Kuidas mitte sõnade taha peitu pugeda?

Jonas Hassen Khemiri: „Meie perele oli kõige rohkem pühapaiga moodi koht raamatukogu.“

AET VARIK

Kirjandusfestivali „HeadRead“ üks külalisi on tänavu Rootsi romaani- ja näitekirjanik Jonas Hassen Khemiri (1978). Autor kõneleb Sirbi lugejatele oma loometeest ja äsja eesti keeleski ilmunud romaanist „Kõik, mida ma ei mäleta“ („Allt jag inte minns“, 2015).

Palun räägi veidi iseendast ning sellest, kuidas avastasid kirjanduse.

Kui olin väike, tundus mulle, et kõigil peredel peale meie on oma pühapaik. Paik, kuhu saab nädalavahetusel sõita, et saada osaks suuremast kooslusest, tunda ühtekuuluvust, hoida elus ajalugu ja traditsioone. Mõned panid paremad riided selga ja sõitsid kirikusse või mošeesse, võtsid osa teenistustest ja riitustest, laulsid psalme ja lugesid suurasid, neil oli rist seinal või palvematt voodi all.

Meie pere oli teistsugune. Kumbki mu vanematest pole eriti usklik, kuigi mõlemad on usklikust kodust. Või siis nii, et kumbki mu vanematest pole eriti usklik arvatavasti just sellepärast, et on pärit usklikust kodust: kaks eri religiooni, kaks umbusklikku suguseltsi, mis sarnanevad teineteisega hoopis rohkem, kui tahetakse tunnistada.

Meie perele oli kõige rohkem pühapaiga moodi koht meie raamatukogu. Ja ma ütlen „meie raamatukogu“, sest see oli meie oma, kuigi pole meie koduraamatukogu. Kui teised pered sõitsid kirikusse või spordiväljakule või ostukeskusse, leidsime meie varjupaiga raamatukogus.

Olime raamatukogus igal nädalavahetusel terve perega: väikevennad lasteosakonnas, kus oli muinasjututuba, padjad, joonistused ja akvaarium raagritsikatega, ema psühholoogiariiuli juures, isa keelenurgas ja mina noorteosakonnas.

Aga mõnikord läksin trepist üles täiskasvanute osakonda, illustratsioonidest ja n-ö kaitsevõrgust vabade tekstide juurde. Siin võis õppida rääkima teiste inimeste suu läbi.

Kõige jaburam oli, et raha ei nõutud. Kõik oli sada protsenti tasuta. Mitte midagi polnud tarvis maksta. Kas ma ütlesin „tasuta“? Siin oli paik, kus me tohtisime olemas olla, ilma midagi omamata. Meil oli juurdepääs, ilma et oleksime pidanud sissepääsu eest maksma. Pääsesime ligi teiste lugudele, ilma et meil oleks tulnud oma lugude varjundirikkust vähendada.

See oli kui pelgupaik, puhkusehetk ülejäänud maailmast. Siin valitsesid hoopis teised reeglid: täielik tagastamisõigus ilma kviitungit ette näitamata, alaline ümbervahetamisõigus. Vaata ringi, vali välja kõik lood, mida hing ihaldab, laenuta koju ja proovi, sule silmad, lahku enesest, vabane oma rahvusest, soost, keelest, seksuaalsest sättumusest, ajast.¹

Kas on tõsi, et oled ka majandust õppinud? Kuidas õieti sai alguse sinu kirjanikukarjäär? Kas alustasid sellega juba enne majandusõpinguid?

Olen õppinud kirjandust ja ka majandust, aga unistus saada kirjanikuks tärkas palju varem huvist raamatute ja selle vastu, kuidas need aja kaduma panevad. Raamatutel on võime sosistada lugejale, et ta ei ole oma veidrustega üksi või pigem, et lugeja ja kirjanik on mõlemad samamoodi veidrad ning et tüütu ja kohustustest (näiteks majandus- või kirjandusõpingutest) kubiseva igapäevase elu taga on alati olemas teiste maailmade võimalus.

Pärast keskkooli lõpetamist töötasin poole kohaga riidepoes ja poole kohaga nõudepesijana ning pühendasin kogu vaba aja sellele, et lõpetada oma esimene romaan, millele panin uhke pealkirja „Tiigivahi dilemma ehk Ajatolla on tiitel“. 18aastasena olin veendunud, et see romaan muudab rootsi kirjanduse tulevikku. Praegu, 20 aastat hiljem, olen tänulik, et see trükivalgust ei näinud. Töötasin selle kallal aastaid, seejärel panin kuus kuud komasid. Tundsin kohutavat hirmu mõtte ees, et keegi peale minu võiks seda teksti näha. Lõpuks saatsin selle siiski kirjastajale. Ja sel ajal, kui ma ärevuses vastust ootasin, hakkas tekst muutuma. Äkitselt märkasin ma selle kunstlikku ülesehitust: kohmakaid sümboleid, enesega rahulolevaid metafoore, ülemäära paljusid pingviine. Taipasin, et see pole mina, kes siin kirjutab. Siin kirjutab mina, kes üritab meeleheitlikult kirjutada nii nagu tema ebajumalad Nabokov, Duras ja Nas. Selle asemel et kirjastaja vastust ära oodata, võtsin käsile uue projekti ja püüdsin kirjutamisest mõnu tunda. Sellest saigi lõpuks minu esimene romaan „Üks silm punane“ („Ett öga rött“), mis ilmus aastal 2003.

Kriitik Matilda Gustafsson on kirjutanud muu hulgas sellest, kui tähtis on sulle keel.² Küllap on see üks sinu romaanide tähtsamaid teemasid: identiteedi loomine, iseenese leiutamine sõnade ja keele vahendusel. Miks on see sulle nii oluline ja kas sama võib öelda sinu hiljuti eesti keeles ilmunud romaani „Kõik, mida ma ei mäleta“ kohta?

Minu varasemas proosas kordub teema, et keel on otsekui mask. See on miski, mida võib kasutada nagu tööriista – mitte just purustamiseks, aga võimustruktuuride visualiseerimiseks. Keele­kasutuse abil saab rännata ühest identiteedist teise, aga ühtlasi võib sõnu kasutada ka iseenda varjamiseks.³

Minu viimases romaanis on juttu pigem sellest, kuidas mitte sõnade taha peitu pugeda. Seal pole peategelaseks mitte keel, vaid inimesed.

Üks teema, mis mu tekstides tihti esile kerkib, on füüsilise inimese või keha kadumine, misjärel üritavad teised inimesed meelehetitlikult täita tekkinud tühjust sõnadega. Sõnadega, sõnadega, sõnadega. Sõnad on strateegia ka siis, kui püütakse toime tulla omaenese üksindusega. Sõnade tulevärk ümber musta augu. Ümber haava.⁴

Võib öelda, et sinu raamatud räägivad paljuski sõna ja pilgu jõust, sellest, kellel on õigus näha ja kirjeldada. Kuidas on see seotud sellega, mismoodi me mäletame, ning miks on mälu nii tähtis romaanis „Kõik, mida ma ei mäleta“?

Mulle tundub, et olen selles romaanis püüdnud tabada, mismoodi ma ise asju mäletan. Mu mälu pole mulle kunagi tundunud usaldusväärse kolmandas isikus jutustajana. Mu mälestused on alati killustunud. Tihtipeale kõmavad mu peas nimetud hääled, mis üha vaidlevad selle üle, mis siis tegelikult juhtus. Selles romaanis sain pakkuda neile häältele võimaluse taasluua Samuel.

Mäletada või mitte mäletada – see on küsimus. Või peaksin ehk ütlema: kuidas mäletada või kuidas mitte mäletada või – Samueli puhul – meeles olla või mitte olla. Ehk on lihtsalt inimlik või loogiline tegutseda samas vaimus, nagu meie meelest tegutses Samuel, et meid mäletataks paremini, kui me tavaliselt usume ennast suutvat teisi mäletada?

Samuel on vägagi kogemuste jahil. Need võiksid osutuda igaveseks, kesta kauem temast enesest. Just sellepärast on ta nii huvitatud omaenese ja teiste inimeste mälust. Ja lõppkokkuvõttes tundub mulle, et just sellepärast on tal nii raske olla olevikus. Teda valdab pidev mure selle pärast, kas tema igapäevased kogemused jätavad mingi jälje. Mina võitlen selle paanilise hirmu vastu tavaliselt sõnadega. Mõnikord mõtlen, et Samuel võiks olla mina ise, see mina, kes pole avastanud kirjutamist.

Ja veel, sellal kui ma seda romaani kirjutasin, suri üks mu lähedane sõber ja mind rabas see, kuidas me kõik, kes me teda leinama jäime, oskasime nii hästi kaitsta omaenda versiooni juhtunust. Me mäletasime ikka niisuguseid asju, mis meid süüst vabastavad, seda versiooni tõest, mis kinnitab, et meie ei oleks saanud mitte midagi teisiti teha. Midagi samalaadset juhtub ka romaanis, kus iga hääl loob peategelasest Samuelist oma pildi. Me mõistame neid tegelasi selle tõttu, mida nad mäletavad. Ja mis ehk tähtsamgi: selle tõttu, mida nad meeleheitlikult püüavad unustada.

Sinu isa on pärit Tuneesiast. Kas oled seetõttu kirjanikuna pühendunud sisserändajatele ja teemadele, mis on neile südamelähedased?

Ma ei kirjuta sisserändajatest. Kirjutan tänapäeva Rootsist. Minu romaanides on mitmesuguseid, igas vanuses ja igasuguse taustaga tegelasi ning just selles romaanis ühendab neid kõiki Samueli surm. Ma ei oska öelda, kui suurt osa Samuelist aitab mõista tema etniline taust. Leian, et tema kirjeldamiseks on palju võimalusi: talle meeldib tantsida, ta teab väga palju kalaparasiitide kohta, ta otsib igavest armastust, kulutab palju aega, rääkides sellest, kuidas koguda endale võimalikult suur mälestustepagas. Ta kohtub Laidega ja armub. Tema sõber Vandad osutub reeturiks. Ja muidugi, tal on ka isa. Ja ema. Nood on pärit kumbki ise riigist. Lugeja asi on otsustada, missugused neist asjaoludest lubavad meil kõige sügavamalt tema sisse vaadata.

Kuidas kirjeldad sa oma suhet Stockholmi linnaga?

Kui me oleksime Facebooki-sõbrad, siis ütleksin, et „it’s complicated“. See on linn, mida ma armastan, kuid samal ajal ka armastan vihata. Võib-olla sellepärast, et olen siin üles kasvanud ja näen väga selgesti majanduslikke eraldusjooni linna sees. See on üks kõige kihistunumaid linnu, kus olen elanud. Eri tausta või vanuse või looga inimestel on siin väga vähe kohti, kus nad võiksid omavahel kokku saada. „Kõik, mida ma ei mäleta“ on võimalus luua niisugune kohtumispaik, kus terve hulk väga erineva taustaga inimesi, kes kõik Samueli tundsid, saavad omavahel kokku, et kaitsta oma versiooni juhtunust.

Jonas Hassen Khemiriga võib festivali „HeadRead“ külastaja kokku saada homme, 27. mail kell 14 Kirjanike Maja musta laega saalis. Temaga vestleb Põhjamaade Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund.

1 Vt ka Jonas Hassen Khemiri, Andra familjer hade andra gudar, det närmsta vi kom till en helig plats var vårt bibliotek. – Dagens Nyheter 19. X 2013.

2 Matilda Gustafsson, Ordens makt. – Dagens Nyheter, Kultur och Nöje 6. IX 2016.

3 Vt ka Gerard Raymond, Capturing the incapturable. An Interview with Jonas Hassen Khemiri. – Slant 13. IX 2011.

www.slantmagazine.com

4 Vt ka Matilda Gustafsson, Ordens makt.