Määramatus on luksus

Kärt Ojavee: „Disainis on liiga vähe kasutatud potentsiaali materjali kogemise kaudu midagi tajuda, materjali abil aktiveerida impulsse ajus.“

TAAVI HALLIMÄE

Interdistsiplinaarsus on tekstiilidisaineri ja kunstniku Kärt Ojavee töödes ikka kesksel kohal olnud: tema esimene koostööprojekt Tallinna tehnikaülikooli mehhatroonika instituudi üliõpilasega valmis juba bakalaureuseõpingute ajal, sellele järgnes koostöö biorobootika laboriga. 2013. aastal kaitses ta kiitusega doktoritöö, mis oli suures osas valminud biorobootika keskuses. Ta on ennast harinud pehme elektroonika valdkonnas, mis on inseneridelegi uudne valdkond. Praegu töötab Ojavee kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas.

Oled tegelenud interaktiivsete nutitekstiilidega, aga viimastel aastatel huvitud üha enam eksperimentaalsetest materjalidest. Mis neid teemasid seob?

Mõlemad vaatavad tulevikku, kuigi materjalidega tegelemisel otsitakse paljuski vastuseid ka minevikust, õpitakse taas tundma pärandtehnoloogiaid. Mind on alati huvitanud, mismoodi materjal muutub: kas pikema aja jooksul või hetkega ja kas see on sümbioosis keskkonnaga. Minu interaktiivsetele elektroonikaga seotud materjalidele ja installatsioonidele, mis spekuleerivad tulevikuvõimaluste üle, on iseloomulik ajas muutumine. Ka biopõhised materjalid muutuvad pidevalt ajas.

Interaktiivne nutitekstiil reageerib inimese puudutusele, valguse, soojuse vms vahetumisele. Kas biopõhised materjalid võiksid vastupidiselt interaktiivsele nutitekstiilile inimkäitumist mõjutada? Agentsus langeb justkui materjalile endale.

Võib ka nii võtta. Olen viimasel ajal süvenenud sellesse, kuidas kasutada vetikaid ja meresaadusi materjalide loomiseks. See on palju kõneainet pakkuv suund, millesse tuleb ilmselgelt ka kriitiliselt suhtuda. Igasugusesse ökosüsteemi sekkudes sekkume millessegi selle tagajärgi tunnetamata. Kahtlemata mõjutame ökosüsteeme. Siiski ei asenda biopõhised materjalid sünteetilisi.

On huvitav tõstatada materjalide ja esemetega tehtud katsetuste kaudu küsimusi, mitte niivõrd pakkuda tootelahendusi. Pigem näen neid katsetusi kui kriitilisi objekte või materjali, mis tekitaks diskussiooni. Pikas perspektiivis ei ole materjalid, mis kiiresti lagunevad või kaovad, alati mõistlikud, olenevalt kasutuse eesmärgist. Selles on aga mingi ilu, kui materjal ei ole loodud kestma igavesti ja aja jooksul hajub.

Mitme installatsiooni või materjali katsetamise puhul olen otsinud seoseid loodusega. Näiteks töö „SymbiosisW“, mis koosnes villast, hõbedaga kaetud lõngast ja elektroonika komponentidest, reageeris inimese lähedusele ja muutus. Kihtide ülesehitamisel uurisime koos Ezster Ozsvaldiga, kuidas toimuvad muutused looduses. Paljude tööde puhul, kus kasutasin elektroonikat, tuli algne impulss loodusest, ainult väljund oli sünteetiline. Tinglikult sünteetiline, sest enamik aeglasi ekraane koosnes ikkagi kas villast, siidist või puuvillast, elektroonika komponendid panid materjali reageerima. „SymbiosisO: Voxel“ oli samuti elav organism. See oli New Yorgis Issey Miyake poes kuu aega. Töötaja, kes pidi installatsiooni korrashoiu eest vastutama, ütles, et tal oli tunne, nagu ta hoolitseks elava organismi eest. Ta pidi vaatama, et ruumi temperatuur oleks õige ja materjal seinal saaks hästi aeglaselt muutuda. Selliste tekstiilide puhul huvitas meid, kuidas keskkond muutub väga aeglaselt, nii nagu üldiselt see looduses toimub, mitte nupuvajutusele momentaanselt reageerides.

Materjale tuleb aina juurde, aga tekib ka viise, kuidas juba olemasolevaid materjale teistmoodi kasutada. Kuidas leida uusi rakendusi olemasolevatele materjalidele?

Paljud disainerid tegelevad praegu materjalidisainiga ja otsivad võimalusi, kuidas juba kasutusel olnud materjalidest või tööstusjääkidest valmistada uus materjal. Ehk toode ei ole alati objekt või ese, vaid materjal. See liikumine on viimased viis kuni kümme aastat toimunud ja lõppemise märke ei paista. Disainerid on tööstuse osa, nad sekkuvad tootmisprotsessi. Disainer peakski olema kaasatud materjali loomise algfaasi, et ta näeks materjali potentsiaali eri etappides, mõistaks ja mõjutaks selle omadusi.

Kunstiakadeemia doktorantuuris õpib Katrin Kabun, kes tegeleb jääkvilla kui ressursiga, otsides sellele rakendusi. Vill on väga nutikas materjal, aga probleemiks lihatööstusele. Materjalinäitus, mille me „Disainiöö“ raames koostasime koos Annika Kaldoja ja Marie Vinteriga, tõi peidetud jääkressursse veelgi välja. Väljapanekus oli näiteks kaitseväe rõivastest ümbertöötatud kiud, millest oli valmistatud uus lausmaterjal. Jääkmaterjale on meie ümber väga palju, aga neid ei tunta ja neist ei räägita.

Kas oled välja arendanud ka materjale, mida saaks kasutada uues tootes?

Mitmed tööd, mida olen viimasel ajal teinud, jäävad disaini, kunsti, teaduse ja tehnoloogia piirimaile, pigem on need spekulatiivsed objektid, mis vaatavad tulevikku või peegeldavad hetkeseisu. Ma ei ole seni ühtegi materjali sellise mõttega katsetanud või arendanud, et neid laialdaselt kasutusse võtta. Need on olnud eksperimentaalsed otsingud. See aga ei välista, et mõne töö käigus kujuneb/areneb ka pikema perspektiiviga, tarbitav materjali lahendus.

Sarnaselt interaktiivsete tekstiilidega, mis jäid mitmel puhul spekulatiivseteks objektideks, annavad ka materjaliarendused võimaluse katsuda ja kogeda seda, mis võiks võimalik olla.

Milline on tulevik sinu peas?

Käesolev aasta on väga ilmekalt näidanud, et tulevik on ettearvamatu. Olen ette kujutanud mitmesuguseid stsenaariume. Mõeldes tulevikule, viirustele ja õhusaastele valmistasin 2002. aastal kaitsemaskide kollektsiooni. Nüüd aastaid hiljem on see üle maailma aktuaalne.

Selle kevade kogemus pani mind mõtlema meeltele suletud keskkonnas. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et puudutus võib kujuneda defitsiidiks. Tundsin pandeemia esimese laine ajal isolatsioonis viibides puudust just puudutusest. Mul tekkis psühholoogiline barjäär puudutada asju väljaspool kodu keskkonda ja sain aru, kui oluline see meel meile on.

Zoomi kohtumistel mõtisklesin, et tahaks edasi anda ja kogeda füüsilisi impulsse läbi virtuaalse keskkonna, kasutades selleks „vahendajat“ või tööriista, mis oleks sama tundlik kui inimese nahk.

Missugust osa võiks tekstiil täita nn nurjatute probleemide lahendamisel?

Just lugesin põnevat raamatut sellest, kuidas tekstiil on mänginud maailma ajaloos tähtsat rolli, loogeldes niidina läbi aegade. Tekstiilitehnoloogia on võimaldanud maailmas suuri muutusi. Alates sellest, kuidas laevad said tänu purjedele seilata mööda meresid. Huvitav on olnud uurida, mismoodi näiteks viikingid oma vastupidavaid purjesid valmistasid. Või kuidas üldse hakati kiust lõnga korrutama, mis võimaldas omakorda esemeid kokku siduda või moodustada sidumise abil eluasemeid, kuni praeguse ajani välja, mil tänapäevased materjalid, näiteks süsinikkiud või kevlar nanomaterjalid, võimaldavad kergeid ja vastupidavaid konstruktsioone, kiiret liikumist jne.

Üks viimaseid töid, mille tegin koos Johanna Ulfsakiga ja mida eksponeeriti Espoo kaasaegse kunsti muuseumis, esmalt ka Temnikova ja Kasela galeriis, oli käsitsi kootud suuremõõtmeline kangas. See koosneb süsinikkiust, fiiberoptilisest kiust, klaaskiust ja PVCst – materjalidest, mis on loodud igavesti kestma ja mis seetõttu iseloomustavad ka praegust aega. Kuigi neil materjalidel on oma funktsioon, kudusime need käsitsi kokku ühte kangasse. Võõrandasime materjali algsest ümbrusest ja funktsioonist. Nii valmis kangas, mille potentsiaal on tohutu, kuid meie esitlesime seda installatiivse objektina. Neid materjale tööstuslikult omavahel kokku ei panda ja see käsitöönduslik võte, mismoodi me need omavahel kokku põimisime, tõi välja ka inimlikud vead, loodud kanga ebatäiuslikkuse. Kui teatud osa koest läbi lõigata, laguneb kangas laiali. Väga tugevad materjalid moodustavad tervikuna väga õrna struktuuri.

Kas selle töö eesmärk oli käsitleda materjali püsivust või hoopis kaduvust?

Seda võib mõtestada mitmel tasandil. Üks neist oli tuua esile ja tekitada arutelu ümbritsevate materjalide üle, millele viitab töö pealkiri „Save As“. Kõik töös kasutatud materjalid on loodud kestma igavesti vastupidiselt biomaterjalidele, mis on loodud kaduma. Ka kadumine võib olla disaini osa: mingi osa kaob ja midagi säilib, algne olek ei ole lõplik. Materjal elab nagu inimese nahk, hingab, kuivab ja muutub pidevalt.

Kas disaini- ja kunstihariduses pööratakse materjalile küllaldast tähelepanu?

Kooli kontekstis peab olema võimalus õppida töötama erinevat päritolu materjalidega. Noorema põlvkonna huvi biopõhiste materjalide kui alternatiivi vastu on suur. Kes tahaks töötada sünteetilise vaiguga plastikuga, kui biopõhiste materjalidega võib saavutada samasuguse sarnase tulemuse? Samas, efemeerne tulemus võib olla miinuseks.

Paljudes kunstiülikoolides on keskkonda ja materjale arvestav õppesuund osa õppeprogrammist valikuna olemas. Käisin hiljuti ühel kokkusaamisel, kus osalesid tekstiiliharidusega tegelejad üle maailma ja seal selgus, et möödunud sügisel oli tekstiiliüliõpilaste seas kõige populaarsem taimedega värvimine, pärandtehnoloogiatest oskuste omandamine.

Kui palju oled oma töödes kasutanud pärandtehnoloogiaid?

Arvan, et parasjagu. Mulle on tähtis töötada materjalis, olla kokkupuutes materjaliga. Tekstiil on paratamatult tugevalt seotud pärandtehnoloogiatega. Kanga kudumise või punumise tehnika ei ole tuhandeid aastaid muutunud. Samuti loodusliku kiu töötlemise tehnoloogia, näiteks linakiud ja vill on seniajani kasutuses.

Kuidas haakuvad pärandtehnoloogiad ülemaailmsete lahenduste otsimisega? Kas on tegu sünteetiliste materjalide alternatiiviga?

Looduslikud kiud võivad olla ajas vägagi püsivad. Vanim korrutatud kiud, mille arheoloogid on tuvastanud, on linakiud. Küsimus on selles, kuidas lina, puuvilla või teisi looduslikke ressursse kasvatatakse, töödeldakse ja tooteks vormitakse, enne kui need kasutajani jõuavad. Aalto ülikoolis on välja töötatud huvitav uus tselluloosil põhinev materjal Ioncell, mis pakub lahenduse ka tselluloosi jääkmassile. Looduslik algmaterjal võib olla sünteetiliselt töödeldud nii, et tulemus säästab keskkonda mitu korda rohkem kui mõni nn ökomaterjal.

Sul lõppes Kai kunstikeskuses just üks näitus.

Seal toimus Shezad Dawoodi näitus „Leviaatan: Paljassaare peatükk“, kus oli ka minu ja kunstiakadeemia üliõpilaste töid. Näitusel tegeleti mereökoloogiaga ja meie osaga selles. Dawood teeb oma rändväljapaneku raames koostööprojekte mitmes maailma paigas.

Kasutasin näitusele esitatud töödes peamiselt vetikaid, aga mitte ainult. Vetikad on mulle olnud võrdlemisi ebameeldiv aines juba lapsest saati. Olen kokkupuudet vetikatega aastaid vältinud. Nüüd, kui nendega töötasin, olen selle barjääri täielikult ületanud. Bioloogi või materjaliteadlase käsitlus oleks hoopis teine, aga mind huvitabki vahetu kogemus materjaliga – olgu see kas või ebameeldiv. Disainis on liiga vähe kasutatud potentsiaali panna inimest materjali kogemise kaudu midagi tajuma, aktiveerida materjali abil aju impulsse.

Kai kunstikeskuse näituseks välja arendatud objektide ja materjalidega tahtsin küsida, kas mitteantropotsentristlik tulevik on võimalik. Ma tegelesin küsimustega, mis on seotud materjalidele omase väärtuse, traditsioonidel põhinevate teadmiste ja tehnikatega, aga ka küsimustega, mis puudutavad hapraid ökosüsteeme ja inimühiskonda kui üht nende mõjutajat.

Näiteks võis näitusel näha mütsi, mis kestab vaid seni, kuni see veega kokku puutub – ökoluksusobjekt, millel on ettemääratud säilivusaeg. Mütsi kuju on kombineeritud kolmnurksest piraadikaabust ja kalamehemütsist, mis tavapärasel kujul peaks merel olema väga praktiline. Mütsi tegemiseks on kasutatud nahasarnast toormaterjali, mis koosneb meresaadustest, mis on kõrgelt hinnatud toidu-, kosmeetika- ja meditsiinitööstuses (polüsahhariidid kohalikest vetikatest, tint peajalgsetest, süsi põisadrust ja taimsest glütseroolist).

Merega on seotud ka üks mu varasem töö „Live-Streams“, mis oli väljas Hopi galeriis ja mille olin teinud koos Johanna Ulfsakiga. See reageeris reaalajas merelainete kõrgusele ja tuule tugevusele. Installatsiooni lõpptulemus oli ka mulle endale ootamatu: olles loodud materjaliga ühes ruumis sai tajuda ilmastikumuutusi. Tekstiilitehnoloogiliselt oli tegu keerulise tööga, aga sellest saavad aru vaid valdkonda tundvad inimesed. Kanga programmeeris tundlikuks minu kauaaegne koostööpartner Jaan Rebane.

„Leviaatani“ näitus oli kahtlemata aktuaalne, sest seal arutleti selle üle, kuidas looduse ekspluateerimine annab ekspluateerijatele tagasilöögi ja suunab nad looduse distantseeritud valitsemise asemel hübriidsemale ja fantaasiarikkamale arenguteele. Mulle jäi mulje, et näitusega ei soovitud külastajat tuleviku eest hoiatada.

Näitusetöödega toodi välja tuleviku­stsenaariume, mis tuginesid teaduslikele teadmistele, kuid jäid siiski spekulatiivseteks või unikaalseteks eksperimentideks. Konstrueeritud mudelites ei saa arvestada kõiki tegelikke, sageli ettearvamatuid mõjutajaid, kuid näitusel käsitleti põhjalikult mere ökosüsteemi hapraid kooslusi ja neid ohustavaid protsesse, vaadates tagasi meie minevikku ja püüdes ennustada tulevikku.

Nagu paljudes looduse kooslustes, on ka Läänemere keskkonnas inim­tegevuse tagajärjel kerkinud esile vanad armid ja on tajutavaid muutusi kliima mustrites ja loodusnähtustes. Ma ei oska kommenteerida, kas näitus võis mõjuda hoiatavana, aga põhjalikud tekstid ja tööd avasid teemat väga mitmel tasandil.

Kõigest arusaamiseks eeldas näitus külastajalt süvenemisaega, selleks et läbi vaadata „Leviaatani“ tsükli peatükid, lugeda läbi tekstid, kogeda VR-lahendust ja uurida, millest koosnevad ja kõnelevad eksponeeritud objektid.

Näituse düstoopiline temaatika tõstis esile aja kui sellise. Millistes töödes ja kuidas oli käsitletud minevikku?

Suuremõõtmelise tekstiilidiptühhoni puhul on aeg vahest isegi kesksel kohal. Sellel on käsitletud 1915. aastal ehitatud rannakaitsepatarei funktsiooni, tähenduse ja füüsilise kohalolu muutust läbi aja ja riigikordade. Praeguseks ajaks on kindluse üle võtnud loodus ja seal vohab lopsakas taimestik.

Selle töö puhul on kasutatud kohalikke vetikaid pigmendina, mis sarnaselt kangal kujutatud objektiga hakkab ajas muutuma ja vaikselt hajub. Selle materjali on värvinud Ann Müürsepp ja Katarina Kruus, kes töötasid kunstiakadeemia materjalidele ja vetikatele keskendatud kursuse käigus selleks välja oma tehnika. Siiditrükis valminud kujutise kandis kangale kunstnik Shezad Dawood.

Kas ja kuidas mõjutavad ühe teema käsitlusviisid – videoteosed, teiste kunstnike materjalipõhised teosed, antropoloogiline uurimistöö kalanduse ja kapitalismi seostest – sinu enda teoste tõlgendamist?

Näitust ette valmistades lugesin ennast teemasse, elasin osa ajast mere ääres ja kogusin rannikult toormaterjali. Viiruse leviku tõttu oli ettevalmistustöö individuaalsem kui esialgu planeeritud. Seda enam oli näitusel teema käsitlusviise koos vaadates, lugedes ja kuulates huvitav tajuda, kuidas kõik omavahel dialoogi astusid: Dawoodi „Leviaatani“ peatükid, VR-kogemus, Joonas Plaani uurimustöö, objektid ruumis ja Peep Lassmanni esituses kõlav Olivier Messiaeni „Lindude kataloog“.

Kas pead ennast spekulatiivseks disaineriks?

Ma ei oleks ennast nii nimetada osanud, aga sattusin aastaid tagasi lugema artiklit, kus mind just selliselt nimetati. Alles siis süvenesin spekulatiivsesse disaini ja jõudsin järeldusele, et võin ennast nii nimetada küll. Ma ei oska täpselt öelda, kust läheb piir disaini, kunsti ja kõige muu vahel. Olafur Eliasson kirjutab kenasti, et määramatus on luksus, mida ei ole osatud hinnata. Selline vabadus ongi huvitav. Vabadus, mis ei kohusta otseselt millekski.

Lapsena soovisin saada laevakokaks. Kahjuks ma ei mäleta, miks. See ei olegi nii kauge tegevusest, millele olen pühendunud. Merevetikatega tegeldes ja materjale kokku segades olengi omamoodi kokaametis.

Kusagil peab olema seos purjede ja laevakoka töö vahel.

Jaa. (Naerab.) Väga aktuaalne teema – maade avastamine ja vallutamine.

Intervjuu on ilmunud ajakirjas Estonian Art, 2020 nr 2, Sirbis avaldamiseks on seda ajakohastatud.