Rüselus lõuendite ja alusraamidega

Mihkel Ilusa Hobusepea näitus on võimalik algus vestlusele, mis võiks areneda maalikunsti meediumit ja elu mõtet lahkavaks filosoofiliseks aruteluks.

LIISA KALJULA

Mihkel Ilusa näitus „Pista see endale seina“ Hobusepea galeriis kuni 31. VII.

Hobusepea galeriis avatud Mihkel Ilusa isikunäitus on puhas rõõm kõigile neile, kes on mingil põhjusel oma pead vaevanud maalikunsti tuleviku üle. Kas maalikunstiga on mõtet veel jännata neil, kes ei taha saada ilusate ja kalliste luksusasjade tegijateks jõukatesse kodudesse? Kas maalikunstil on veel mingit sotsiaalset tundlikkust, soovi ja vajadust anda ka ühiskonna vähem kindlustatud liikmetele? Kas maalikunst viitsib veel oma meediumit dekonstrueerida või rändekriisi ja digiajastul uuesti mõtestada? „Pista see endale seina“ on Mihkel Ilusa heitlus klassikalise objektikeskse maalikunstiga ja ehkki mitte alati ei ole kellegi siseheitlused huvitav materjal, mida laiemal publikul jälgida, on antud juhul ikkagi hea, et kunstnik teeb seda avalikkuse ees. Selles lõuendite ja alusraamidega rüseluses on midagi, mis on ajastutundlik, maalikunsti hetkeseisule näppu peale panev, täpne ja vajalik. Alustades juba ühest paremast näitusepealkirjast, mis on meil viimastel aastatel pandud.

Pista see endale seina. Kollapsit on inimelus enamasti peetud kasutuks, veelgi enam, kahjulikuks asjaks. Aga nagu ütleb religiooniantropoloog Heili Sepp, kollapsit tuleks näha transformatsiooni eeldusena, sest valgustusele eelneb enamasti ikka hinge pime öö.¹ Maalikunstnikest tehtud filmides ei jäta režissöörid kunagi kasutamata võimalust lasta peategelasel loomeprotsessis kontroll kaotada, korralikult amokki joosta ja destruktiivselt käituda. Nii on Robert Altmani filmis „Vincent ja Theo“ stseen, kus kunstnik maalib päevalillepõllul, kui talle tuleb äkitselt päikeselist maastikku vaadates peale talumatu äng, mis paneb teda paletti irratsionaalselt vastu lõuendit nühkima, jalaga värvisesse lõuendisse auku lööma ja lõpuks veel räbalates alusraamiga päevalilli rahmama. Ilusa kollaps ei ole kaugeltki selline, nagu Tim Rothi kehastatud Vincenti oma, aga mõneti sarnaselt tabab tedagi mõttetusetunne ja irratsionaalne destruktiivsus otse loomeakti keskel. Leiame näituselt eest kunstniku tööprotsessis töökoja, mille seinas on rida värskelt maalitud valgeid puidumustrilisi dekoratiivmaale. Uue lõuendi asetamiseks on juba valmis pandud kaks kolmnurkjalga, kaks puidumustrilist šablooni, lõuendki on juba krunditud, kui äkki lebab see kokku käkerdatuna seina ääres ja peenelt pilbastatud alusraam on visatud sellise hooga lakke, et see sealt vist enam alla ei tule.

Mittetahtmine. Protestantlik-kapitalistlikus ühiskonnas on mittetahtmine tabu: mitte tahta tööd teha, raha teenida, tarbida, armuda, lapsi saada, elada. Sedalaadi ühiskonnas on mittetahtmise puhul nähtud ette rohud, mis lubavad panna uuesti tahtma, sest mitte tahta on tõesti halvim, mis saab inimesega juhtuda ning see tuleb igal juhul ära hoida. Ilusa näitus käsitleb mittetahtmist ilusal ja lepitaval moel, andes kollapsile või kriisile tagasi selle tähenduse ja vajaduse. Ülemisel korrusel võtab vaatajat vastu hiigelsuur tühjaks jäetud alusraam, mida ei ole kellelgi kunagi olnud ega ka ole plaanis õlimaaliks viimistleda: selle puitosad on teatavast trotsist hoopis valgeks, pruuniks ja punaseks võõbatud. Raami kõrval ripuvad laest kolmnurgakujulised alusraamid, mille assotsiatiivne seos ei saa olla muu kui punane stopp-kolmnurk. Trotsi väljendusena on näitusel lõuendit valdavalt kasutatud praktilise materjalina, millest tehtud ribadega tõmmata kokku alusraami pilpad või riputada lakke maalida-mitte-tahtmise kolmnurki. Lõuendist tehtud on ka trepile asetatud väike ämbrike saepuruga, mida on raske tõlgendada teisiti kui absurdirikka või destruktiivse aktina maalikunsti suhtes: see on ju peeneks jahvatatud alusraam ja sellele lõuendist tehtud urn, millega kogu kupatus kuskil tuulde lennutada. Näitusel on tajuda dialoogi Merike Estnaga, kelle loomingus ilmnev absurditunnetus ning klassikalisest tahvelmaalist keeldumine on eesti noores maalis märgiline ning keda Mihkel Ilus on nimetanud eesti maalikunsti esipoetessiks, kes on „laia sahaga lükanud lahti tee maalikunsti uutele võimalustele ja tähendustele“.²

Absurditunnetus. Mihkel Ilusa varasemates töödes võib leida käesolevale komplektile eelloo näituse „Mitte minna, kindlasti minna“ maaliseerias „I meetod“ (2014), millel lõuendid olid justkui suurte dekoratiivkääridega alusraamidelt välja lõigatud. Ka selles, toona ju kunstniku enda initsieeritud maalikunsti kriisile pühendatud vahekokkuvõttes oli kunstniku suhe klassikalisse maaliobjekti samasugune, ehkki õige pisut dekoratiivsem ja vähem destruktiivne. Kui selle suhte laad oli toona pigem arlekiinlik, siis käesoleval näitusel pigem pierrot’lik: ikka tehakse praeguses nüüdiskunstis kohustuslikku nalja, aga seekord paistab nalja taga olevat ka mõtlikkus ja melanhoolia. Kes tahab, see naerab, kes tahab, muutub tõsiseks, näitus on seal, et seda kõike mahutada ja võimaldada. Ilus ise on oma destruktiivsust maalikunsti suhtes seletanud järgmiselt: „Võib-olla see sõna – lammutamine – ei ole siiski päris täpne. Ma enda sees olen pigem tundnud, et see on ülesehitamine: läheneda analüütiliselt sellele, mida me peame maaliks, kus see kogemus algab – võtta see osadeks lahti ja panna siis uuel või isikupärasel viisil tagasi kokku. Heas mõttes lammutamine viib hoopis maali­kunsti kogemise tuumale ligemale. Muidu ma teeksin midagi, mis on maneristlik või trafaretne, mingi kombe- või vormitalitus, kus ma asja sisule enam pihta ei saa. Pean ikka enda jaoks selgelt ümber hindama, mis on see, mida ma maaliks pean.“³

Kutse arutelule. Verbaalselt võimeka kunstnikuna on Ilusa näitused enamasti olnud kutse arutelule või õigupoolest selleks ka loodud ja selleta kuidagi poolikud. Nagu ütleb Maija Rudovska: „Ilusat huvitab väljatulek füüsilise ettepanekuga; objekt võiks olla liikumises või vähemalt natukegi aktiveeritud. Ehk kunstniku sõnul peaks seal toimuma mingi „ristlemine“. Tema töödes rõhutatakse sageli performatiivsuse kohalolu, või vähemalt interaktiivsust erinevate kontekstidega. Ning potentsiaal muuta maal/objekt teiste näitlejate kohtumispaigaks, kes/mis võivad olla inimesed või objektid või vahendid nagu performance, muusika, stsenograafia ja nii edasi. Oma töö tootmisel on Ilus avatud kommunikatiivsetele mõjudele ja koostöö aspektidele, interaktiivsetele pingetele, mis annavad tema tehtule tähenduse.“⁴ Laiemalt on kogu noorema eesti maalikunsti initsieeritud kriis kutse arutelule, mille suhtes kriitikud on jäänud küll mõnevõrra loiuks, arvestades, et tegu on ideaalse kaasaloova kriitika situatsiooniga.⁵ Ilusa „Pista see endale seina“ on järjekordne ideaalne kõnetus, võimalik algus sellele vestlusele, mis võiks areneda maalikunsti meediumit ja elu mõtet lahkavaks filosoofiliseks aruteluks, mille üle oleks tagasivaatavalt hea meel. Sest vaevalt et eesti maali­kunstis niipea sedalaadi kunstiliselt pinevat, intellektuaalselt huvitavat ja kaasa­loovaks kriitikaks lausa loodud seisu enam ette tuleb.

1 Ööülikooli saade „Hinge pime öö“ religiooni­antropoloog Heili Sepaga 16. IV (http://www.ylikool.ee/et/13/heili_sepp)

2 Mihkel Ilus. Estna ja maali performatiivsus. Sirp 3. IX 2014 (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/estna-ja-maali-performatiivsus/)

3 Mihkel Ilus: lammutamine viib maalikunsti kogemise tuumale ligemale. Koolon 20. I. ERR kultuuriportaal (http://kultuur.err.ee/315473/koolon-mihkel-ilus-lammutamine-viib-maalikunsti-kogemise-tuumale-ligemale)

4 Maija Rudovska. Kui maal liigutab – Mihkel Ilusa tööde võrgutav materiaalsus. Kunst.ee 2015/2, erinumber Eesti Maalikunstnikud.

5 Maija Rudovska. Kui maal liigutab – Mihkel Ilusa tööde võrgutav materiaalsus. Kunst.ee 2015/2, erinumber Eesti Maalikunstnikud.