Palgalõhet vähendamata edasi ei liigu

Mis see sooline palgalõhe oma olemuselt muud on kui ühiskonna suhtumine naisesse, kellele võrdse, sama või samaväärse töö eest ei maksta võrdset palka.

MARIANNE MIKKO

Võitlus majanduslise üheõigusluse eest võib kujuneda veel raskemaks kui pikaajaline võitlus poliitilise üheõigusluse eest.

Minni Kurs-Olesk

Kui digivaldkonnas on mitte ainult Euroopa Liidul, vaid valdaval osal maailma riikidest põhjust Eestist eeskuju võtta, siis naise töö tasustamise puhul tuleb silmad maha lüüa. Võrdse, sama või samaväärse töö eest naisele palga maksmises oli ja on Eesti Vabariik Euroopa Liidu mahajääja. Digitaalselt võimekas väikeriik ei ole aastakümnete vältel teinud tiigrihüpet ega suutnud lahti saada sügavaima soolise palgalõhega riigi mainest.

Miks on siis naise töö tasustamine nii keeruline, et kogu selle aastatuhande vältel ei saa riik tunda end töötava naise teema puhul rahulolevana? Võib vastata lihtsalt: ei ole olnud poliitilist tahet. Kui tuletada meelde, kuidas läks nullindate alguses soolise võrdõiguslikkuse seaduse heakskiitmisega riigikogus, siis on arusaadav, mida ma silmas pean.

Esimesel korral hääletati see ühiskonnale tähtis seadus maha. Alles kahekümne neljandal tunnil vahetult enne Euroopa Liitu vastuvõtmist loobusid eesti meespoliitikud oma vastumeelsusest tunnistada eesti naine mehega võrdväärseks. Riigikogu asjasse puutuvate stenogrammide lugemine tekitab üksnes ängi. Ülearune pole siinkohal alla kriipsutada, et just see seadus oli Euroopa Liitu saamiseks viimane kohustus, mis tuli Eesti Vabariigil täita.

1957. aastal Euroopa Liidule aluse pannud Rooma leping sätestab ühemõtteliselt, et võrdse töö eest tuleb maksta võrdset palka. Rohkem kui pool sajandit hiljem ei saa paraku mitte ükski liikmesriik valjult raporteerida: „Tehtud!“ Euroopa Liidu sooline palgalõhe ehk meestele ja naistele makstav brutotunnitasu on meestel 14% kõrgem. Selline on Euroopa Liidu keskmine.

Eurostati järgi on Eestit puudutav soolise palgalõhe näitaja püsinud tasemel, mille järgi saab Eesti naine võrreldes mehega pea veerandi võrra vähem palka – 22,7% (Eurostat, 2018). Eesti statistikaameti andmed on alati optimistlikumad, aga siiski samas suurusjärgus: naise töötasu erineb mehe omast umbkaudu viiendiku võrra – 17,1% (statistikaamet, 2020). Erinevus on metodoloogias. Küsigem: kui kõikide muude majandusnäitajate puhul suhtub Eesti Eurostati andmestikku rahulikult ega vastandu Euroopa Liidu statistikaameti metodoloogiale, siis miks just soolise võrdõiguslikkuse puhul muutub poliitiline eliit ootamatult tõrksaks?

Soolise palgalõhega on mul väga isiklik suhe tänavameeleavaldustest parlamendi kõnepuldini. Kasutan mitmust, sest aegade jooksul on tänavaprotestid leidnud aset paljudes linnades. Esimest korda korraldasin naisorganisatsiooni Kadri protestiaktsiooni Tallinnas Tammsaare pargis kümme aastat tagasi. 2011. aastal oli sooline palgalõhe Eestis üle kolmekümne protsendi. Miiting toimuski 21. aprillil, sest just siis oli aastast läbitud 30,3%. Kui meeleavaldus oleks tänavu, siis oleks see juhtunud 23. märtsil. Tol võrdse palga päeval kogusime möödujatelt allkirju märgukirjale, milles nõudsime soolise palgalõhe vähendamist kuni kaotamiseni. Panime valitsusele ühe lahendusena ette avalikus sektoris palkade avalikustamise. Et naine teaks oma töö tegelikku väärtust.

Endise Euroopa Parlamendi liikmena ja meeleavalduse toimumise hetkel riigikogu liikmena teadsin hästi, kellele märgukiri üle anda. Mõistagi peaministrile, kelleks oli siis Andrus Ansip. Euroopa demokraatia tava, kus parlamendisaadik ja peaminister seisavad ühel võimutasandil ja suhtlevad, silmad ühekõrgusel, ei langenud kokku tollase valitsusjuhi kommetega.

Varakult palutud audientsi märgukirja üleandmiseks ei toimunud mitte sellepärast, et peaminister oli lähetuses, vaid sellepärast, et ta vaatas nagu alati soolisele võrdõiguslikkusele ülalt alla.

Oleksin ülekohtune, kui väidaksin, et sooline palgalõhe pole aastatega vähenenud. Tasahilju on. Ent samal ajal kestab vastuseis palgalõhe vähendamisele struktuurselt. Sellise järelduseni jõuti ka Eesti viimases teadusuuringus.* Seda põhjalikku kahe aasta vältel koostatud teadustööd lugedes tuleb veel kord nentida, et hea tahte korral on võimalik ühiskonda muuta. Nii nagu kümme aastat tagasi oli üheks palgalõhe vähendamise esmaseks lahenduseks palga läbipaistvus, on see sotsiaalteadlaste järeldustes praegu täpselt samamoodi.

Uuringu autorid (Aavik, Ubakivi-Hadachi, Raudsepp, Roosalu) tõestavad oma mitme tasandiga kvalitatiivuuringus, et soolise palgalõhe vähendamise puhul on riigi osa määrav. Uuringust tuleb välja, riik pole seisnud käed rüpes, vaid on püüdnud midagi ette võtta. Ettekande koostajad peatuvad pikemalt ühel juhtumiuuringul. See põhines üle-eelmise koalitsioonileppe ühel punktil, mille sünni juures isiklikult seisin. Nimelt nägi valitsuse 2016. – 2019. aasta tegevusprogrammi punkt 3.13 ette, et soolise palgalõhe vähendamiseks antakse tööinspektsioonile volitus järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle.

Muu hulgas leiab uuringus märkimist, et riigikogu XIII koosseisu ajal menetluses olnud 683SE oma kasutajasõbraliku soolise palgalõhe nn valgusfoorimeetme kasutusele võtmisega astunuks riik suure sammu õiges suunas, aga enne menetluse lõppu sai parlamendi mandaat otsa.

See 2018. aasta sügisel parlamendi ette jõudnud seaduseelnõu käegakatsutav tulemus olnuks digitaalne abivahend ehk kolmest värvist koosnev foor. Mõte seisnes selles, et tööinspektsioon teeb avaliku sektori tööandja kohta korra aastas palgaandmete soopõhise võrdluse. See võrdlus toimub automaatselt nende andmete põhjal, mida tööandjad niikuinii juba töötamise registrisse ja maksudeklaratsioonidega maksuametisse esitavad. Digitaalne tööriist aitab automaatse seire alusel kokku viia eri andmebaasidesse kogunevad andmed. Nn valgusfoori abil antakse registriandmete põhjal asutusele või ettevõttele esmane hinnang organisatsiooni soolise palgalõhe kohta. Rohelise tule korral ei ole organisatsioonis meeste ja naiste vahel suurt palgaerinevust, punase korral aga on. Kui esitatud andmepõhine võrdlus näitab nais- ja meestöötajate vahel suurt palgaerinevust, võib tööinspektsioon küsida tööandjalt selgitusi ning paluda kümne ja enama töötajaga avaliku sektori tööandjalt palgaandmete soopõhist analüüsi. Teisisõnu, tollane valitsus tahtis justkui parimat, aga läks nagu alati. Rappa läks, sest ettevõtetele pakutud valgusfoorimeedet ei jõutud ajanappuse tõttu riigikogus seadustada.

23. märtsil tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. See on kuupäev, kui naised on välja teeninud meeste 2019. aasta palga, põhjuseks sooline palgalõhe. Naised peavad aastas meestega sama palga väljateenimiseks keskmiselt ligi kolm kuud rohkem tööd tegema.

Kui aus olla, siis ega ka seaduseelnõu algatanud sotsiaaldemokraatidest ministrid olnud soolise palgalõhe vähendamises lõpuni kindlad. Iga vilunud poliitik teab, et pool aastat enne valimisi tõsist seaduseelnõu läbi suruda on peaaegu ilmvõimatu. Nii et ühelt poolt oli küll katse, aga tagantjärele justkui pro forma ehk määratud juba eos luhtuma.

Kui Eestis tuleb jutuks sooline palgalõhe, siis taandub see probleem teavitamise tasandile. Vaja olevat rohkem uuringuid, voldikuid, veebikülgi, küsimusi-vastuseid jne. Mina, nagu ka sellesama teemaga aastaid tegelevad riigiametnikud, teavitamise udujuttu ei usu. Liiga palju on seda seminaridel-konverentsidel kuuldud, ometi väheneb sooline palgalõhe visalt. Miks muidu vaatavad tööandjad naeratava näoga otsa, küsides vastu, kus siis on määrus, mille järgi soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lg 2 täita.

See säte nimelt kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, et hinnata töösuhetes võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist. Töökoha sooliste andmete kogumise korra ja andmete loetelu peab kehtestama valitsus oma määrusega eespool toodud seadusepügala järgi. Et kolm aastat tagasi oli valitsuskoalitsiooni ühel partneril küll tahe, aga määrust ei tulnud, on vastusena nõrk argument. Veel kord, vasaktsentristlik valitsus püüdis välja tulla vähese vaevaga rakendatava infotehnoloogilise valgusfoorimeetmega, aga ei saanud hakkama. Kui pole kohustust, siis niisama nipsust ei sünni midagi. Seda teavad nii mehed kui ka naised, poliitikutest-tööandjatest rääkimata.

Hoolimata tõsiasjast, et peaminister on naine ja pool valitsuskabinetist on naised, teeb mulle muret alavääristav suhtumine eesti naistesse. Sest mis see sooline palgalõhe oma olemuselt muud on kui ühiskonna suhtumine naisesse, kellele võrdse, sama või samaväärse töö eest ei maksta võrdset palka. Kui Eesti valitsus millegipärast ei taha palgalõhe vähendamiseks Põhjala naabritelt või Euroopast mõõtu võtta, siis võiks üle võtta soolise palgalõhe vähendamise lahendusvariante Kanadast või Uus-Meremaalt. Viimase puhul on samamoodi valitsuse eesotsas naine, erakordselt populaarne Jacinda Ardern.

Aeg nõuab konstruktiivset tegutsemist. Seda enam et valitsuspartnerite koalitsioonileppes on palgalõhet vähendav punkt must valgel kirjas. Tõsi, liiga üldine, et sealt välja lugeda, mida peaminister oma kabinetiga ellu viia kavatseb.

* Kadri Aavik, Pille Ubakivi-Hadachi, Maaris Raudsepp, Triin Roosalu, Soolise palgalõhe vähendamine: mitmetasandiline kvalitatiivuuring – RASI toimetised nr. 11, Tallinna Ülikool 2020.