal esile tuua neid tahke, mis jäänuks olemata ja mis tingimata ei pea koos teema-aastaga otsa saama.

Minu salasoov on, et kolme või viie aasta pärast kutsutakse kokku muusika-aastal sündinud lapsed, kõik need, kes on saanud seda kinnitava tunnistuse ja vesilinnu vile. Siit võiks tekkida traditsioon MA lastele kontserte korraldada või igaühe muusikalisest võimekusest olenemata nendega koos pilli mängida ja laulda. Ma ikka loodan, et neil lapsevanemail, kes on saanud tunnistuse, et nende laps on sündinud muusika-aastal, tiksub see teadmine kuskil edasi ja tugevdab soovi lapsi ka muusika poole suunata. Või siis näeb laps ise millalgi seda tunnistust ja mõtleb, mida see tähendab … Muusikapisikuga nakatamise soov on selle tunnistuse ridade vahele n-ö piimaga kirjutatud.

Tagasiside on väga positiivne. Tean emana omast käest, et kõik need asjad, mis lapse sünniga seonduvad, on väga tähtsad: need korjatakse kimpu ja hoitakse alles, et talle hiljem üle anda. Kuna tunnistuse juurde käib kaaskiri idee seletusega, siis ainuüksi jõudmine nende 13 000-14 000 lapse vanema ja vanavanemani on sõna levitamine.

Kaaskirjas tegime ka üleskutse salvestada laste hääli „Beebisümfoonia“ jaoks ja salvestusi on tulnud üle ootuste palju. Kõige esimene häälitsus, mis saadeti juba jaanuaris, oli kahenädalase beebi luksumine. Olen salvestised kokku kogunud ja annan need nüüd Margo Kõlarile üle. Ohtraks kuulamiseks, et siis otsustada, kuidas ta neid hääli kasutama hakkab.

Margo Kõlari ja Liis Viira „Beebi­sümfoonia“ esiettekanne tuleb 29. detsembril.

Jah, siis on muusika-aasta lõpetamine ja teatepulga üleandmine merekultuuri aastale. Esiettekandel on kaasatud koor ja võib-olla ka paar instrumentalisti, sõnalist osa kannavad Doris Kareva luuletused Liis Viira valikul. Päris sümfooniažanrist kavandatava oopuse puhul ehk kõnelda ei saa, sest põhimaterjal on siiski laste hääled kõikvõimalikes värvi- ja emotsiooninüanssides. Hea meel on selle üle, et üleskutsega on kaasa tulnud nii eesti- kui ka venekeelseid perekondi ja et salvestatud on nii päris vastsündinute kui ka suuremate, juba koogavate poiste ja ka tüdrukute häälitsusi. Toredasti on lisatud ka beebide fotosid, mida saame ettekandel kasutada virtuaalse koorina.

Alati, kui mingi idee tuleb, tärkab kahtlus, et äkki on see kusagil juba olemas. Olen guugeldanud, aga isegi sellist pealkirja ei ole kuskil ette tulnud. „Beebi­sümfoonia“ tuleb siiski kordumatu ja on küll üks konkreetne asi, mis muusika-aastast alles jääb: Klassika­raadio salvestab selle, nii et saab järelkuulata ja taasesitada.

Samuti järelvaadatav-kuulatav on ETV pühapäevaõhtune minisari „Kõlab hästi!“. Lühikontserte on teles varemgi tehtud, ent seekord rikastab neid värvikas tekst ja napp lavastus, tulemuseks lihvitud pärlid.

Jah, eks telel on päris suur roll. Keskmiselt on muusika-aasta saatel „Kõlab hästi!“ 51 000 vaatajat, rekord on 101 000 vaatajat saate kohta. Nii et igati korralik reiting minu arvates. Mul on hea meel, et need viieminutilised saated jäävad alles kui omamoodi läbilõige selles aastast. Loomulikult ei peegelda 31 kildu kogu meie muusikaelu, aga erinevad žanrid ja interpreedid on seal esindatud. Oleme püüdnud jälgida, et mitmekesine oleks ka helilooming, mis seal kõlab.

MA kavandamisel pakuti välja ka välismaale suunatud ettevõtmisi, ent otsus oli keskenduda meie oma inimestele. Siiski on MA ettevõtmisi märganud ka välismeedia.

Ma ei ole oma tegevust ega ka infot otseselt väljapoole suunanud, aga „Beebisümfooniaga“ juhtus küll nii, et juba laste häälte kogumine äratas väga suurt huvi. Mitu Soome väljaannet mitte ainult ei kirjutanud sellest, vaid tegid ka videoloo, sh Helsingin Sanomat. Samal teemal suhtlesin veel Vene ja Läti kanaliga. Kui teos hakkab valmis saama, siis annan ka omalt poolt värske infoga hoogu juurde.

Veel suuremat kõlapinda on vist leidnud lauldud infoklipid Tallinna lennu­jaamas.

Jah, see on olnud kõige kõrgema lennuga ettevõtmine. Idee lähtub muusika kasutamisest linnaruumis, küsimusest, kui palju peab muusikat üldse kõlama ja millist. Ka vaikus on täiesti hea võimalus. Vaikuses on aga tore inimesed korraks üles raputada ja neile meelde tuletada, et meil on ka muusika.

Mõte oli ka rongides lauldes peatusi teadustada, aga selgus, et selle teostamine oleks liiga keeruline. Võimalusi midagi analoogilist teha on ju teisigi: kas või kaubanduskeskuses laulda, et ärge tõstke turvalisuse huvides lapsi ostukärudesse või et alkoholi müük on lõppenud. Lennujaam mõistagi on kõige rahvusvahelisem ja saame vaid rõõmustada jõudmisest sellistesse väljaannetesse nagu Wall Street Journal või BBC. Tähelepanu on olnud palju: BBC raadio tegi intervjuu Kadri Voorandiga, Ukraina TVs rääkis neist klippidest Mari Kalkun jpm.

Kevadist kampaaniat, kui koos postipakiga võis saada kontserdipileti, mõisteti vist Omniva reklaamina?

Tegelikult oli see minu pakutud idee. Küsisin kontserdikorraldajatelt kontserdipääsmeid. Neid sai kokku ligi 500, oli nii klassikalisemat poolt kui ka folki ja poppi. Siis panin need kahekaupa ilusti MA-ümbrikusse koos selgitava kaaskirjaga. Omniva lisas ümbrikud juhuvalikul (piirkonda nad küll natuke vaatasid) postipakkide juurde ja nii võis juhtuda, et inimene leidis pakiautomaadist üllatuse kahe kontserdipiletiga. Puhas rõõm. See on küll asi, mida võiks mõne aja möödudes uuesti teha.

Ise olen selle aasta ettevõtmistest kõige rohkem oodanud homset muusikavaba päeva, sest (tausta)muusikat on meie ümber liiga palju ja liiga valjult.

Päris muusikavaba päev ei õnnestuks kuidagi, kas või sellepärast, et homseks on kavandatud päris palju kontserte. Pigem rõhun MA üleskutses sellele, et igaüks mõtleks, kui palju ja miks ta vajab muusikatausta kodus, autos, linnaruumis. Aasta algul pidin ise selle mõtteharjutuse läbi tegema. Mulle on muusika, peale selle, et see võimendab emotsioone ja aitab teatud olukordades kergemini hakkama saada, mälestuste hoidja. Kui kuulen teatud palu, siis meenuvad kohe konkreetsed kohad, inimesed: tean, mitmendas klassis või kellega peol olin, kuhu reisisin jne. See tohutu pank, mida endaga kaasas kannan, on mulle hästi oluline. Usun, et igaüks leiab sellise panga üles, kui endasse vaatab.

Muusikavaba päeva eesmärk on see, et muusika ilus ja vajalik pool esile tõuseks, just selle nimel peab müraks muutunud taustamuusikat vähendama. Sama oluline kui see, et näiteks kaubanduskeskused oleksid puhtad ja prügikastid tühjendatud, on meid seal ümbritsev audiokeskkond. Läbimõeldust ja põhjendatust ma seal kuigi palju ei taju, ehkki tean, et muusikavalik tellitakse spetsialistidelt. Arvan, et kõigi nende küsimustega tuleks tegelda põhjalikumalt. Muusika ja vaikuse kombinatsiooni abil saaks meie keskkonna ja linnaruumi muuta kindlasti palju paremaks.

Kas muusika-aastaga on seda pisutki suudetud?

Loodan küll. Siiski olen muusika-aasta ideede elluviimisel rohkem mõelnud selle liitsõna esimesele poolele, tahtnud jõuda sõnaga „muusika“ võimalikult laia ringini. Võib-olla jõutakse siis järgmise sammuna ka kontserdile või pannakse laps mõnd pilli õppima. Need asjad jäävad oluliseks ka siis, kui muusika-aasta on lõppenud.