Siirdemaastik

Paevälja klindipealse ja Siselinna kalmistu ümbrus võiks olla paik, kus suremine, leinamine ja argielu kokku saavad ning üksteist toetavad.

JAANA KRAUS

Surm on paljudele õrn teema. See, kuidas me oma lähedastega hüvasti jätame, mida ütleme või ütlemata jätame, mida teeme või tegemata jätame, kuidas inimese viimasest eluhetkest osa võtame või eemale hoiame, ka kuidas matused korraldame, võib jääda elavaid kummitama või vastupidi, neile rahu pakkuda.

Kuigi surm ja lein on väga isiklik asi, suhtuvad inimesed sellesse kaheti. Ühelt poolt nähakse meedias surma pidevalt, nii uudistes, telesaadetes kui ka seriaalides. Teiselt poolt puudub meil surmaga isiklik suhe. Meditsiini arengu ja matuse­äri professionaliseerumise tõttu ei näe inimesed enam surma oma silmaga ega ole otseselt lahkunuga kontaktis. See on põhjustanud surmast võõrandumise.¹

Surma tõrjumine elust on viinud selleni, et surmast on saanud tabuteema, mille tõttu on ka lein justkui keelatud või ühiskonnas põlu all. Leina eiramine võib soodustada aga depressiooni. Tihti ei teata, kuidas leinajaga käituda, ja oodatakse, et too kiiresti jälle n-ö normaalseks muutuks ja argiellu naaseks. See omakorda viib eemaldumise ja võõrdumiseni. Nii on leinajal justkui kaks koormat kanda: lisaks kaotusvalule ka üksildus.² Verena Kast on välja toonud, et just leinajad on tihti ühiskonnas tõrjutud, justkui elavad vaimud.²

Suuremad kalmistud asuvad kas linnapiiril või -piirist väljas. See tuleneb Katariina II ukaasist, mille kohaselt tuli surnud sanitaarpõhjustel ja seetõttu, et linnakalmistutel polnud enam matmisruumi, kesklinnast välja viia. Ratsionaalsetele kaalutlustele vaatamata rõhutavad linnaäärsed ja -tagused kalmistud surma kaugust veelgi, sest kalmistul käimine on eraldi ettevõtmine.

Matuseäri

Matused on turumajandusele orienteeritud ühiskonnas äri, teenimisvõimalus. Matuseäri on üsna tulus ning teenusepakkujate piiratud arvu tõttu pole ka tihedat konkurentsi, mis võimaldaks matuseteenuse vajajatel oma tingimusi seada. Üks selline on näiteks tseremoonia pikkus ja matuseliste liikumise korraldus leinahoone sees. Viimast kitsaskohta illustreerib näiteks tuntud järje­korratabloo Tallinna krematooriumis.³

Võõrandumine torkabki silma just krematooriumides, kus on välja kujunenud kiire lahendus: ühest uksest sisse ja teisest uksest välja. Tihtipeale ei näe leinajad rituaali lõppu ehk seda, kui kirst siseneb kremeerimisahju,⁴ sest kirst sõidab seina taha või alumisele korrusele. Matuserituaal jääb seega poolikuks:⁵ ühelt poolt teame, mis surnuga juhtub, teiselt poolt jääb hinge suurem võõrandumistunne, kui kirstumatuse puhul.

Just selle kitsaskohta püüdis lahendada Iisraeli arhitekt Herman Zeinstra Hollandi Haarlemi krematooriumis (valmis 1996–2002). Keset krematooriumi sisehoovi paikneb klaasist tseremooniaruum. Viimast piiravad urniseinad ehk kolumbaarium, mida arhitekti soovi kohaselt võib külastada ka tseremoonia toimumise ajal. Zeinstra ei soovinud Haarlemi krematooriumis matuseriitust täielikult isoleerida, sest leiab, et midagi ei juhtu ka siis, kui mõni kõrvaline inimene satub seda pealt nägema (nagu juhtub sageli ka kalmistul). Arhitekt on ajaga kaasas käinud, rõhutanud individuaalsust, deritualiseerimist ja rituaali taasloomist. Zeinstra loodud krematoorium on koht, kus inimesi ei suunata, vaid nad võivad seal kulutada niipalju aega, kui soovivad, ning kujundada just endale tähendusliku rituaali läbiviimise järjekorra.⁴

Paevälja ja Siselinna kalmistu ümbrus

Kuigi Eesti on sekulaarne riik, on inimestel siiski vaja erilist kohta oma lähedaste ärasaatmiseks. Siirdemaastik koosneb matusetalituse kompleksist ning kolumbaariumist. Selline paik võiks asuda Paevälja klindipealsel ja Siselinna kalmistu ning Kaitseväe kalmistu vahelisel alal.

Siirdemaastik toob surma argiellu, annab võimaluse igal hetkel linnast lahkumata kadunukese juurde minna, nii säilib ka matuse- ja leinatalituse intiimsus. Matuselised ja jalutajad peavad saama võimaluse võtta enda jaoks hetk, et süveneda oma tunnetesse, mitte neid tõrjuda või maha suruda. Siirdemaastik soosib inimeste kokkutulekut või juhuslikku kohtumist, uute sidemete ja kontaktide loomist. Siirdemaastiku eesmärk on muuta suhtumist surma ning suunata inimesed üksteist aitama. Kuna ükski muutus ei toimu üleöö, peab lahendus olema ühtaegu võrdlemisi delikaatne ja provokatiivne.

Nii Paeväljal kui Siselinna kalmistul on seni kasutamata potentsiaali. Siselinna kalmistu on linna keskel, mugava ligipääsuga ning juba külastatav ala. Paevälja on ilus looduslik paik ning seal on tunda Tallinna lähedust merega. Paevälja paikneb kultuuri- ja elamuala piiril, seal käiakse sageli jalutamas. Paeväljal matusetalituse kompleks võiks olla rohekoridori osa Lauluväljakust Maarjamäe memoriaalini. Sinna pääseks kergesti ligi nii autoga kui ka jala. Klindipealse rohelus ja loodus teeks mälestamisest meeldiva teekonna.

Kompleks ei peaks hõivama väärtuslikku maad, mida inimesed saavad kasutada elamiseks, vaid see peaks sobituma elamute kõrvale: olema lähedal, kuid siiski piisavalt eraldatud, et pakkuda matuste ja surmaga toimetulemiseks piisavalt privaatsust.

Kompleksi peaksid kuuluma krematoorium, kolumbaarium ja trepid, mis ühendavad klindipealse ja -aluse. Kolumbaarium on mõistlik lahendus kiire elutempo ning selle tõttu, et inimesed ei ole enam nii paiksed. Järeltulijad ei pea seega muretsema hauaplatsi korrashoidmise pärast. Samuti ei ole ohtu, et keegi maetakse kadunukese peale, kui haud korrastamata jääb.

Suurem kolumbaarium võiks asuda Siselinna kalmistu lähedal. Praegu on seal peamiselt transpordimaa ja funktsionaalses mõttes on see alakasutatud. Siselinna kalmistu ja Kaitseväe kalmistu müüride vahelise jalakäijate ala kasutuselevõtmine tihendaks keskkonda ja suunaks inimesed läbi kolumbaariumi minema.

Elus pole midagi valgustavamat kui surm, mis aitab mõista ja mõtestada oma elusolekut. Surm avab silmad: arusaam elu lõplikkusest aitab keskenduda sellele, mis on tegelikult tähtis. Kerkivad mitmed küsimused. Mis siis, kui ma praegu suren? Kuidas ma ennast tunneksin, kui lahkuksid need, kellest tõesti hoolin? Mis on jäänud ütlemata või tegemata? Pole mõtet karta seda, mis on möödapääsmatu.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala osakonna magistritööl „Siirdumismaastik“, juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe.

1 Marju Kõivupuu, Eestlase eluring. Varrak, 2015.

2 Verena Kast, Lein: psüühilise protsessi faasid ja nende ületamise teed. Johannes Esto Ühing, 1998.

3 Aliis Kiiker, Muutuvast surmakultuurist 21. sajandi Eestis: krematsioon ja põletusmatused. Tallinna ülikooli magistritöö, juhendaja Marju Kõivupuu. Eesti humanitaarinstituut, kultuuriteooria õppetool, 2012.

4 Mirjam Klaassens, Final places: Geographies of death and remembrance in the Netherlands. University of Groningen, 2011.

5 Verena Kast, Lein.