Eesti välispoliitika Soome-suuna ajaloost

MART KULDKEPP

Enam kui 600-l leheküljel ühe autori kirjutatud monumentaalne eestikeelne monograafia on tänapäeva Eesti ajalooteaduses üsna suur haruldus. Projektipõhist rühmatööd soosiva teaduspoliitika tõttu eelistatakse hoopis teistsuguseid publikatsioone, mille tundemärgid kõnealusele risti vastu käivad, nimelt lühikesi, mitme autoriga ingliskeelseid ajakirjaartikleid. Sellest järeldub, et see teos sai sündida ainult suure sisemise motivatsiooni ajel, rääkimata aastatepikkusest tööst – juba seetõttu tuleb Heino Arumäele tänulik olla, et ta mahuka töö lõpuni viis.

Arumäe uurimus Eesti ja Soome ajaloost aastatel 1917–1944 haarab nii Soome kui ka Eesti vabariigi seisukohalt pöördelise tähtsusega aastakümneid. Nende sisse jäid iseseisvuse saavutamine, iseseisva välispoliitika väljakujundamine ja areng ning lõpuks Eesti puhul ka iseseisvuse kaotamine, millest Soomel õnnestus pääseda suurte ohvrite hinnaga. Raamat annab kõigist neist sündmustest rahulikul toonil faktitäpse ja tihti kõnekate detailidega vürtsitatud ülevaate. Autor näitab end ühtviisi kompetentsena Vene veebruarirevolutsiooni-järgsete segaste aegade, 1920. aastate Balti konverentside, aga ka masendavate aastate 1939–1944 käsitlemisel.

Historiograafilisest vaatepunktist on tegu klassikalise diplomaatia ja välispoliitika ajalooga, millesse nt majandus- või kultuuriajaloolisi seiku on sattunud vaid paiguti. Narratiivi selgroog ja argumentide lähtekoht on ootuspäraselt Eesti ajalookogemus ja sellega seotud sündmused, mille kõrval on Soomele jäänud mõneti teisejärguline, kuigi kaugeltki mitte väheoluline roll. Sellega seoses tuleb märkida, et Arumäe raamatu pealkiri „Eesti ja Soome“ on rõhuasetuselt risti vastupidine ühe olulisema eelkäija, Seppo Zetterbergi monograafia „Suomi ja Viro 1917–1919“ omaga.¹

Peamine uurimisülesanne selgub õieti alles raamatu lõpus. Eessõnas on autor välja toonud, et kuna „eestlaste saavutused põhjanaabrite ajaloo tutvustamisel on jäänud üpris tagasihoidlikuks“, on ta koostanud ülevaate Eesti ja Soome suhetest sõdadevahelisel ajal, võrreldes seejuures Soome poliitilise ajaloo olulisemaid seiku Eestis aset leidnuga. Samal ajal möönab ta, et ühtlasi on tulnud valgustada laiemat konteksti, sh suurriikide poliitikat Läänemere piirkonnas ja rahvusvahelist olukorda (lk 9).

Tegelikult on teoses mindud püstitatud eesmärgist palju kaugemale ning see on õigupoolest loetav kui sõdadevahelise aja Eesti välispoliitika ajalugu üleüldse. Keskendutud on küll eeskätt suhetele Soomega, kuid seetõttu pole kuidagi kõrvale jäetud suhteid NSV Liidu, Saksamaa, Suurbritannia, Läti, Poola ja teiste Eestile oluliste riikidega. See on loomulikult mõistetav, kuna mitmepoolsust edendada püüdnud Eestile oli ka Soome-poliitika osa laiemast liidupoliitikast, seda eriti 1920. aastatel Balti Liidu loomise katsete ajal. Laiahaardelisuse poolest asetub Arumäe monograafia aga ühte ritta nt Eero Medijaise ja Vahur Made klassikaliste sõdadevahelise aja Eesti välispoliitika käsitlustega.²

Kui Eesti ja Soome iseseisvumise ning Vabadussõja ajajärgu kirjeldus põhinevad eeskätt sekundaarkirjandusel ning moodustavad pigem taustateadmiseks vajaliku sissejuhatuse (seda küll u 150 leheküljel), siis edaspidi joonistub välja kaks keskset teemat, mida võib pidada Arumäe monograafia analüütilisteks raskuspunktideks.

Esiteks vaadeldakse põhjalikult Eesti püüdeid Vabadussõja ajal ja 1920. aastate esimesel poolel haarata Soomet Balti Liidu loomisega seotud koostöösse ning ühtlasi ka mitmesuguseid põhjusi, miks need katsed kokkuvõttes ebaõnnestusid. Sama problemaatikat on Arumäe käsitlenud ka ühes palju varasemas raamatus,³ kus on makstud küll lõivu nõukogude ajakirjanduse mallidele. Sellegipoolest võiks olla huvitav seda kõnealuse käsitlusega võrrelda.

Teiseks käsitleb autor üksikasjalikult, võttes arvesse nii sise- kui ka välispoliitilisi aspekte, 1930. aastate teisel poolel ja 1940. aastate alguses aset leidnud sündmusi, mis viisid Eestis iseseisvuse kaotuse ja Nõukogude anneksiooni, Soomes aga Talvesõja ja Jätkusõja järel kõige kiuste siiski iseseisvuse säilimiseni. Tundub, et rohkem kui miski muu on autoril olnud südamel just selle teemaga seonduv, teadupärast Eesti lähiajaloo raudvarasse kuuluv küsimus: kas Eesti poleks ehk teistsuguse valiku korral võinud jagada Soome saatust?

Just sellele küsimusele on pühendatud monograafia lõppsõna, mis on õieti omaette esseistlik mõtisklus Eesti omariikluse ajaloo ja selle mitmesuguse kajastamise ja käsitlemise teemal. Nii seal kui mujalgi ilmneb Arumäele omane mõistev suhtumine omaaegse Eesti juhtkonna (sh Konstantin Pätsi) tehtud otsustesse ning kalduvus nende poliitikat üldjoontes õigeks pidada. Ilmselt eeskätt Mart Laari (teda küll nimepidi nimetamata) seisukohtade vastu suunatud argumentatsioon viib järelduseni, et kokkuvõttes oli nn hääletu alistumine omas ajas põhjendatud ning Nõukogude Liidu esitatud ultimatiivsetele nõudmistele vastu hakanud Soome matkimine ja sealse olukorra Eestisse ülekandmine poleks olnud võimalik.

Raamat põhineb suurel hulgal sekundaar- ja primaarallikatel, kusjuures viimaseid on leitud peale Eesti ja Soome välisministeeriumi ja isiku­kogude ka Rootsi, Taani, Saksamaa, Läti ja Suurbritannia arhiividest. Allikate ja kirjanduse loetelu nõudnuks siiski põhjalikumat revideerimist: praegu leiab sealt märkimisväärsel hulgal nimetusi, millele teksti sees kuskil ei viidata, tekstis on seevastu viiteid, mida pole bibliograafias ära märgitud. Viitamine jätab teoses üleüldse soovida. Kui tegemist pole just otsetsitaadiga, jääb tihti ebaselgeks, kust vastav info pärineb või kust võiks lugeja vastava fakti või väite kohta lisa otsida.

Üksikküsimusi, mille üle vaielda, leiab muidugi mitmeid ning kõiki neid siinkohal välja tuua ei saa. Näitena, mis ühtlasi osutab viidete vajalikkusele, võib võtta Soome vabatahtlike salkade juhataja Martin Wetzeri Eesti teenistusest lahkumise kirjelduse (lk 91). See, nagu joone alt selgub, põhineb Mihkel Kattai 1936. aasta kirjutisel, ent vähemalt minu hinnangul on Kattai (ilmselt välispoliitilistel põhjustel) olnud väga ühekülgne. Mitte Wetzer polnud see, kelle puhul oli tegemist „raske iseloomuga isiksusega,“ vaid raske iseloomuga oli hoopis tema vastu intriigitsenud Hans Kalm, kes ei suutnud Wetzeri autoriteeti tunnistada ja kelle tõttu viimane lõpuks taanduma sunniti.

Otseseid vigu jääb lugedes silma väga vähe. Paul Hindenburg valiti 1925. aastal presidendiks, mitte Saksa riigikantsleriks (lk 305). Alexander Frey eesnimeks on pandud 83. leheküljel millegipärast Herbry, kuigi 51. leheküljel on ta saanud õige nime. Väga vähe leidub ka näpuvigu: „vasupanu“ pro „vastupanu“ (lk 64), „Tõi küll“ pro „Tõsi küll“ (lk 89), „Juhan Erik Hultmanile“ pro „Johan Erik Hultmanile“ (lk 184).

Kokkuvõttes võib öelda, et Heino Arumäe monograafiat tuleb igati tervitada nii sisuliselt, olulise panusena Eesti välispoliitika ja diplomaatia ajaloo uurimisse, kui ka vormiliselt, ilmselt viimaste aastate mahukaima eestikeelse ajaloomonograafiana. Seda, et tegu on tunnustust väärt, on mõistetud mujalgi, nagu näitab raamatule osaks saanud 2018. aasta parima eestikeelse ajalooraamatu auhind.

1 Seppo Zetterberg, Suomi ja Viro 1917–1919. Poliittiset suhteet syksystä 1917 reunavaltiopolitiikan alkuun. Helsinki 1977.

2 Eero Medijainen, Saadiku saatus. Eesti välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn 1997; Vahur Made, Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946. Tartu 1999.

3 Heino Arumäe, Võitlus Balti Liidu loomise ümber 1919–1925. Tallinn 1983.