Virtuaalse pullitegemise kaitseks

„Eesti teatri päästmine“ on eneseirooniline kõver­peegel keskmisest teatrikülastajast ja teatrirahva valmisolekust vajaduse korral teater päästa.

AURI JÜRNA

Aktsioon „Eesti teatri päästmine“, autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk, koordinaator Ivar Põllu. Osalejad: Tartu Uus teater, Endla teater, Ugala teater, Vanemuine, Rakvere teater, Tallinna Linnateater, Vene teater, Kanuti gildi saal, Sõltumatu Tantsu Lava, VAT-teater, teater Piip ja Tuut ning e-lektron. Otseülekanne veebis 8. V.

„Aeg liigestest on lahti.“ Kunagi ammu (pool või, tont teab, võib-olla sada aastat tagasi) kirjutasin seda Vanemuise lavastuse „W” kohta.¹ Oleks ma teadnud, et vaid mõni kuu hiljem kummitab see repliik iga päev, sest reaalsus on nüüd veidram kui lavaelu.

Kuigi eriolukorra piiranguid on hakatud järk-järgult leevendama, on osa teatreid lõpetanud saalihooaja ning loodetakse suve lõpul hakata kaotatut tagasi tegema. Üht-teist muidugi sünnib ka virtuaalselt (isegi nii palju, et kõigel ei jõua silma peal hoida), paljud teatrid on pannud oma ühismeediakanalid aktiivselt tööle, videoarhiive avanud ja otseülekandeid korraldanud, aga on ka teatreid (eelkõige teater Piip ja Tuut ning e-lektron), kes kasutavad virtuaalset elu avasüli oma uue meediumina. Leidlikkus lehvib piiratud olukorras alati tugevamalt kui üleküllastunud vabaduses.

Ent ka kõige kannatlikuma meelega teatrilemb hakkab kunagi elavast teatrist puudust tundma – ja nii tekitas aktsioon „Eesti teatri päästmine“ parajalt elevust. Põneva sünnilooga tekst, elav esitus ja palju osalevaid teatreid – tõotas tulla ainulaadne tunnike. Ja ma ei pettunud. Mõnus oli vaadata tuttavaid saale (küll tühjalt ja ekraani vahendusel) ja lasta näitlejail kentsakat lugu silme ette manada.

Muidugi ei oodanud ma mingit suure­joonelist transformatsiooni ega tõelise teatrielamuse kõikehõlmavat tunnet, sest isegi kinoekraanilt Met Live’i ülekannete vaatamisel seda ei teki. Aga lugu toimis ja naerda sai. Teiste muljeid lugedes avastasin, et ma polnud taibanud videot väiksena hoida, et kaas­vaatajaid näha. Aga seetõttu hoidis näitlejate esitatav lugu mind ka rohkem kinni, vastupidiselt Keiu Virro kirjeldatud killustatusele ja teisejärgulisusele: „Laiemas plaanis olen nõus nendega, kes ütlevad, et veebiteater on siiski aseaine, mitte uus normaalsus. Vähemasti seni nähtu põhjal. Kindlasti on selles maailmas avastamata võimalusi, ent vähemasti esialgu ei ole see teatritele valik, vaid võimalus midagigi teha. Ja sellisena see vorm toimib.“²

Nõus, et traditsioonilises teatris virtuaalsus normiks ei saa, aga sellest mööda vaadata ka ei tuleks. Nagu video on saanud teatri enesestmõistetavaks osaks, on ka virtuaalsel maailmal oma osa. Virtuaalruumis toimub nii fikseeritud salvestiste ja otseülekannete kujul kui ka publiku sekkumisega nii palju põnevaid ja sageli kunstiväärtusega sündmusi, et päris mööduvaks nähtuseks ei saa seda enam ammu pidada. Kas vooluga kaasa minna või mitte, on iga teatri oma otsus ja igaühele see kindlasti ei sobigi. Aga teater on oma olemuselt paindlik ja tema suhe publikuga aktiivne, seega teadlikkus toimuvast peaks olema.

Möödunud aastal Tartus „Draama“ festivalil loodud lühinäidend „Eesti teatri päästmine“ on eneseirooniline kõverpeegel keskmisest teatrikülastajast ja teatrirahva kõhkluseta valmisolekust vajaduse korral teater päästa. (Eriti kõnekas on muidugi fakt, et möödunud aastal oli festivalil kõneaineks teatrite ületootmine.) Muidugi on see lugu eelkõige humoresk, eksperiment, mis oma sünnihetkes ja -kohas tugevalt kinni, aga juhuslikult on see nüüd kaalu ja tähendust juurde saanud. Selliseid kokkusattumusi pole kultuur mitte ainult tulvil, vaid nendele toetub hulk liikumisi, mõtte­suundi ja kunstnikke. Lõpuks polegi tähtis, miks ja kuidas teos on loodud, vaid kas, keda ja millal see kõnetab, mis tähendusi endale külge korjab ja milliseid laineid lööb. Ma ei usu, et „Eesti teatri päästmine“ läheb ajalukku oma kunstilise väärtusega, küll aga leiab see raudselt äramärkimist kui pandeemia­elu teatraalne vahepala.

Seetõttu ma ei mõistagi, miks on Jaak Allik aktsiooni suhtes nii hukkamõistev, et soovis selle lausa olematuks kuulutada.³ Tõsi, olen minagi mõnikord teatrist lahkudes kahetsenud kaotatud tunde, aga see on pigem maitse­küsimus. „Eesti teatri päästmist“ arvustades tuleks aga esmalt kindlaks määrata, mida täpselt arvustatakse. See aktsioon ei pretendeerinudki ju samale tasemele kui tavapärane mitme kuu ja suure meeskonnatööna sündinud lavastus. Vihje on liiginimes – aktsioon. Festivali­saginas nelja autori rollimänguna sündinud tekst, mis kantakse üks kord ette eriolukorrast inspireeritud vahendite kaudu.

„Hetkel ei vaja eesti teater päästmist ilmselt, ja päris kindlasti ei päästa ka see tänane ettevõtmine eesti teatrikunsti või midagi sellist,“ ütles ettevõtmise koordinaator Ivar Põllu aktsiooni eel.⁴ „Tegemist on ikkagi odava meelelahutusega, millel on lihtsalt päris teatriõhtu maik juures. Ütleme nii, et kui teatriõhtu tähendab kokkusaamist – näitlejad lava peal saavad kokku ja publik saab saalis kokku ja see on kindla kellaaja peale kuskile minemine, siis selles tänases õhtus on kõik need asjad olemas. Tegemist on sellise vaimuka följetoniga.“

Seda see oligi, väike huumor nii vaatajatele kui ka tegijatele endile. Kokkusaamine virtuaalruumis, mis pidi vaid meenutama kodus teatrit igatsenutele, et peale koroonauudiste võib õhtul kell seitse ka muud vaadata. See polnud isegi aktsioon teatri NO99 stiilis, vaid midagi esimese lugemise ja performance’i vahepealset. Ei olnud ju proove ega kujundust, rollijooniseid ega lavastaja kontseptsiooni – oli vaid aeg, koht ja lugu. Allik pakkus, et Põllu on alahinnanud „osa rahva ning otsustajate seas levida võivat arvamust, et kui paar kuud on ilma klounideta toime tuldud, siis neid ehk polegi vaja ülal pidada. [—] Teatrikauged inimesed ei pea ju teadma, et kui meie armastatud näitlejate loomeimpulsile lisandub lavastajate, dramaturgide, toimetajate, kunstnike ja teatrijuhtide panus ning ka vastutus publiku ees (just viimane puudub aga internetiteatris täiesti), siis erineb tulemus meile reede õhtul arvutist pakutust üldjuhul üsna tugevalt.“

Ma ei ole nõus. Päästmise pealkiri on lihtsalt pealkiri, mida lugu ennast jälgides ei saa tõsiselt võtta. Teater on siinkandis nii suure kaaluga kunstiliik, et mõni kuu teatrita elu ei tekita publikus, tegijais ega rahajagajais kindlasti küsimusi teatri vajalikkusest. Mis puutub aga puuduvasse vastutusse publiku ees, siis on seegi alusetu süüdistus, sest miks muidu on virtuaalset teatrilaadset tegevust nii suurel hulgal. Raha teenib neist sündmustest kaduvväike osa, eelkõige tundub eesmärk olevat kontakti hoidmine, üksteise julgustamine ja meeleolu tõstmine.

Et virtuaalsed kohtumised on vabamad, familiaarsemad ja improvisatoorsemad, on sellele meediumile omane. Esmatähtis on kontakt, vahetu suhtlus ja kohalolu, aktiivne dialoog ja kohanemisvõime – selle kõige säravam näide oli kindlasti Henrik Kalmeti heategevuslik püstijalakomöödia „Eriolukord ruudus“ (Kinoteater). Teater, sõnum, kontakt ja reaalne heategu ühiskonnale.

Lõpetuseks vaidlen veel kord Jaak Allikuga: „Inimestele, kes eesti teatri päästmise pärast tõesti muret tunnevad, soovitaksin mitte vaimustuda enda surumisest internetti, vaid järgida saarlaste ja kirikutegelaste eeskuju, kes rusikaga lauale lüües on end juba vabaks võidelnud.“ Ei, protest ei lahenda midagi. See ei lõpeta haiguse levikut ega leevenda majanduskriisi, vaid seab ohtu inimesed ja raskendab meditsiinitöötajate elu. Eesti teatri pärast südant valutav publik saab vaid kannatlikult oodata, vaikselt kevadet nautida ja oma lemmikteatri uue hooaja etendustele pileteid osta.

1 Auri Jürna, See ongi Spiel. – Sirp 6. XII 2019.

2 Keiu Virro, Eesti teatri päästmine? Pigem muhe teatri aseaine. – Eesti Päevaleht, 10. V 2020.

3 Jaak Allik, Parem, kui poleks seda näinud. – Postimees 11. V 2020.

4 Eesti teatri päästmine. – Klassikaraadio saade „Delta“ 8. V 2020.