Undi Angst’id Endla laval

„Öös on asju“ lavastaja Ivar Põllu on olnud lausa erakordselt autoritruu: laval näidatav ja räägitav põhineb peaaegu täielikult Mati Undi tekstil.

JAAK ALLIK

Pärnu Endla „Öös on asju“, autor Mati Unt, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Ivar Piterskihh, videokunstnik Argo Valdmaa. Mängivad Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. Esietendus 24. III Endla suures saalis.

Mati Unti jäljendades on Ivar Põllu enda teha võtnud mitte ainult muusikalise kujunduse, vaid ka kunstnikutöö.

Gabriela Liivamägi

„Mati Undi romaan „Öös on asju“ käsitleb filosoofilis-kujundlikus plaanis inimese elu üha tehnilisemaks ja grotesksemaks muutuvas maailmas; ühtlasi püüab ta näidata niisuguse kirjanduse kirjutamise subjektiivseid raskusi“ – selline sünopsis võtab romaani esitrüki (Tallinn 1990) sisekaanel asja kokku. Saame ühtlasi teada, et teos anti ladumisele 16. XII 1988 ja trükki 19. XII 1989 (sic!). Tollegi aja kohta imelikult pika trükitsükli põhjuseks olid vaevalt küll probleemid oma viimaseid päevi elanud tsensuuriga (loanumber 7394 on teosele ikkagi löödud). Küllap võis raskusi olla vajaliku hulga trükipaberi leidmisega 30 000-lisele tiraažile (kaanehind 80 kopikat).

Kui tänapäeval jõuaks selline tekst kirjastajani, siis selle tõsiselt võtmiseks peaks autor olema kindlasti väga nimekas (Unt seda kahtlemata oli) ning ka sellisel juhul kaalutaks trükiarvuna umbkaudu 300 eksemplari, kaanehinnast aga ärgem parem rääkigemgi.

Tunnistan ausalt, et aastakümneid käeulatuses seisnuna leidis see teos tee minu lugemislauale alles kuu aega tagasi ning lõpetasin sellega esietenduspäeva hommikuks. Mulje on sama, mille sõnastas Ivar Põllu oma kunagise lugemismälestuse põhjal intervjuus Eesti Päevalehele (24. III): mul polnud aimugi, millest selles teoses räägitakse või kuidas seda võiks lavastada.

Seda põnevam oli õhtul teatrisse minna ning puhtprofessionaalselt rõõmustavam mulje lavastusest: Põllu on leidnud hämmastavalt adekvaatse kujundikeele Undi alateadvuse voo, tema hirmude (Angst’ide, nagu ta tavatses öelda), unenägude, mälestusjuppide, entsüklopeediliste tarkuseterade ja kusagilt kuuldud kõnekatkete sidusaks lavaleseadmiseks. Lavastaja on olnud lausa erakordselt autoritruu. Laval näidatav ja räägitav põhineb peaaegu täielikult Undi tekstil ning romaani episoodidest on suudetud hõlmata märkimisväärne osa. Teose minategelase asendamine rea tegelaskujudega (s.t näitlejate vahel laialijagamine) tundub õige võti loole teatraalse ekvivalendi leidmisel.

Kui Põllu viimased lavastused („1987“, „Odysseia“, „Baskin ehk Nalja põhivormid“) on mõjunud mulle pisut venitatutena, siis seekord on temporütmid paigas ja laval toimuv piisavalt vaheldusrikas. Lavastaja enda loodud kujundus ja muusikaline rida mõjuvad täpselt lahti mängituna, rikastavad tegevust ja pingestavad undilikult müstilist atmosfääri. Isegi elektrilokilised parukad on igati asjakohased, sest Unt on oma romaani peategelaseks märkinud ju elektri. Lausa kongeniaalsed nii romaani kui ka lavastuse seisukohast on Ivar Piterskihhi kollakas-hallikas hämarus valguskujundusena ja Argo Valdmaa videolahendused. Lõputult lõpmatusse jooksva jooksja lõpukujund jääb kauaks kummitama.

Näitlejatelt on Põllu saavutanud ausa igahetkelise kohaloleku ning tõsiseltvõetava usu oma tegevuse mõtestatusse. Kergem on olnud Indrek Taalmaal, kelle osaks usaldatud rolli- ja tekstijupid annavad võimaluse kasutada talle omaseid püstijalakomöödia vahendeid. Kõige raskem on ilmselt Sander Rebasel, kes teises vaatuses mängib läbivalt autorit ennast tema sünnipäevahommiku-järgses maailma pimedusse külmumise loos. Rebase sarm ja energia on kindlasti üks põhitegureid, mis sunnib meid laval toimuvat jälgima (lavastaja ja näitleja ühine fantaasiapurse seenelkäigu stseenis on lausa vaimustav). Romaani teise pisutki läbiva tegelase Tisseni rolli on lavastaja üksjagu kärpinud, kuid seda, mis on alles jäänud, kujutab Priit Loog sugestiivse salapäraga. Kui instseneeringu puhul on millestki tõsiselt kahju, siis Lennarti kuju jätmisest vaid lava­taguse hääle kanda.

Jääb üle küsimus: millest selles lavastuses räägitakse? Räägitakse samast, millest Undi romaaniski. Mulle tundub, et mingit uut tähendust luua või Undi veerandsajanditagust teksti meie tänapäeva maailmaga kuidagi siduda pole lavastaja eesmärgiks seadnudki. Mida aeg edasi, seda vähem esitas aga ka Unt ise oma üha harvemaks jäänud kirjandusteostes ja üha arvukamates lavastustes endale küsimusi „millest selles räägitakse?“ või „mille nimel?“. Talle oli tähtis protsess, see on kirjutamine, lavastamine, näitlemine, mitte aga selle resultaadi mingi soovitav mõju või tähendus kellelegi.

Teost nüüd lugedes jõudis mõningase üllatusega minuni arusaam, et Unt kirjutas „Öös on asju“ 1988. aastal, kui akna taga möllas laulev revolutsioon. Sellega pole tekstil küll vähimatki kokkupuudet. Kahtlustan, et algimpulsi sellise elektriteemalise romaani loomisel andis talle plahvatus Tšernobõli aatomielektrijaamas 1987. aasta aprillis ja selle põhjustatud küllalt suur paanika Eestiski. Nii et küllap on tegemist tolle katastroofi peegeldustega Mati Undi alateadvuses.

Leidub lugejaid, kes soovivad teatriarvustuselt vastust küsimusele, kas tasub minna seda lavastust vaatama või mitte. Neil soovitan enne teatrisse minekut Undi romaan kindlasti läbi lugeda. Võisin veenduda, et ilma eelteadmisteta jääb laval toimuv isegi postdramaatilise teatriga harjunud vaatajale mõnevõrra hämaraks. Ent seejuures on maailmas ju nii palju kirjandust, mida tasub lugeda …