Glüfosaadisaaga jätkub II

II osa. Ka normi piiresse jäävad glüfosaadikogused ohustavad keskkonda ja tervist

TSIPE AAVIK, VIRVE SÕBER

Pestitsiididele ja teistele keskkonda ning põhjavette jõudvatele ja selle kaudu meie joogivee kvaliteeti mõjutavatele saasteainetele on kehtestatud piirnormid, mille ületamine võib põhjustada tervise- ja keskkonnariske. Kui leitud jäägid jäävad alla piirväärtuste, tekib kergelt usk, et selline joogivesi või toit on organismile täiesti ohutu.¹ Glüfosaati on esitletud kui ühte kõige ohutumat pestitsiidi, mida võib ilma suuremaid terviseriske kartmata kasutada märkimisväärselt rohkemgi, kui keskkonnale ja joogiveele seatud piirnormid ette näevad. Siiski tekib kohe mitu „aga“. Esiteks, need piirnormid on üldjuhul paika pandud katsete põhjal, millega hinnatakse põhitoimeaine mõju ilma toimeaine organismi jõudmist soodustavate lisaaineteta. Lisa- ja toimeainete segud aga võivad, nagu eelmises artiklis on kirjeldatud,² olla märkimisväärselt toksilisemad võrreldes puhaste toimeainetega, rääkimata siis erinevate pestitsiidide samaaegse kasutamise sünergilisest mõjust.

Teiseks näitavad uuringud, et ka väga väikesed, kehtestatud piirmääradest allapoole jäävad pestitsiidikogused võivad organismis mitmeid protsesse mõjutada. Näiteks demonstreeriti värskelt ilmunud uuringus, et nii USA kui ka ELi (mille keskkonnanõuded on üldjuhul karmimad kui USAs) joogivees lubatud glüfosaadi kontsentratsioonid võivad avaldada märgatavat neurotoksilist mõju.³ Euroopa Liidus lubatud glüfosaadijääkide kogus joogivees (0,1 μg/L) mõjutas negatiivselt ajus rohkelt leiduvate teatud tüüpi ajurakkude, astrotsüütide paljunemist, mida omakorda on hiljuti seostatud meeleoluhäirete, sh depressiooni tekkega.⁴ Samuti on tõstatatud vajadus glüfosaati kui ühte võimalikku autismispektri häirete põhjustajat edasi uurida, kuna tõendeid glüfosaadi rolli kohta leidub nii epidemioloogilistes kui ka katselistes uuringutes.^5,6

Hiljutises glüfosaadi terviseriske analüüsivate uuringute tulemusi koondavas ülevaates tõstetakse esile asjaolu, et puuduvad teadmised selle kohta, millised terviseriskid kaasnevad väikeste pestitsiididooside pikaajalisema manustamisega.⁷ Üks väheseid selleteemalisi uuringuid näitas, et üliväikeste Roundupi (meie kaubanduses kõige levinum glüfosaadipreparaat) dooside toiduga manustamine kahe aasta jooksul põhjustas katsealustel rottidel mittealkohoolse rasvmaksa teket.⁸ Rasvmaksa tõsisemateks tüsistusteks on maksatsirroos ja maksavähk.

Glüfosaadipreparaadid mõjutavad imetajate paljunemissüsteemi, vähendades spermatosoidide kvaliteeti, hulka ja liikuvust ning kahandades munasarjade funktsionaalsust.^9,10,11 Hiljutises ülevaateuuringus, kus vaadeldi glüfosaadile eksponeerituse võimalikku mõju naiste viljakusele, võeti luubi alla just selliste glüfosaadikoguste mõju, millega iga päev joogivee ja toidu manustamisel kokku puututakse.¹² Autorid näitavad, et mehhanisme, kuidas glüfosaadipreparaadid viljakust mõjutavad, on mitu, kuid ühe peamise mehhanismina tõid nad välja glüfosaadi rolli naissuguhormooni östrogeeni retseptorite moduleerijana. Puberteedieelne kokkupuude glüfosaadiga mõjutab munasarjade folliikulite ja emaka arengut ning edasist viljakust. Raseduseaegne eksponeeritus glüfosaadile võib aga mõjutada veel kuni kahe järgneva põlvkonna paljunemisvõimet ning põhjustada geeniüleste ehk epigeneetiliste mehhanismide kaudu veel muidki patoloogiaid.¹³ Nii et välistada ei saa ka glüfosaadi tervistkahjustavat põlvkonnaülest mõju.

Glüfosaat mõjutab meie mikrofloorat ja võib kahandada soolestikku asustavate kasulike bakterite osakaalu ning tekitada võimalusi patogeensete bakterite arenguks.^14,15,16 Ühe huvitava hüpoteesina on pakutud, et läänemaailmas suureneva nisu tarbimisega seotud gluteenitalumatus (sh mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkus) ning sellega kaasnevate sooleprobleemide plahvatuslikus kasvus on vähemalt osaliselt süüdi hoopis nisutoodetes leiduvad glüfosaadijäägid, mis soole mikrofloora paigast viivad ning sel moel seedetrakti toimimist mõjutavad.

Millisel määral jõuab glüfosaat meie organismi?

Biomonitooring on uuring, mille käigus mõõdetakse kas siis saasteaineid või nende laguprodukte inimese veres, uriinis, juustes, rinnapiimas, spermas jne, et hinnata inimeste kokkupuuteid saasteainetega. Meil Eestis paraku glüfosaadi ja teiste pestitsiidide sattumist inimorganismi biomonitooringu raames ei vaadelda. Mõne huvitava ja kasuliku fakti võib aga kõrva taha panna ka teiste riikide uuringutest.

Taanis, Saksamaal ja Sloveenias tehtud uuringud näitavad, et laste uriinis leidub rohkem glüfosaadijääke võrreldes nende vanematega, või siis ka täiskasvanutega üldiselt.^17,18,19 Kuna selliseid uuringuid on tehtud üllatavalt vähe, pole selge, miks leidub laste uriinis rohkem glüfosaadijääke – on see põhjustatud laste ja täiskasvanute ainevahetuse erinevusest või puutuvad lapsed glüfosaadiga rohkem kokku. Praeguseks on Eesti mänguväljakutel ja koolialadel glüfosaadi kasutamine keelatud, kuid näiteks staadionidel, parkides ja teepervedel on glüfosaadipreparaatide kasutamine endiselt lubatud ja nii võib nende alade aktiivsema kasutaja kokkupuude glüfosaadiga suureneda.

Pole välistatud juhud, kui avalikus ruumis hooldustööde tegijad nõuete vastu eksivad. Meenutagem ka ajakirjanduses kajastamist leidnud Peetri aleviku juhtumit, kus glüfosaadipõhise preparaadiga pritsiti üle mitte ainult teeperved, vaid ka koolide ning eramute lähiümbrus.²⁰ Emana teame oma kogemusest, kui palju meie kõige pisemad järeltulijad maapinnal ringi müttavad ning põnevamaid leide ka maitsemeeltega uurivad, mistõttu teeb võimalik glüfosaadikasutus asulate haljasaladel meid väga murelikuks. Aiandus- ja ehituspoodides kõige enam levinud glüfosaadipreparaadi Roundupi terviseriskidest ei pruugi teadlikud olla ka kõik aiapidajad, kelle glüfosaadikasutus on praegu täielikult reguleerimata.

Saksamaal leiti, et mahetoitu söövate inimeste uriinis oli glüfosaadijääke oluliselt vähem kui tavatoidul olevate inimeste uriinis.²¹ USA uuringus täheldati tavatoidult mahetoidule üle läinud inimeste uriinis glüfosaadijääkide märkimisväärset kahanemist võrreldes tavatoidusööjate uriinis tuvastatuga.²² Sealjuures vähenesid väljutatava glüfosaadi kogused juba nädala jooksul pärast mahedieedile üleminekut nii katsealustel lastel kui ka täiskasvanutel.

Nende uuringute käigus leitud väärtused ei ületanud (enamasti) tervisele ohutuks peetud norme. Teisalt, nagu näitavad eespool nimetatud uuringud, võivad ka ohutuks peetud glüfosaadikogused organismi prognoosimatul moel mõjutada. Seega ulatub glüfosaadi mõju palju kaugemale, kui seda on sihtmärgiks olevad taimed. Üha täienevad teadmised glüfosaadi ja teiste kemikaalide keerukatest koosmõjudest nii keskkonnale kui ka meile endile osutavad, et praegused riskihinnangud glüfosaadi toksilisuse kohta on eksitavad ja väärad. Kõige selle juures torkab kummastavana silma asjaolu, kui napid on teadmised selle kohta, mil määral siis ikkagi keskkonnast, toidust ja joogiveest meie organismi glüfosaati ja glüfosaadi esmast laguprodukti aminometüülfosfoonhapet (AMPA) jõuab.^23,17

Paradoksaalsel kombel ergutatakse põllumehi majandusliku efektiivsuse saavutamiseks glüfosaati veelgi julgemalt ja ulatuslikumalt kasutama, ning seda loodushoidlikkuse egiidi all.²⁴ Taimekasvatusviis, kus traditsiooniline kündmine asendatakse pindmise mullaharimise ning glüfosaadi pritsimisega, võib küll antud hetkel olla kõige kuluefektiivsem, kuid võimalikke eespool mainitud keskkonna- ja terviseriske sellised arvutused ei hõlma. Pikemas vaates pole nii ulatuslik pestitsiidikasutus mõistlik ka põllumajanduse jätkusuutlikkuse jaoks. Looduslik valik kavaldab meid lõpuks pestitsiidiresistentsuse ehk -taluvuse tekke kaudu üle. Mingi pestitsiidi suhtes resistentsuse omandanud kahjurite tõrjeks selle pestitsiidi pritsimine enam ei aita ja põlluharijal tuleb asuda võidujooksule loodusliku valikuga ning leiutada efektiivsem pestitsiid. Herbitsiidiresistentsuse andmeid kaardistava andmebaasi kohaselt on selliste umbrohuliikide arv, millel on tuvastatud glüfosaadile resistentse vormi teke, kasvanud viimase mõne aastaga 41 liigilt 51ni.²⁵ Glüfosaadi ja teiste pestitsiidide agarama kasutamisega lisame aga hagu alla ning kiirendame resistentsuse tekke protsesse.

Edasised sammud

Tuleksime lõpuks tagasi glüfosaadiloo alguses esitatud küsimuse juurde: kas on ajaga, mis on möödunud Ülo Niinemetsa artiklisarja ilmumisest, glüfosaadi kasutuses toimunud märkimisväärseid muutusi? Peab tõdema, et ega eriti ei ole. Glüfosaadipreparaatide turustamine Eestis näitas 2019. aastal taas kasvu ning endistviisi esineb meie keskkonnaproovides piirnorme ületavaid glüfosaadi- ja laguprodukti AMPA jääkide koguseid. Teadusuuringute hulk, mis kinnitab glüfosaadi ja glüfosaadipreparaatide, sh ka normi piiresse jäävate koguste, ohtlikkust inimesele ja keskkonnale, on samal ajal jõudsalt kasvanud. Edasiminekuks võib pidada seda, et nii mõnedki ELi liikmesriigid on glüfosaadikasutusest loobunud (Luksemburg) või loobumas kas täielikult (Austria) või osaliselt, seades kasutusele väga kaalukaid piiranguid (Sloveenia, Belgia, Malta, Portugal, Tšehhi), või võtnud glüfosaadist loobumise raske ülesande lähiaja eesmärgiks (Saksamaa, Prantsusmaa).

Riikide hulka, kus võetakse ette tõsisemaid samme glüfosaadikasutuse vähendamiseks, Eesti esialgu veel ei kuulu. Mis on need esimesed sammud, mida tuleb meie elukeskkonna parandamiseks ette võtta? Esiteks tuleks glüfosaadi kasutamine avalikus ruumis (sh haljasalad, spordirajatised, elamute ümbrus) täielikult keelustada. Teiseks, glüfosaadikasutus tuleb välistada taristute (sh teed ja raudteed) hooldamisel. Kolmandaks, Roundup ei peaks olema meie aiandus- ja ehituspoodide riiulitel üldkasutatavate umbrohutõrjevahendite hulgas. Samal ajal tuleb astuda samme glüfosaadipõhiste preparaatide kasutamise vähendamiseks põllumajanduses, et piirata meie toidu ja põhjavee reostumist.

Loe „Glüfosaadisaaga jätkub“ I osa 15. I Sirbist.

Tsipe Aavik on Tartu ülikooli makro­ökoloogia kaasprofessor ning tippkeskuse „Globaalmuutuste ökoloogia looduslikes ja põllumajanduskooslustes“ liige.

Virve Sõber on Tartu ülikooli entomoloogia teadur, projekti „Mesilaste hukkumise vähendamise võimalused“ liige.

1 Kaur Maran, Ekspert: vee piirnormide ületamine pole tavainimesele ohtlik. – Postimees 11. VII 2019.

2 Tsipe Aavik, Virve Sõber, Glüfosaadisaaga jätkub – Sirp 15. I 2020.

3 Muhammad Irfan Masood, Mahrukh Naseem, Salam A Warda, María Ángeles Tapia-Laliena, Habib Ur Rehman, Muhammad Jawad Nasim, Karl Herbert Schäfer, Environment permissible concentrations of glyphosate in drinking water can influence the fate of neural stem cells from the subventricular zone of the postnatal mouse. – Environmental Pollution 2021, 270, 116179.

4 Xinyi Zhou, Qian Xiao, Li Xie, Fan Yang, Liping Wang, Jie Tu, Astrocyte, a Promising Target for Mood Disorder Interventions. – Frontiers in Molecular Neuroscience 2019, 12(136).

5 Jeanne Sandrine Ongono, Remi Béranger, Amaria Baghdadli, Marion Mortamais, Pesticides used in Europe and autism spectrum disorder risk: can novel exposure hypotheses be formulated beyond organophosphates, organochlorines, pyrethroids and carbamates? – A systematic review. Environmental Research 2020, 187, 109646.

6 Ondine S. von Ehrenstein, Chenxiao Ling, Xin Cui, Myles Cockburn, Andrew S. Park, Fei Yu, Jun Wu, Beate Ritz, Prenatal and infant exposure to ambient pesticides and autism spectrum disorder in children: population based case-control study. – BMJ 2019, 364, l962.

7 Lidiane P.Agostini, Raquel S.Dettogni,Raquel S.dos Reis, Elaine Stur, Eldamária V .W.dos Santos, Diego P. Ventorim, Fernanda M. Garcia, Rodolfo C. Cardoso, Jones B. Graceli, Iúri D. Louroa, Effects of glyphosate exposure on human health: Insights from epidemiological and in vitro studies. – Science of The Total Environment 2020, 705, 135808.

8 Robin Mesnage, George Renney, Gilles-Eric Séralini, Malcolm Ward, Michael N Antoniou, Multiomics reveal non-alcoholic fatty liver disease in rats following chronic exposure to an ultra-low dose of Roundup herbicide. – Scientific Reports 2017, 7: p. 39328.

9 A. H. C. Van Bruggen, M. M. He, Keumchul Shin, V. Mai, K. C. Jeong, Maria Finckh, J. G. Morris Jr., Environmental and health effects of the herbicide glyphosate. – Science of The Total Environment 2018, 616-617, p. 255–268.

10 Juan P. Muñoz, Tammy C. Bleak, Gloria M. Calaf, Glyphosate and the key characteristics of an endocrine disruptor: A review. – Chemosphere 2020, p. 128619.

11 Chiara Nerozzi, Sandra Recuero, Giovanna Galeati, Diego Bucci, Marcella Spinaci, Marc Yeste, Effects of Roundup and its main component, glyphosate, upon mammalian sperm function and survival. – Scientific Reports 2020, 10: p. 11026.

12 Paola Ingaramo, Ramiro Alarcón, Mónica Muñoz-de-Toro, Enrique H Luque, Are glyphosate and glyphosate-based herbicides endocrine disruptors that alter female fertility? – Molecular and Cellular Endocrinology 2020, 518, p. 110934.

13 Millissia Ben Maamar, Daniel Beck, Eric E. Nilsson, ORCID Icon, Deepika Kubsad, Ichael K. Skinner, Epigenome-wide association study for glyphosate induced transgenerational sperm DNA methylation and histone retention epigenetic biomarkers for disease. – Epigenetics 2020, p. 1–18.

14 Qian Tang, Juan Tang, Xin Ren, Chunmei Li, Glyphosate exposure induces inflammatory responses in the small intestine and alters gut microbial composition in rats. – Environmental Pollution 2020, 261, p. 114129.

15 Jacqueline A. Barnett, Deanna L. Gibson, Separating the Empirical Wheat From the Pseudoscientific Chaff: A Critical Review of the Literature Surrounding Glyphosate, Dysbiosis and Wheat-Sensitivity. – Frontiers in Microbiolog, 2020, 11(2269).

16 Veronica L. Lozano, Nicolas Defarge, Louis-Marie Rocque, Robin Mesnage, Didier Hennequin, Renaud Cassier, Joël Spiroux de Vendômois, Jean-Michel Panoff, Gilles-Eric Séralini, Caroline Amiel, Sex-dependent impact of Roundup on the rat gut microbiome. – Toxicology Reports 2018, 5, p. 96-107.

17 Anja Stajnko, Janja Snoj Tratnik, Tina Kosjek, Darja Mazej, Marta Jagodic, Ivan Eržen, & Milena Horvat, Seasonal glyphosate and AMPA levels in urine of children and adolescents living in rural regions of Northeastern Slovenia. – Environment International, 2020, 143, p. 105985.

18 Lisbeth E Knudsen, Pernille Winton Hansen, Seher Mizrak, Heidi K Hansen, Thit A Mørck, Flemming Nielsen, Volkert Siersma, Line Mathiesen, Biomonitoring of Danish school children and mothers including biomarkers of PBDE and glyphosate. – Reviews on Environmental Health 2017. 32, p. 279-290.

19 Christina Gillezeau, Maaike van Gerwen, Rachel M. Shaffer, Iemaan Rana, Luoping Zhang, Lianne Sheppard, Emanuela Taioli, The evidence of human exposure to glyphosate: a review. – Environmental Health 2019, 18(1), p. 2.

20 Agaate Antson, Peetri elanikud vihased: koolide ja eramute esised pritsiti üle ohtliku ainega. – Postimees 31. V 2019.

21 Monika Krüger , Philipp Schledorn , Wieland Schrödl, Hans-Wolfgang Hoppe, Walburga Lutz, Awad A. Shehata, Detection of Glyphosate Residues in Animals and Humans. – Journal of Environmental & Analytical Toxicology 2014, 04(02).

22 John Fagana, Larry Bohlena, Sharyle Patton, Kendra Klein, Organic diet intervention significantly reduces urinary glyphosate levels in U.S. children and adults. – Environmental Research 2020, 189, p. 109898.

23 Ülo Niinemets, Oleme kõik katsejänesed taimekaitsevahenditele. – Postimees 13. VI 2019.

24 Margus Ameerikas, Künnist loobumine annab kokkuhoidu. – Postimees Maaelu 31. I 2019.

25 http://www.weedscience.org