Anne kolis veebi

Selle veebi kolitud lavastuse õnnestumise taga on kindlasti ennekõike näitlejad, kes kaameraga sinasõbrad ning kellel ekraani tarvis olemas filigraanne ja täpne miimika.

AURI JÜRNA

Tartu Uue teatri „Anne lahkub Annelinnast“, autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi. Esietendus 22. II 2020 Tartu Uues teatris ja 20. III 2021 Elisa Stage’i platvormil.

Möödunud iseäraliku aasta põhjal võib oletada, et paljude inimeste IT-taiplikkus on kasvanud, sest ekraani kaudu suhtlemine ja töötamine on igapäevane asi neilegi, kes seda varem vältisid. Raskesse olukorda sattunud teatritegijadki hakkasid kohe otsima uusi kontaktivabu lahendusi, aga kuna etenduste salvestused ja ülekanded on nii publikule kui ka tegijatele igavavõitu, on jätkunud uute võimaluste otsingud.

Seetõttu oli Tartu Uue teatri tunnustatud lavastuse „Anne lahkub Annelinnast“ kolimine 360kraadise kaamera kaudu Elisa Stage’i ootuspärane ja põnev. Teatri­salvestused, olgugi mitme vaatenurga, kaamerasõbraliku valgustuse ja filmiliku montaažiga kaotavad suure osa oma teatri­imest ning jäävad tele- ja voogedastuskanalite kvaliteetsele sisule tugevalt alla. Isegi interaktiivsus, mida samuti juba aasta jooksul katsetatud, jääb pigem ühekordsete eksperimentide pärusmaale, sest paljukest seda teatripublikut ikka on, kes etenduses osaleda tahab.

Ent 360kraadise vaatenurgaga kaamera, mis annab peaaegu ultrarealistliku sissevaate intiimsesse situatsiooni, on juba hulka huvitavam. Nähtamatu toakärbsena laelambil näeb asju, mida teised ei näe. Ja võiks minna kaugemalegi! „Anne lahkub Annelinnast“ veebietenduse jooksul käis peast ja käest korduvalt läbi refleks: oleks tahtnud vaatenurka muuta, lennata laua peale või diivanipadjale, et näha tuba ja tegelasi üle riidehunniku või läbi tühja õllepudeli. Nagu Google Mapsi kaardil Street View’ moel, kus saab end ühelt tänavalt teisele liigutada ja hoovidesse sisse piiluda. Kindlasti teeb mõni erksam kunstnik ka selle variandi millalgi ära, sest mille muuga inimene ikka mudasel isolatsiooniajal kodus tegeleb kui mõttemängudega.

Seejuures kaotas etendus sellise meediumi tõttu üht-teist teatraalsuses. Õnneks oli Tartu Uue teatri trupp võtnud vastu otsuse lahti lasta lavale sündinud visuaalist ning algse tingliku minimalismi asemel oli ekraanil realistlik korter – hirmuäratavalt ja naerma ajavalt äratuntav poissmehekorteri segadus. Tüüpiline paneelmaja planeering, vana kriuksuv parkett, kuhjades elatud elu ja lootusetus ning ühe jalaga toas, teisega rõdul suitsetamine – seda on paljud kas enda ümber või sõbra juures kogenud.

Isegi teatris tinglikkust eelistav vaataja võtab sellise kurbnaljaka alastuse heal meelel vastu, sest see ei koorma ega sega, vaid loob meeleolu. Tinglik must lava ekraani vahendusel ei toimi, sest olgu tekst nii paeluv kui tahes, pole selle ümber atmosfääri, seda näitlejate ja publiku vahel tekkivat tähendusest paksu õhku. Asju täis tuba aga, mis hakkab laval kergelt segama ja loob sodise mulje, toimib ekraanil pigem kompositsioonina, sest näitleja on juba niikuinii fookuses ega kao tausta sisse ära. Vähemalt oli nii „Annes“, kus mänguplats väike ja näitlejad lähedal.

Küll aga hakkas hetkiti häirima just kaamera piiratud silm, mis oma 360-le kraadile vaatamata kõike haarata ei suutnud. Näiteks oli etenduse jooksul vaid käputäis momente, mil mõlemad tegelased mahtusid üheaegselt kaadrisse, kuigi näha oleks tahtnud mõlemat. Perifeerne nägemine on tore asi ja eriti tunneb sellest puudust, kui seda kasutada ei saa. Teatris pole põnev mitte ainult kõnelev näitleja, vaid ka kuulav näitleja, kohati isegi kuulav publik, rääkimata muidugi kõigest muust, mis ühe etenduse ümber toimub. Pille-Riin Purje tõdeb isegi, et „„Anne lahkub Annelinnast“ ei mahu etteantud sidekanalisse. Ehk on ausam öelda, et sinna ei pääsenud ligi vaataja hingeke? [—] See lopergune aastaring, märtsist märtsini, on minus süvendanud äratundmist: teatrisaal on kohtumispaik, ekraani kaudu kogetav teater aga irrutav ja pelutav“.*

Veidi häiris ehk Ivar Põllu valus-vaimuka teksti loosunglik algus, mis on muidugi loo mõttes vajalik ja väärtuslik, kuid ekraani vahendusel eriti ei toiminud. Kui teatris, eriti tinglikul laval, on selline poeetiline pihtimuslik sisemonoloog täiesti loogiline ja, võib öelda, isegi oodatud, ei leia see „Anne“ liigrealistlikus veebiversioonis päris oma kohta. Mingi võti on puudu, mängureeglid veel kehtestamata, taustsüsteem tundmata. Edasi läks aga libedamalt, ka järgmised sisemonoloogilaadsed momendid, mil vaataja mõistis näitleja ja kaamera otsese kokkupuute kaudu kõneleja muutunud sihtmärki. Taibukalt olid lahendatud aja möödumised ja üleminekud, eriti kui ainsaks efektiks oli valguse muutumine akna taga. Banaalselt traagiline tuba, mis vaikeluna kunagi ei muutunud, sai vaid mõne uue värvinüansi või varju, vastavalt sellele, kas üle rõdu paistis lumine tänav või teiste majade helendavad aknad.

Selle veebi kolitud lavastuse õnnestumise taga on kindlasti ennekõike näitlejad, kes kaameraga sinasõbrad ning kellel ekraani tarvis olemas filigraanne ja täpne miimika. Seepärast oligi kohati kahju, et tihemini mõlemat kaadrisse mahutada ei õnnestunud, sest kangesti oleks tahtnud tabada rohkem detaile nende nägudelt ja kehakeelest.

Sellisest korterikärbse vaatenurga kogemusest tekkis naljakas mõte. Kui võtta eeskujuks tunnistajata kukkuva puu heli mõttemäng, siis küsin „Anne“ veebietenduse näitel: kui näitlejad mängivad ühes toas ilma publiku ja muude lavataguste jõududeta, siis kas see on teater? Olgu, sel konkreetsel juhul võis vähemalt Peter Brook rahule jääda, sest vaataja oli siiski olemas. Aga kui näitlejad ei teaks, kas neid vaadatakse või mitte, kas siis on? On see siis nagu Schrö­dingeri kass – on teater ja ei ole ka? Või vastupidi: kui palju on teatrit neis väikestes elu muutvates, purustavates stseenides, mis toimuvad lugematul hulgal korteriakende varjus, ükskõik, kas keegi vaatab pealt või mitte? Nüüd, kui jälgime üksteist ekraaniakende kaudu nii palju, on kõik muutunud samalaadseks – kodustes värvides ja hakkiva pildiga veebiteatriks. Kes meist poleks mingil hetkel unistanud vabadusest olla kodus, mitte muretseda triikimata pluusi pärast ja teha veidra graafikuga tööd. Aga mis mekk on sel olemisel aasta hiljem?

Mees: „Veidi räpane ja pikapeale igav. Aga kes ütles, et vabadus pole räpane ja igav?“ („Anne lahkub Annelinnast“, III stseen).

*Pille-Riin Purje, Ekraani kaudu kogetav teater on irrutav ja pelutav. – ERRi kultuuriportaal 22. III 2021.