Meditsiiniuuringute krooniline alarahastamispoliitika

Irja Lutsar: „Vaatame ookeani taha, kuidas sealne president Trump teeb kannapöördeid. Meie valitsus on teinud vähemalt teaduses sama järsu kannapöörde halvemuse poole.“

MARGUS MAIDLA

Professor Irja Lutsar on üks selliseid teadlasi ja ühiskonna mõtestajaid, kes ei ole kapseldunud pelgalt oma teadustegevusse – mida ta teeb kõrgel tasemel ja suure pühendumusega –, vaid võtab jõudumööda sõna teemadel, mis samuti korda lähevad: teaduse rahastamine ja -korraldus, riigijuhtimine, rahva, eriti laste tervis. Ta on ühismeedia kasutaja, kes ei kõhkle kommenteerijana kaasa löömast, kui teema seda väärt on.

Olete sõnakalt väljendanud oma suhtumist teadus- ja arendustegevuse nõukogu otsusesse vähendada teaduse rahastamist ja mitte kinni pidada avaliku sektori valdkondlikust piirmäärast hoida investeeringuid 1% peal SKTst. Enamik teie kolleege on selles küsimuses passiivsevõitu ja tundub, et ollakse olukorraga leppinud.

Ma saan nendest vaikijatest täitsa aru, sest ega see sõnakus elu kindlasti kellelgi kergemaks ei tee. Eks enamik, kes vaiki on – nemad on ka edukam osa teadusest, s.t nende tegevus ei sõltu väga Eesti teadussüsteemist –, on edukad välismaiste grantide taotlemisel. Ega ka meie uurimisrühm(ad) sõltu Eesti teadusrahast. Välismaa kolleegid küsivad mult alatihti, kas mu oma ülikool mind ka toetab. Pean tunnistama, et seni eriti mitte, aga lootus kaob viimasena. Meil siiski ilmub igal aastal keskmiselt kakskümmend 1.1 kategooria artiklit ja sel aastal on kolm doktoritöö kaitsmist, seega teadusliku kõrgtaseme pärast ei ole olukord hull. Hull on see, et see edukus on suuresti saavutatud varasema raha arvelt.

Euroopa grante peab loomulikult palju kirjutama, aga kes palju kirjutab, sellele tuleb ka palju äraütlemisi. Ükski Euroopa toetus ei ole meile tulnud, ilma et nende koostamisse ei oleks palju jõudu ja energiat pandud ning palju jõudu ja energiat on pandud ka nendesse, mis on lõpptulemusena paraku olnud äraütlevad.

Mulle meeldib vahel tuua näidet, mis natuke võib olla ka utreeritud. Kui olen haiglas valves ja juhtub, et olukord läheb arstide kontrolli alt välja, inimese enesetunne halveneb – paratamatult mõni vahel ka sureb –, siis keegi ei võta mult sellepärast palka ära, et ma seal valves olin ja närvesöövalt pingelises olukorras andsin endast kõik, paraku ebaedukalt. Kui ma siin aga terve suve kirjutasin teaduse tippkeskuse rahataotlust, mis sai äraütleva vastuse, siis vähe sellest, et minu puhkus läks aia taha, pean ka kõigile nendele inimestele, kes koos minuga koos töötavad, alternatiivsed võimalused leidma.

Olukord on paraku selline, et kui ma kuskil mõne granditaotlusega olengi osutunud edukaks, siis juba samal päeval pean ma hakkama mõtlema, kellega ja kus hakkan järgmist taotlust kirjutama, et saaks ise tööd teha ja minuga seotud inimesi mitte alt vedada. See ei käi niimoodi, et võtan ülikooli pealt suvaliselt kolm inimest, jagan neile valged lehed kätte ja asume grante kirjutama. Ka taotluste kirjutamine on omaette kunst ja oskus, seepärast väidan, et alusfinantseerima peaks just neid gruppe, kes oskavad taotlusi kirjutada, mitte pelgalt neid, kes muidu hakkama ei saaks. Ütlen umbmäärase üldistusena, et olen oma taotlustest saanud rahastuse umbes fifty-fifty-juhtudel, kusjuures puudub korrelatsioon, et rahastuse saavad eriti silmapaistvad teadusprojektid, nii see ei ole. Seega õnne peab siin elus olema, teisiti ei saa.

Rääkige palun, millele te akadeemilises plaanis viimasel ajal keskendunud olete?

Kõige suurem tegevusvaldkond on lasteuuringutega tegelemine. Oleme loonud lasteuuringute võrgustiku, mille peatselt käivitame ja mille lühend on ELAV. Meil on loodud ka vastav veebileht (www.elav.ee), kust kõik saavad täpsemalt vaadata, millega tegeleme. Üritame seda lehte pidevalt elavana hoida ja materjale kogu aeg juurde lisada. Mõte on selles, et teha lastest ja lastele uuringuid ning kokku oleme kogunud interdistsiplinaarse seltskonna, kus osalevad nii lastearstid, keemikud, farmatseudid kui ka IT-inimesed. Olen selle juures rohkem olnud seotud korraldusliku poolega, et see võrgustik ja veebileht tööle hakkaksid, samuti et tekiks pinnas edasisteks uuringuteks.

Kus asub probleem, mis pole ainult Eesti probleem, vaid kogu Ida-Euroopa probleem? Juuni alguses toimus meil doktorantide kursus pealkirja all „Kliinilise meditsiini võlud ja valud“, kuigi mõne arvates oleks pealkiri pidanud olema vastupidine, s.t valud ja võlud, ja seal tuli kenasti välja, et võrreldes Lääne-Euroopaga tehakse Ida-Euroopas, sh Eestis, liialt vähe akadeemilisi kliinilisi uuringuid. Ravimite turuletoomine jääb ka edaspidi ravimifirmade pärusmaaks. Kui aga ravim tuleb turule, siis on veel palju probleeme lahendamata: milline ravi on parim; millisele grupile ravimit anda; kui pikalt ravida; millised on kõrvalnähud, mis tulevad päris elus ette. Kõiki neid probleeme peab uurima, et meditsiini optimaalsemaks muuta. Kui ravim turule tuleb, siis jah, me teame, et see mõjub, aga strateegilised kompleksküsimused ravimi toime kohta jäävad pärast käibesse jõudmist ikka akadeemiliste konsortsiumide lahendada.

Te olete kaua uurinud ka HI-viirust. Millised on siin viimased uudised?

Kui võtame globaalse vaatenurga, siis paljuski on HI-viirusest aru saadud. Turule on tulnud palju ravimeid, mis kuuluvad nelja eri klassi, umbes 30+ ravimit, lisaks veel nende omavahelised kombinatsioonid – ühes tabletis mitu ravimit. Oleme hulga paremini hakanud ka ravimite toimet mõistma ehk siis nende tarbimine on kõvasti talutavamaks muutunud. Varem alustasime ravimist, kui inimese immuunsüsteem oli juba alla käinud. Viimased uuringud aga näitavad, et ravimist peab alustama kohe, kui diagnoos on pandud. On jõutud nii kaugele, et HI-viirus on nagu igasugune teine krooniline haigus, mis vajab eluaegset ravi. Kuid eks üleval ole ka mitmesuguseid küsimusi. Mõnes riigis väidetakse oma ravimeetodite tulemuslikkuse kohta, et nende HIV-positiivsed elavad sama kaua kui terved inimesed keskmiselt. HIV-andmekogust vaadates meie seda Eesti kohta öelda ei saa. Eesti 2000ndate esimese poole nakatunute seas on suremus 15–20 protsenti, see on vanusegrupp 30–40 eluaastat, kindlasti ei ole samaealiste tervete seas sellist suremust. Ükskõik mis need suremuse põhjused siis ka ei ole – narkootikumide ületarbimine, depressioon, enesetapud jne, tegelikult seda täpselt uuritud ei ole, mis need põhjused on. Uuringud on kinni raha taga, seega jõuame jällegi riikliku teaduse-meditsiiniuuringute rahastamiseni välja.

Eesti riik peaks minu veendumuse järgi olema teaduspõhine riik. Teaduspõhine saab aga olla ainult siis, kui on teadus ja teadusel baseeruv teadmine. Tänapäeva uuringud nõuavad raha. Ei saa eeldada, et keegi teeb tööd ilma rahata. Päris palju on ka sellist hoiakut, et kogu teaduse rahastamine peaks tulema haridus- ja teadusministeeriumilt, tegelikult aga on terve rida uuringuid, mida peaks rahastama teised ministeeriumid. Meditsiiniuuringute korral on loomulikuks partneriks sotsiaalministeerium, aga miks mitte ka otseselt haigekassa. Üks haigekassa motosid on, et igal patsiendil on haigestumise korral õigus saada teadmistepõhist ravi, aga kuidas haigekassa seda garanteerib, kui teadmistepõhisust napib teadlastest ja/või arstidest mitteolenevatel põhjustel. Probleem on minu arvates selles, et haigekassa ei ole leidnud läbi aastate mitte ainumatki senti teaduspõhisteks meditsiiniuuringuteks. Haigekassa küll rahastab ravijuhiste läbiviimist, aga see ei ole teadus. Näiteks uuring, kus vaadeldakse, kas ravimeetod x on efektiivsem kui ravimeetod y, võiks tulla puhtalt haigekassast. Annan endale jällegi aru, et see, mida ma praegu ütlen, ei ole mõnes ringkonnas eriti vastuvõetav.

Kui naasta HIV-temaatika juurde, siis me ei tea, mis on suremuse põhjusteks – kui narkomaania, siis peaksime seal midagi ette võtma; järsku jäävad nad hoopis auto alla, siis peaks uurima, miks see nii juhtub; järsku on suremus suur hoopis enesetappude tõttu, siis võiks ehk mõelda, et pole tarvidust jagada igal pool süstlaid, kui inimesed ei ole narkomaanid ja haigestumine toimub heteroseksuaalsel teel. Peame tegema vastavad järeldused ja probleemi lahendama.

Praegu käib meil kõik juhuslikkuse meetodil umbes nagu kalalkäik: viskad õnge vette ega ole kindel, mis sinna otsa tuleb, kas haug või ahven või miski muu. HIVi ravides peame käituma ikka nii, et kui läheme haugi püüdma, siis haugi ka välja tõmbame. Mulle kindlasti vastatakse, et me ei ole nii rikkad, et pidevalt uuringutega tegelda, aga ma väidan vastupidiselt: me ei ole nii rikkad, et juhuslikult nendesse küsimustesse suhtuda ja lasta üsna suurel osal elanikkonnast lihtsalt statistilise hoolimatuse tõttu ära surra. Sama näide mujalt: riik paneb rotaviiruse vaktsiini kalendrisse, aga edasist ei uuri, kas rotaviirus kaob ja hoopis midagi muud tuleb asemele, kas see vähendab haigestumisi ja milline on selle vaktsiini majanduslik mõju. Vaatasin just järele, et Eesti ei kuulu enam OECD vaeste riikide hulka, paraku kuulume nende määratluse järgi rikaste riikide hulka. Me ei saa lõpmatuseni võtta seisukohta, et las teised teevad ära ja meie ainult tarbime. Peame vastutustundlikult ka ise panustama ja minu sügava veendumuse järgi ei ole siin küsimus rahas, vaid pigem mingites iganenud mõttestampides.

Ma haaraksin siin teemaarendusest kohe kinni. Kas meie ametnike ja poliitiliste otsustajate hoiakutes on tunda mõningast õpitud abituse sündroomi, et raha on vähe ja me oleme sellised vaesed ja väetid?

Mul on paljude riigi seisukohtade osas arusaamine, et peame kogu aeg mingeid tulekahjusid kustutama. Aru ei saada, et meil on maailma ees kohustusi. Meil on tegelikult olnud õnne, et me ei ole nii vaesed. Loomulikult oleneb, kellega võrrelda. Kui võrrelda meid Luksemburgiga, siis jah, oleme vaesed, aga kui võrrelda meid enamiku Aasia ja Aafrika riikidega, siis me ei ole vaesed, meist on võrratult-võrratult vaesemaid riike. Meil on suurepärane haridussüsteem ja suurepärane IT-võimekus, aga kas seda kõike kasutatakse ära riigi või siis arstiteaduse potentsiaali maksimeerimiseks, selles osas olen pigem kriitiline.

Räägime laste keskmisest tervisest. Millised on siin tendentsid?

Oleneb jällegi, kellega võrrelda. Kui võrrelda sellega, kui alustasin 30 aastat tagasi, siis laste tervis on palju parem. 35 aastat tagasi avati toonases Lunini tänavas lastehaiguste korpus ja olin tolle korpuse esimene juhataja või peaarsti asetäitja. Mis toimus meil toona intensiivravi osakonnas? Kopsupõletikud, meningiidid, rasked sepsised … Muidu täiesti terved lapsed, kes jäid rasketesse infektsioonhaigustesse. Tänapäeval me ei näe enam üldse sellist pilti. Ma ei mäleta, kunas ma viimati nägin stafülokoki põhjustatud kopsupõletikku eelnevalt täiesti tervel lapsel. Ka rasket meningiiti näeme haruharva. Selles mõttes on pediaatria Eestis ikka väga suurte sammudega ja edukalt arenenud. Meie imikute suremus on peaaegu olematu, mitte täiesti olematu, aga näitaja poolest on ta ülimadal. Selliste näitajate alusel oleme maailma kõrgliiga tippude tipus. See näitaja on tipus olnud stabiilselt juba väga palju aastaid, see kõik on saavutatud minu paljude kolleegide väga tõhusa hea töö tulemusena. Ka vaktsiinid on teinud ära oma tõhusa töö. Seega kui võrdleme sellega, mis olnud, saame ütelda, et meie laste tervis on hea. Kuid see ei tähenda, et meil üldse probleeme poleks. Tänapäeva proovikivideks on kaasasündinud väärarengud ja nendega kaasaskäivad probleemid ning vaevalt et selliseid juhte lõpuni lahendada saab. „Kas ka peaks?“ on omaette filosoofiline küsimus. Kas kõik ühiskonna liikmed peavadki olema täiuslikud ja ilusad või on ühiskonnale vaja ka teistmoodi inimesi? Arvan, et me ei pea olema kõik ideaalsed ja peame õppima tundma rõõmu ka väikestest asjadest.

Meie lapsi kimbutavad, nagu kogu ühiskonda, ka nn moodsa aja haigused, näiteks esimese tüübi diabeet. Mäletan, kui soomlased esimest kord suurema delegatsiooniga meil külas käisid, pakun, et võis olla aasta 1982, ja rääkisid rohkearvulisest lapseea diabeedist, siis meie vaatasime üksteisele hämmastusega otsa: mida nad seal küll diagnoosivad? Meie nägime lastel diabeeti ikka haruharva. Kuid nüüd oleme samas seisus. Põhjusi on otsitud, aga ranget seost pole tuvastatud, eks oma osa on mänginud ka muutunud keskkond. Võin ainult oletada. 30 aastat tagasi viskas igal sügisel lastehaigla täis šigelloosiga lapsi. Tookord nimetati seda düsenteeriaks. Vähemalt 200 patsienti oli igal aastal garanteeritud. Nii kui lõunast tulid arbuusid ja viinamarjad müüki, nii tulid kohe ka meile šigellaga lapsed haiglasse. Tänapäeval võime aastas šigelloosi haigestunud ühe käe sõrmedel üles lugeda. Siit hüpotees või mõtisklus, et kas diabeedi vohamist soodustab liigpuhas keskkond või toidusedel, mis on viimastel kümnenditel arengu läbi teinud, või mis need faktorid on. Täpselt ei tea, aga tõenäoliselt on siin mitme faktoriga põhjused – midagi on see uus ühiskond kaasa toonud. Eks mustusel ole omad hädad. Kes on Aasia riikides käinud ja sealset räpakust näinud, see teab hästi, millest jutt, aga meie liigsteriilsus ei ole ka tõenäoliselt hea. Eks see õige keskkond balansseerimise kunst olegi.

Olete varemgi vaktsineerimise teemal sõna võtnud ja tahaksin teada, mida on teil öelda nendele, kes võitlevad oma lähedaste vaktsineerimise vastu, eriti emadele, kes ei lase oma lapsi vaktsineerida.

Inimkonna üks probleemidest on see, et meil puudub ajalooline mälu. Võtame ühe haiguse – difteeria – näite. Me ei pea ajas tagasi minema sadu aastaid, vaid Nõukogude perioodi lõpu aastakümnetesse, kui üle pikkade aastate esines arenenud riigis difteeriapuhang. See on väga raske haigus, kus suremus ulatub kuni 20% nakatunutest. See puhang ei toimunud kusagil Siberi külas, vaid suurlinnas Peterburis, toonases Leningradis, aga selliseid ajaloolisi dramaatilisi õppetunde kiputakse ära unustama. Need inimesed, kes võitlevad oma lähedaste vaktsineerimise vastu, peavad endale täie selgusega aru andma, mille vastu nad tegelikult võitlevad.

Räägime ikka positiivses võtmes. Enamik Eesti emasid on väga pragmaatilised ja ratsionaalsed, seepärast on meil ligikaudu 95% lastest vaktsineeritud. Need emad ei lähe kohe pärast vaktsineerimist toimetusse, ei palu panna seda, et olid just käinud lapsega vaktsineerimas, esilehe uudiseks, nad võtavad enda ja oma lapse eest hoolitsemist loomuliku elu osana. Ja mul on siiralt hea meel, et neid emasid on ikka palju-palju rohkem kui vaktsineerimise vastaseid, kes ise suuresti on ka tähelepanu otsijad. Nemad lähevad demonstratiivselt oma hoiakuid kuulutama.

Ega mina suuda selliseid inimesi, kes arvavad, et maakera on lapik, kuidagi mõjutada. Meie arusaam elust on lihtsalt niivõrd palju erinev, et ega neid ühegi argumendiga ümber ei pööra. Midagi ei ole teha, sest maailmas ongi erinevaid inimesi.

Kindlasti on vaktsineerimata jätmine vastutustundetu, eriti vastutustundetu on see siis, kui lapse vaktsineerimata jätmisega pannakse ohtu ka terve rida teisi lapsi, kelle emad on olnud vastutustundlikud, aga mõnel muul põhjusel ei ole saanud oma last mõne haiguse vastu vaktsineerida. Sellist käitumist kuriteoks just nimetada ei saa, aga pahatahtlik on see kindlasti. Tahan siiski öelda, et vaktsineerimisega on meil hästi. Arenguruumi on, aga kurta pole tarvidust, kuigi mõne aja eest oli sellele hinnangu andmisega ka väike debatt riigikontrolliga. Praeguse olukorra oleme saavutanud tänu arstidele, tervishoiutöötajatele ja peamiselt tänu meie haritud ja vastutustundlikele emadele.

Mida on teil öelda emadele, kes sunnivad oma last vägisi veganlusse?

Ma ei ole kunagi toitumise ja toidutehnoloogiaga tegelnud, seega need veganlust propageerivad emad, kes on läbi lugenud hulga Euroopa Liidu direktiive ja uuemaid käsitlusi, on minust kõvasti targemad. Minu arust on siin tähtis looduslik faktor, peamiselt geograafiline areaal, kus me elame. Olen ise püüdnud kogu aeg elada traditsiooniliselt normaalselt ja seetõttu arvan, et liha söömisel on ka kindel looduslik põhjus. Millegipärast arvan, et ainult kurgi ja kapsa söömisega tõelist Eesti talve üle ei ela. Tõenäoliselt on siiski vaja ka mingeid loomseid valke, et ehitada üles meie inimestele sobiv immunoloogiline süsteem. Olen tähele pannud, et lastel, kellel hiljem teaduslikult tuvastatakse mingisugune talumatus, siis enne seda on nad ise intuitiivselt nendest toiduainetest hoidunud, s.t kuulanud organismi häält, ehk siis ürgseid loomseid instinkte.

Täiskasvanud on siin hulga abitumad, nemad on võimelised kõike sööma, aga lastel on säilinud instinktid. Ega ei saa ka öelda, et suhkur on puhtalt kuradist. Suhkur on kerge energia omastamise aine ja ka antidepressant. Ega lapsed ilmaasjata võta vahel kahe käega komme, kui neil võimalus avaneb – ju siis neil on suurenenud energiatarve või mõni muu instinkt, mida organism ette kirjutab. Kõik peab olema mõõdukas ja ei tohi mitte minna ühest äärmusest teise.

Tuleksime nüüd ühe minu lemmikteema, nimelt teaduse ja meditsiiniuuringute rahastamise juurde. Meie ametnikud näevad koos lugematute ekspertide, huvigruppide, analüütikute ja spetsialistidega vaeva, et koostada võimalikult pädevaid arengustrateegiaid. Paraku toimub neile ressursside otsimine poliitiliste otsustuste kaudu. Need kaks on kroonilises arusaama- ja suhtlus­vaeguses. Sama on ka teaduse rahastamisega, kus valdkondlik strateegiadokument „Teadmistepõhine Eesti 2020“ annab avalikule sektorile kohustuse investeerida 1% SKTst T&Asse, aga poliitiline koalitsioon on oma teadus- ja arendustegevuse nõukogu otsusega sellele eesmärgile vilistanud ja leidnud, et riigil on pakilisematki teha kui teadusele raha kulutada.

Ma ei taha välja paista naiivsena, aga võimalik, et ma seda olen. Minu lastelaste lemmikmuinasjutt on „Kolm põrsakest“ ja kõik me teame, mis juhtus põrsastega, kes hooletult ja rutakalt oma maja üles ehitasid, ja et lõppkokkuvõttes jõudsid kõik selle põrsa juurde, kes oli hoolas, tubli ja vastutustundlik ning oli ehitanud oma maja korralikult. Minu silmis on riigi käitumine nagu mittehoolsa põrsa oma. Kui praegune koalitsioon hakkas oma poliitiliste lubaduste paketti avalikustama, siis oli ka poliitikakaugetele selge, et kõigeks neil ressursse ei jätku. Peaminister vastas küsimusele, kust tuleb raha, et raha tuleb riigieelarvest, aga jättis vastamata kahele sisulisele küsimusele. Mille arvelt riigieelarve sees selle koalitsiooni lubadusi kaetakse? Kuidas satub raha ise riigieelarvesse? Ja seda teab samuti igaüks, et vanajumal ei saada Eesti riigile kotiga raha eelarvesse. Ma olen koalitsiooni käitumise peale ülimalt nördinud ja mulle on arusaamatu, kuidas nad ei mõista, kui lühinägelik on teaduse rahastamise piiramise otsus. Nagu ennist mainisin, inimkonnal puudub ajalooline mälu. Minu arust on peaministril ja ministritel vaja samuti kätte võtta ajalooraamatud ja vaadata, kuidas Eesti Vabariik taasiseseisvus, kes olid tähtsamad otsustajad sellel teel. Akadeemik Endel Lippmaa, professor Marju Lauristin, majandusdoktor Siim Kallas, samuti kandidaadikraadi kaitsnud Edgar Savisaar, põllumajandusdoktor Arnold Rüütel, hilisem akadeemik Lennart Meri – kõigil olid kraadid. Kuidas Eesti ikkagi vabaks sai? Ega keegi ole ometi nii naiivne, arvates, et rahvas laulis laululaval isamaalisi laule, see kostis Moskvani, kus kõik kuulsid seda ning suure hingeliigutuse tulemusena lasti Eesti vabaks.

Kuluaarides oli see kõik väga peen poliitiline mäng – mitmeplaaniline ja intellektuaalne –, mille läbiviimiseks oli vaja arvestatavaid vaimseid võimeid ja kogemusi, et Eesti taas vabaks saada. Muide, sama oli toimunud ka varem Eesti Vabariigi rajamise ajal, s.t Eesti iseseisvumisel. Kas Eestile antakse arenguimpulsiks ka kolmas võimalus, ma ei tea, aga teaduse alavääristamine, tema nurka surumine, tema alarahastamine – see kõik ei ole julgustav. Minu poolt vaadates on TANi otsus äärmiselt taunitav ja kui sellest kuulsin, ma tõesti ei uskunud, et see on tõsi. Vaatame Soome riiki. Vaesem, kui Soome oli pärast Talvesõda, ükski riik vaevalt et enam olla saab. Kunagi oli mul võimalus lävida ühe sõjaaegse ja -järgse soome pediaatri Niilo Hallmanniga, kes nüüdseks on kahjuks meie seast lahkunud, ja tema ütles, et sõjajärgsel perioodil, mil inimestel ei olnud sõna otseses mõttes leivapalukestki suhu panna ja riigi eelarves haigutas tühjus, kaabiti siiski kokku rahasumma ja anti see mõnele noorele arstile, võimaluse korral ka teistele teadlastele, kes saadeti Ameerika Ühendriikidesse arstiteadust õppima, et nad tagasi tulles ehitaksid üles Soome riigi meditsiinisüsteemi ja arstiteaduse. Võttes näite kas või omaenda suguvõsast: teised olid nõus kas või nälga kannatama, aga minu vanaema pandi kooli helgema tuleviku nimel. Minu väide ongi see, et teadusse rahaline panustamine toob kaasa kulude kokkuhoiu ja arengus hilisema õitsengu.

Kahjuks on praegu olukord selline, et valitsusringkondades annab doktorikraadiga inimesi tikutulega otsida. Ühelt poolt meie kraadi kaitsnud inimesed ei leia väljaspool teadust piisavalt ülesandeid ja tööd, teisalt on meil valitsussektoris järjest rohkem töökohti, mis nõuavad väga hea analüüsivõimega inimesi, sinna jälle doktorikraadiga inimesi ei võeta või doktorikraadiga inimesed ei lähe. Kogu see äärmine lühinägelikkus: võib-olla ma järgmised valimised võidan, aga mis siis edasi saab?

Praegu on maailma avalikkus vaimustuses silmapaistva haridusega Prantsusmaa presidendist Emmanuel Macronist. Veel enne kui Macron asus lahingusse kliimamuutuste leppe pärast ja riigi sisereforme kavandama, oli tema üks esimesi üleskutseid maailma teadlastele: tulge Prantsusmaale teadust tegema, me loome teile kõik tingimused, sh rahastamise. Mis oli aga meie praeguse valitsuse üks esimesi samme? Vähendada TANi otsusega teaduse rahastamist. Minus igatahes suurendas Macroni üleskutse riigijuhtide autoriteeti, et haridus ja haritus on ka riigijuhtimisel oluline.

Mis siis oleks tulevikuvalem?

Ega ma peale nõuande investeerida teadusse ja arendusse oskagi muud anda. Vaatan imestusega, mida praegune koalitsioon teeb, sest võrreldes eelmisega on toimunud negatiivses mõttes kannapööre. Mõelgem hetkeks, mis me oleme ja kuhu läheme aastal 2080. Mind siis ei ole enam, teid samuti mitte ja võimalik, et isegi koalitsiooni liikmeid mitte. Kui me tahame selles perspektiivis näha helget, kestlikku ja arenemisvõimelist Eesti Vabariiki, siis millised sammud meid selleni viivad – kas kolmanda lapse toetus või suhkrumaks või mõni kolmas või neljas asi. Minu arust pole tähtis, kas ühiskonda viib edasi parempoolne või vasakpoolne või tsentristlik poliitiline jõud, aga mingites põhiseisukohtades peaksime suutma kokku leppida, neid jälgima ja neist kinni hoidma. Kas tõesti on ainukeseks konsensuslikuks kohaks kaitsekuluste määr, milles kokku suudetakse leppida ja seda ka järgida? Oma viimase TANi otsusega paneb valitsus meie ühiskonna väga teadlikult sellessesamasse paljuräägitud keskmise sissetuleku lõksu, taipamata, et ainuke tee sellest väljamurdmiseks on investeeringud teadusesse ja innovatsiooni.

Kas ma tohiksin teie käest ka ühe küsimuse küsida? Kes on praeguses valitsuses või üldisemalt riigi tippjuhtkonnas visionäärid?

Ma tooksin välja eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kes ehk ei pruukinud kõigile meeldida, aga ta on kindlasti visionäär, aga praegusest … ega kohe teagi …

Täpselt nii, ega ma muidu poleks küsinudki. Kui oleksin ise teadnud, oleksin sellele inimesele viidanud. Meil on olnud visionääre, aga uues poliitikute põlvkonnas ma neid ei näe. Õnn, et Marju Lauristin poliitikas edasi tegutseb, sest teda ajendab siiamaani sõna võtma laiema pildi nägemise võime, mida nooremate poliitikute seas ei leidu. Kas me tahamegi riigina olla ja jääda selliseks „kolmeliseks klassis“, keda keegi ei kritiseeri, sest nii kehv ta ka ei ole, aga keegi esile ka ei tõsta, sest ega ta välja ka paista, et enam-vähem saame endaga hakkama, päris jalgu kellelegi ei jää, päris nälga keegi ei sure, aga tipptasemel tegijate sekka meil asja ei ole.

Meditsiiniuuringutes väljendub aga selline alarahastamispoliitika väga mitmes aspektis. Kõigepealt kannatavad ebakindluse all teadusteed valivad noored, nad lihtsalt ei tule teadusesse, sest, andke andeks mu otsekohesus, kui nad valivad arstikutse, siis seal on leib kindlustatud, sest haigeid leidub alati. Teiseks, nagu ennist juba välja tõin, meditsiin vajab alusuuringuid. Loomulikult on siin kaalutlemise koht, kui palju Eesti suudab ära teha, aga meil on mõned globaalses mõttes väga tugevad uurimissuunad välja arendatud ja ega siis maja saa püsti seista ainult katusena – pidevalt peab ikka vaeva nägema ka vundamendi ja seintega, s.t alusuuringutega on vaja pidevalt tegeleda. Loomulikult võib Tartu ülikooli arstiteaduskonnast kujundada ka ametikooli, kus õpitaksegi teiste inimeste loodud ja arendatud tarkuste najal ja oma alusteaduse paneme lihtsalt kinni. Kokkuhoid missugune ja valitsusel võimalus raha kusagil mujal kasutada. Kas see aga jätkusuutlik on, selles kahtlen.

Erkki Raasukese juhitud majanduskasvu töörühma aruandest tuli välja kaks hariduslikku fluktuatsiooni, näiteks valmistatakse Eestis ette 10–20 korda rohkem keskkonnakaitsealase kõrgharidusega spetsialiste 100 000 elaniku kohta kui Rootsis ja Taanis, aga meditsiiniharidusega kõrgharituid valmistame võrreldes Läti ja Taaniga ette viis korda vähem, isegi Leeduga võrreldes kolm korda vähem 100 000 elaniku kohta. Seda statistikat vaadates peaksime silmad maha lööma ja häbenema. Lõunanaabritel on prioriteedid õigemini paigas. Eesti hakkab kaotama oma suhtelist eelist, mida juba aastast 1632 Tartu ülikooli asutamisega piirkonnas loodud on.*

Selles statistikas mõeldakse siiski laiemalt meditsiinispetsialiste, mitte ainult arste. Aga jah, statistika on külm ja karge ja ega probleeme ole ainult töötajatega, see kõik ju laieneb juba eelnimetatud alusuuringute rahastamisele, akadeemilistele kliinilistele uuringutele, kliinilise teaduse tippkeskuse puudumisele jne, jne. Mina siin lahendust ei näe, vaatan imestusega valitsuse poole, et mida nad seal korraldavad. Vaatame ookeani taha, kuidas sealne president Trump teeb kannapöördeid. Meie valitsus on teinud vähemalt teaduses sama järsu kannapöörde halvemuse poole, eks näis, kuhu see meie riigi viib.

* Töörühma statistiliste näitajate allikaks on viidatud Eurostat.