Täiuslik mitte-elamus

„Kapriisid II“ on üsna täiuslikult komponeeritud lavastus, kusjuures see täiuslikkus ei avaldu sugugi ootuspärases korrapäras, vaid vastupidi: selle korra täpselt mõõdetud sammuga rikkumises.

OTT KARULIN

Kapriisid II“, idee autorid, teostajad ja esitajad Henri Hütt ja Mihkel Ilus, videokujundaja Emer Värk, muusikaline kujundaja Mihkel Tomberg, valguskujundaja Revo Koplus. Esietendus 25. I Kanuti gildi saalis.

Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastuse „Kapriisid II“ kompositsioonis on ilu ja rahu.

Emer Värk

Jäin mõtlema täiuse ja elamuse, eemaloleku ja kohalolu suhtele, kui olin näinud Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastust „Kapriisid II“ (esimene osa esietendus 2011. aastal). See on tõepoolest üsna täiuslikult komponeeritud teos. Kusjuures lavastuse täiuslikkus ei avaldu sugugi ootuspärases korrapäras, vaid vastupidi: selle korra täpselt mõõdetud sammuga rikkumises.

On saal, paremal eeslaval poodiumil selle makett ja ekraanile kuvatud maketi sisu, mis ju seesama saal, aga veelgi suurem, kohati kadreeritud ja duubeldatud osaliselt teisele, selge geomeetriaga, aga ikkagi ebatäiusliku vormiga ekraanile (seda lähtuvalt ekraani põhifunktsioonist – näidata pilti kui tegelikkuse võrdolu võimalikult hästi, täiuslikult). On ka jada tegevusi: objekti lisamine maketti (ja seeläbi ekraanile – aga mitte alati kuvatavana mõlemale neist), võõrtegelase sisenemine saali ja tema ülekuulamine (vastuseid ootamata, lootmata ja ilmselt ka tahtmata) ning objektigrupi (näiteks diskokerad) asetamine saali (mitte maketti ja seeläbi ka mitte ekraanile, küll aga projitseerituna laelõuendile, kui prožektori valguskiired hõbedaselt pinnalt tagasi peegelduvad). Needsamad tegevused – uute objektide, võõrtegelasega – teistki korda samas järjekorras. Kolmandat korda aga enam mitte – vaatajale pettumuseks ja äratuseks.

Selles kompositsioonis on ilu ja rahu. See uinutab valvsuse, laskmata tähelepanul unne suikuda. See on eemal – kaugemalgi veel, kui nn neljas sein tavaliselt laval paista laseb – ja siiski ka külluslikult kohal: saalis, selle maketis ja viimase projektsioonis. Seejuures aga ikkagi kohaloluta. „Kapriisid II“ on mitte-elamus. Mitte et see oleks negatiivne hinnang, tingimata. (Kompositsioonihinne on A+ niikuinii.) Ka Hüti eelmine lavastus „Rhythm is a Dancer“ (2014) polnud ebaõnnestumine, aga ka mitte elamus. Õnneks või õnnetuseks? Elamus emotsionaalse kaasoluta (või -olekuta?) on reaktsiooni teadvustamine seda läbi elamata. Aga see pole ka puhas intellektuaalne vastuvõtt – vähemalt mitte ainult see. See ongi mitte-elamus: õnnetus teada, milline õnn on tunda, ning seda tundmata olla õnnelik teadmise(gi) üle.

Sellegipoolest on „Kapriisid II“ vägagi piip. Küsimused Neljandale Seinale ja Teatrimaagiale ei käi enama kui teatri enda kohta ning sellega on kuratlikult raske leppida. Ma ei mõelnud tegelikult sugugi Hüti ja Ilusa lavastuse „Kapriisid II“ vaatamise järel täiuse ja elamuse, eemaloleku ja kohalolu suhtele – see on hiljem lisatud mittereaktsioon –, küll aga eskapismile kunstis. (Ju sellegi pärast, et vaatasin eelnenud õhtul „La La Landi“, Damien Chazelle’i filmi, millel on olnud au saada kõigi tõelusest pelutatute pelgupaigaks.) Küsida vaid seda, mis küsimusena kõlab, revideerida iseenda ja oma muusa(de) suhet – avalikult, seda küll, ehk isegi kirglikult, aga siiski seljaga vaataja poole (kui ka teadlikult otseses mõttes) – ei haara (mind) praegu kaasa. See pole elamuslik, kui ka on mitte-elamus. Ja seejuures on see mu isiklik probleem, samasugune küsimus iseendale – olgugi et puhas reaktsioon, selle ülestunnistus. Nii annangi endale, kes ma kerjan elamust ja kontakti väljas olevaga, ise õnge – lubatagu mulle see kapriis. Teinegi (võib-olla, ma pole veel otsustanud).

„Kapriisid II“ kohalolutuses on midagi lohutut: Hütt ja Ilus on lavastuse kulgedes aina vähem püünel tegelastena, taandades end üha enam assistentideks objektidele. Neist (they), kes alguses küsivad, saavad need (it) – mehaanilised masinad, mis küll lihast ja luust, aga täidavad vaid funktsiooni (keeruta, puhu, aseta). Mis sest, et täidetavad käsud on nende endi antud – nad alistuvad ikkagi objektidele. Lavastuse hirmsaim (äratundmise) ja kaasahaaravaim (elamuslikkuse mõttes) stseen on finaali eel, kui „Kapriisid II“ omailma võtavad täielikult üle video, heli ja valgus (Emer Värk, Mihkel Tomberg ja Revo Koplus on selle lavastuse puhul nimetatud meediumide loojad, aga siinkohal pean silmas just nende loodu füüsilist ilmnemist ja selle mõju vaataja füüsisele). Selle stseeni ajal saab selgeks, et inimene ei suuda luua nii totaalset elamust kui tehnika. (Ilmselt ka mitte täiuslikumat, kuigi see on siiski maitse küsimus.) Kindlasti mitte nii lühikese ajaga või samade meediumide abil. Võime ju end lohutada, et tehnika pole kunagi kohalolev, nagu seda on vastuvõtjaga samas ruumis viibiv inimene, kelle keha (või ka vaid hääle) energiavälja pole võimalik tehnoloogia abil tekitada, aga väita, et tehnika ei suuda inimest ära petta, tekitades samaväärse ning samal ajal mahulisema reaktsiooni, pole vahest enam mõistlik.

Hütt ja Ilus seda ei teegi (õnneks või õnnetuseks), viies vaataja käsikaamera vahendusel jalutuskäigule „Kapriisid II“, selle täiuslikult komponeeritud ruumiinstallatsiooni tegeliku valitseja, juhtpuldi heeblite vahele. Kusjuures see pole järjekordne tehisintellekti valitsetud utoopia (saati siis düstoopia – selleks armastab „Kapriisid II“ loominguline meeskond tehnikat liiga palju) olevaks tegemine, vaid vägagi ratsionaalne nending, tõelisusele osutamine. Seega pole Hüti ja Ilusa lavastus ka eskapism selle sõna ajaloolises tähenduses – põgenemine tõelisuse eest fantaasiamaailma –, sest see kunagine fantaasia ongi praegune tõelisus. Kas uuseskapism tähendabki siis vabatahtlikku pagulust tehnikavabas, vaid inimvõimete äärmustega piiritletud maailmas, „Kapriisid II“ siiski ei küsi. Ütlesin ju, et see on mu enda visatud õng, mida siin sikutan.

Parem ikka, kui mõtlen täiuse ja elamuse, eemaloleku ja kohalolu suhtele. See on ju paradoksaalne (ehk isegi ebaaus), et täiuslik ei paku elamust, aga kuidas saakski miski, mis ei tekita mittenõustumist, olla rohkem kui elamuse võimalikkuse aktsepteerimine. Nagu on ka vastuolu – aga oi kui inspireeriv, magus vastuolu – tõdemuses, et sageli vajab kohalolu (selline, mida sa tajud lausa füüsiliselt) eemalolekut kui millegi varjamist, isegi keelamist. Kumb on aga suurema tühistusjõuga: kas täiuslikkus kohalolu puhul elamuse saamise mõttes või eemalolek elamuslikkusest täiuse saavutamiseks? „Kapriisid III“ võiks ju vastuse anda (küsimusi tekitaks niiehknii), aga arvestades, et Hüti ja Ilusa täiuslikkus on seni avaldunud korrapära täpselt mõõdetud sammuga rikkumises, pole ilmselt mõistlik loota, et selgus just 2023. aastal saabub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht