Margus Mikomägi – elus viiekümnene, teatris pea saja-aastane (Masingu eas)

Eeva Kumberg

Vägev, et Mikomägi istub ikka veel selles rongis, millest paljud teekaaslased on maha jäänud, vagunitest välja rebitud või ise maha hüpanud.        Teatrikirjutaja Margus Mikomägi on näitlejate ringkonnas teada-tuntud ja „oma”, teatrikriitikute ringis mõnevõrra vähem tuntud ja mitte nii „oma”. Raplamaa Nädalise lehelugejatele väga oma ja tuntud, kirjutagu ta teatrist või tänavaaukudest. Kolm aastat ja kolm kuud järjepanu kord kuus ilmuvatele tema kirjutatud ja kokku pandud Nädalise teatrikülgedele Eestis midagi sarnast kõrvale panna ei ole, kui erialaväljaanded kõrvale jätta. Isegi kui need arvesse võtta, on teatriküljed siiski oma erilist nägu. 7. märtsil avas Margus Mikomägi teatrikülgede kodu ka veebis. Siis ilmus lehes teatrikülgede 40. number. Uue portaali nimi on Teatritasku (http://teatritasku.nadaline.ee/). Virtuaalne  eesriie uude, üleilmselt võrgustatud lavaruumi avaneb mõistetavatel põhjustel teatrikuul, toob fookusesse aastate jooksul kirjutatud näitlejate portreelood-dialoogid, taskus on monolooge, on proloog ja epiloogid. Tegelaste tuba niisamuti. Teatritasku loob täiesti uue mõõtkava tuleviku teatrikülgede tarvis.

 

Marguse teatrikülgedest initsieeritud üleeestilisest teatriteemalisest veebiportaalist  unistas Lea Tormis aasta tagasi ajakirjas Teater. Muusika. Kino: „Sest meiegi eesmärk on teatrimaastiku liigirikkus”. Samas artiklis iseloomustab ta Margus Mikomäge kui missioonitundelist kirjutajat, „kes ei salli kommertslikkuse ja tühikargamise pealetungi kunstisfäärile, kergema vastupanu teele minemist. Küsib järjepanu teatritegijatelt ja kirjutajatelt: mis on teater? miks on teater?”.     

Kas teie tunnete teatrikirjutajat Margus Mikomäge?

Teatrist, kunstidest, ükskõik millest kirjutades on kõige tähtsam armastus. Armastus kunsti, armastus teatri, näitlejate vastu. Armastusega kirjutatud kriitika laiendab lavastust, toetab ja rikastab, avab lisaperspektiive, aitab ekslejad kindlale rajale nii siin- kui sealpool eesriiet. Margus Mikomägi on selline kirjutaja. Enne kirjutamist oli Margus näitleja Jaan  Toominga lähedal, siis metsavaht, nüüd teatrist kirjutaja, mõtleja, vahel näitleja Jaan Toominga moodi. Käisin mõni aeg tagasi NO-teatris (ses eesti omas) Jaan Toominga „Macbethi” vaatamas ja avastasin etenduse lõpus, Uku Masingu tekste kuulates, et Jaan Tooming ja Margus Mikomägi on väliselt väga sarnased! Margus väidab, et nad pole selles kokku leppinud. Aga sarnased nad on. Vähemalt nüüd, kui ühel kuuskümmend neli ja teisel kümmekond aastat  vähem elatud. Õpetaja ja õpilane. Mõlemad nüüd pigem filosoofid ja ergud kunstivaatlejad kui aktiivsed näitemängu tegijad. Masinguvanused tunduvad vahel mõlemad. 

Margus Mikomägi: „Minu ja Jaan Toominga ühised eluteelõigud teatris on võib-olla juhuslikud.  Aga, teinekord mõtlen, et järsku siiski ei ole. Mine tea. Faktid räägivad, et läksin 1974. aastal, pärast Rapla keskkooli, lavakasse ja sain sisse. Legend käib nii, et Jaan Tooming koos Kaarin Raidiga pidi vastu võtma uue kursuse. Võttiski, aga õpetama ei hakanud, hakkas teatris lavastama ja tegi, ma arvan, õigesti. Ja seal (lavakas) juhtus nii, et mina ei saanud nendega hakkama ja nemad ei saanud minuga hakkama. Mulle öeldi otse ära, et minust ei saa näitlejat. Küll oli kurb ja paha ja valus seda kuulda. Tänase pilguga vaadates oli kooli poolelijätmine mulle hea, see pani mind tahtma midagi muud.”         

Jaan Toomingaga Ugalas

M. M.: „Praegu tark olles tunnistan, et ega ma kuni Ugalasse minekuni õieti aru ei saanud, mis see näitlemine on. Näitlemise ja maailmanägemise, kas ka mõistmise väga kõva kooli sain Jaan Toominga Ugalas. Kõik see aeg, kui Jaan Ugalas oli, töötas ta ja andis tööd näitlejatele – kõigile kusjuures, east ja kogemustest hoolimata. Rein Malmsten ja Leila Säälik, kes  sel ajal olid Ugala staarnäitlejad, tulid koos algajatega ikka hommikuti trenni, nii vaimsesse kui füüsilisse. Tegin kaasa lavastustes „Kihnu Jõnn” ja „Põhjas”, mis olid tolleaegse Ugala ja Eesti parimad. „Rahva sõda” oli vahest tolle aja kõige vägevam lavastus üldse, sellest aga ei räägitud eriti. Kruusvalli siis suurt ei teatud veel, aga ta näidend „Jõgi voolab”, kus mängisin, on tagantjärele tarkusega mõeldes mind  paremaks teinud. Kui Tooming Ugalas lõpetas, läksin ka mina teatrist täiesti vabatahtlikult ära. Tooming hullutas meid kõiki, tol hetkel tundsin, et kui me seda, mis me Jaaniga tahtsime ja tundsime, enam teha ei saa, siis ei ole mul enam teatris üldse midagi teha. Tartusse ta mind kaasa ei kutsunud. Kedagi ei kutsunud, aga sellegipoolest olin natuke solvunud ka.”     

 Metsavahi gastrollid Viljandisse

Saaremaale elama läinud metsavaht Mikomägi otsustas, et tal ei ole teatriga mingit pistmist, kõik: „Jaan ei olnudki isa ega õpetaja, vaid jäi lavastajaks, kes elab oma elu”. Kohe esimesel suvel helistas metsa Ugala uus juht Jaak Allik ja kutsus Toominga lavastusse maha jäänud rolle tegema. Algul punnis metsavaht vastu, aga Jaak Allik oli väga hea administraator ja kaval  demagoog ning rääkis Marguse pehmeks. „Sain endale tingimused nagu rahvakunstnik. Ja ei kahetse. Saaremaal Pidulas oldud aeg oli väga mõnus aeg. Kümme aastat. Siis läksin Rakvere teatrisse, isiklik elu oli nässus ja Arvi Mägi kutsus. See oli Rakvere teatri kõige kehvem aeg. Minu ka. Keegi teatris ei käinud, raha polnud. Ega ma seal ka eriti hästi hakkama saanud. Aga oma praeguse tarkusega arvan, et oleksin pidanud seda võimalust kasutama.  Läks teisiti taas, kui tahtsin.”

Oled praegu ka areenil, aga see ei ole teatrilava. Kas sul on vahel kahju ka?

M. M.: „Mul ei ole kahju, mina ei oleks suutnud ära kannatada seda suurt valu, et saada suureks näitlejaks, ilma et ma ennast lolliks poleks joonud. See ei ole niisama, see nõuab teatud kindlat valuläve. Aivar Tommingas on seda suutnud meievanustest meestest, Ain Lutsepp ehk ka. Tuleb kannatada, teha „teile on kiri”- osi ja mängida lasteteatri karusid. Et ellu jääda, olla vormis. Või siis hakkavad meievanused lavastama, sest kui kaua võib taluda tühma keskpärast lavastajat, kes näitlejat edasi ei aita?! Seetõttu on teater saanud mitu head lavastajat, kuigi – jah, kaotanud mitu head näitlejat. Ma kujutan ette, et kui ennast vormi ajada, mängiksin praegu küll, paremini kui iial enne. Viimati olin peremees Raikkülas Paka mäel  etendatud „Libahundis” paar aastat tagasi. Olin vana mees, kes ei hüppa ega karga ja mõtleb, mida teeb, kui teeb. Mulle see sobis. „Libahundi” tegemise ajal suhtlesin nooremapoolsete heade naisnäitlejatega ja sain järsku aru, kui palju nad tunnevad puudust objektiivsest tagasisidest. Tunne oli, et peaksin kirjutama nendest inimestest, kes laval oma hinge annavad. Ma arvan, et ma saan ja oskan seda teha.  Iga inimene tahab tähelepanu, mõni rohkem, mõni vähem. Näitleja tähelepanuvajadus on ikka väga palju suurem ja see on ka loomulik. Miks ta muidu püünele pürginud on? Kui talle osaks saav tähelepanu on pealiskaudne, risustab see näitlejat ja lavastajat samamoodi kui publiku ruumi. Kolm aastat Nädalise teatrikülgi teha tähendab muu hulgas vähemalt 30 pikka persoonilugu, mis ei ole tühiasi. Ma ei tee ühegi  inimesega ainult teatriintervjuud. Ma räägin dialoogides kõigest, kokkuvõttes sellest, kuhu see inimene selleks ajahetkeks on jõudnud ja miks. Tahan teada, kuhu ollakse teel, ja näidata, et teater ei ole pelgalt meelelahutus, kus töötavad pealiskaudsed klounid.”   

Kumb sa näitlejatele oled, kas rohkem näitleja või teatrikriitik?

M. M.: „Vist rohkem näitleja, sest nii nad usaldavad mind rohkem. Muide, on olnud perioode, kui ma teatris üldse ei käinud. Siis lugesin teatrist palju, mõtlesin, küpsesin. Tõsi on, et ma ammu juba ei pea etendust nägema, teadmaks, et see on sitt. Olen kontrollinud, läinud oma tunde vastaselt ja veendunud, et see ongi nii. Siis olen poole  etenduse pealt vaikselt minema hiilinud, et mitte näitlejat solvata. Mine tea, võib-olla olid objektiivsed põhjused, et etendus ebaõnnestus. Üldjuhul mitte. Ma ei taha näitlejatele haiget teha, ehkki meie teatrisse on jäänud veel palju näitlejaid, kes ongi vähe lugenud, ennast vigaseks joonud ega tahagi terveks saada. Nad on professionaalsete oskustega luukered. Petavad publiku ära, kõik on vaimustuses, tegelikult seisab  laval tühi raam, toimib automaatselt, mille sees ja ümber ei ole midagi – kostümeeritud riidepuult paistab sisutühjus välja. Ma räägin oma teatrilugudes nendega, kes on teatris ellu jäänud. Nemad armastavad elu ja armastavad teatrit. Niisama ma inimest tülitama ei hakka. Igaks asjaks on oma aeg. Vaja on, et teatrist üldse rohkem kirjutataks. Näitlejatele, ma usun, on tähtis, et kirjutataks natuke asjatundlikumalt kui niisama  suusoojaks ja augutäiteks. Kui sain selgeks, kuidas kirjutada – oh, see võttis kirjutamist –, siis hakkasin ise sellest mõnu tundma. Siis tekkis ka tribüün, kus saan kirjutada nagu tahan. Kui reeglid on selged, siis saab neid rikkuda. Enamik minuvanuseid kirjutajaid, eriti viiekümnesed mehed, kes võiksid ja peaksid kirjutama, enam suurt ei kirjuta. Kui ei ole kirjutajaid – mehi ja naisi, kellel on elu- ja kirjutamise  kogemus, käib ajakirjandus alla.” 

 Pealtnäha oled muhe ja rahulik. Kas sul ei olegi kiire? Oled oma rahutud rändamised rännanud? 

M. M.: „Olen hilja küpseks saanud, ühel hetkel tundsin, et kui tahan suhelda noorte, andekate ja toredate inimestega, pean olema vaimselt vormis, pean oskama mõtelda. Ma ei hakanud seepeale midagi erilist tegema, lihtsalt võtsin teadmiseks, et istuda Viiralti kohvikus, õllekann ees, elatud elu aupaiste kuklas, ja ironiseerida kõige üle, mis maailmas sünnib, oleks ju kah kõlvanud. Aga mul hakkaks häbi. Ma ei tahtnud olla see irooniline intelligent, kes räägib  vaid sellest, mis kunagi oli – Jaan Tooming, teater ja kuidas siis oli. Mõtlen nende andekate noorte peale, keda ma tunnen, kelle moodi ma enam ise olla ei saa. Ma ei häbene tahta olla tark. Tunnen aukartust tänaste tegijate maailmanägemise ees. Mul ei ole enam ammu kiire, ma käin aeglaselt. Mul ei ole aega sekeldada, ennast raisata. Tegelik kiirus nõuab keskendumist, selleks on vaja aega võtta. Mul ei ole aega seletada, miks mul on pikad juuksed ja sassis habe. Kas see juhtub viiekümnestega? Võib-olla. Ma oleksin tahtnud, et see oleks juhtunud varem. Olen rahul, et elu mind ikka üllatab. Kummaline, et täna mõjutavad minu elu ja tegemisi rohkem need, keda enam elus ei ole. Näiteks usun, et mu ema unistus oli, et minust saaks näitleja. Ema eluajal me teatrist väga palju ei rääkinud. Nüüd, kui midagi teatriga  seoses oma meelest head olen kirjutanud, mõtlen, et see oleks mu emale ka meeldinud. Ja need teised armsad lahkunud … Ma võin vaid aimata, milline ja kes olen homme. Täna ma ei tunne ennast ajakirjanike seas ajakirjanikuna ega näitlejate seas näitlejana. Mu olemine ei ole sellepärast üldse mitte kurb. Elan oma elu parimaid aastaid. Uskuge või mitte.”

Tõnis Mägi (sõber), laulja, muusik, näitleja: Teadsin Margust nägupidi juba ammu. Toominga-Hermaküla stuudio jüngrid olid ju teada-tuntud figuurid. Isegi kui nad seda ise ei teadnud. Andres Lepik on mees, tänu kellele saime Margusega Raikkülas ühel kontserdil lähemalt tuttavaks. Rääkisime ja  arutasime. Muusikast, teatrist ja üldse maailmaasjadest. Lõputult. Sellest õhtust on möödas juba mitu aastat. Meie aga helistame ja kirjutame üksteisele pea iga nädal. Aeg-ajalt on selline tunne, et kõrvulukustavas infomüras aitab Margus õiget teed näha. Ta on justkui majakas uhkes üksinduses. Aiman, kui raske on visa järjekindlusega oma asja ajada. Müts maha Raplamaa Nädalise ees, kelle palgal Mikomägi on. Tema kirjutatud teatriküljed on kui sõõm puhast vett. Ei ole ju tegemist pelgalt erialase, teatri ja näitlejate lehega (mõni menukas etendus, hea rollilahendus, reklaam). Teatriküljed on midagi enamat: lugege Marguse usutlusi näiteks Lembit Petersoni, Ain Lutsepa, Merle Karusoo, Helle Meri, Jaan Toomingaga. Millisest eesti telekanalist, lehest, ajakirjast  te selliseid usutlusi leiate? Margus, võta mõnikord aeg maha, haara kitter ja laula. Ausalt, kirglikult ja täie pühendumisega. Elame veel!       

Uku Uusberg , lavastaja, näitleja, kaaslinlane: Eesti teatriruumis on Margus Mikomägi Margus Mikomägi. Kui inimesel on kõlav ja keeleliselt aktiivne nimi, siis on vägev, kui inimene on selle nime vääriline.  Margus on. Vahel, kui olen teatriinimestega teinud juttu oma kodulinnast Raplast, mida armastan palavalt, on alati kaks asja, mida inimesed Raplast teavad: kirikut ja Margus Mikomäge. Margus oskab teatrit „lugeda”. Selle „lugemise” all pean silma oskust näha, kuidas on sündinud lavastus. Mitte ainult, millest see lavastus räägib, mida meile pakub. See on minu meelest teatrist  kirjutaja jaoks olulisim oskus, see „lugemisoskus”. Selle tekkimiseks laiemalt on vaja kirjutajate ja teatritegijate vahetut ja konstruktiivset dialoogi. Aga see pole koht, kus sel teemal pikemalt peatuda. Nagu öeldud, Margus oskab lavastusi ja ka teatriinimesi „lugeda”. Nii Marguse usutlustes kui arvustustes on seda tunda. Ta püüab alati näitekirjaniku ja lavastaja ja näitlejate tööd  eraldi näha ja välja „lugeda”. Teeb seda südamega. Südamega, mis armastab teatrit. Teatrist kirjutajad ja teatri tegijad peaksid olema alati ühel poolel. E i tohiks mõelda vastupidi, sest vaimselt küpsed inimesed saavad ju aru, et selline olemise vorm ei välista miinusmärgilist kriitikat. Selline olemise vorm hoopis soodustaks kriitika mõjulepääsemist. Aitaks.  Väga, väga-väga meeldib mulle Marguse juures see, et ta tõesti tahab, et noored inimesed tuleksid ja looksid maailma uueks. Ka seda, päriselt noori austavat hoiakut on tänases ühiskonnas jube vähe. Mitte ainult teatris, igal pool. Aga tänases päevas, kus noored ja vanad on nagu välismaalased, kuna on niivõrd erinevas keskkonnas üles kasvanud, teisiti enam ei saa. Vastastikune austus  peab olema. Ja noor austab vana niikuinii, see on loodusseadus. Mina austan Margust väga

 

Ervin Õunapu (sõber, koolipõlve kaaslane), kirjanik, kunstnik, teatrikunstnik: Margus Mikomägi kui teatrikirjutaja – mille poolest erineb ta teie arvates teistest teatrist kirjutajatest?

Ta ei solva lavastajat, näitlejaid ja teisi, kes on teinud oma tööd. Kui talle miski ei meeldi, siis ta on vait, ei kirjuta ega avalda ridagi. Soovin, et tema vaikimisest saaks  teatriinimestele märk, et sellest saaks tähendus, mis leviks üle maa: Mikomägi ei kirjutanud…

Selge. Kui peaksite tegema/joonistama Marguse portree, mida pildile joonistaksite ja miks?

Omal ajal, 35 aastat tagasi, olen ma teda päris palju joonistanud, on isegi üks õlimaal  lõuendil. Kui ma nüüd peaksin teda kujutama, loobuksin kõigist pisikestest sümbolitest ja detailidest, jätaksin vaid näo. Ja näo joonistaksin suurele paelahmakale lõkkest võetud hõõguva tukiga. Kui oskaks.

Margus (ja mitte ainult tema) on rõhutanud, et igaks asjaks on oma aeg. Ja viiskümmend on oluline.

Pool sajandit on möödunud pöörase hooga, kõik teivasjaamad ja metsapeatused on  mööda vihisenud, nüüd hakkab kiirus tasapisi kahanema ja lõppjaam paistab. Vägev, et Mikomägi istub ikka veel selles rongis, millest paljud teekaaslased on maha jäänud, vagunitest välja rebitud või ise maha hüpanud. Aga et igal asjal ja igal teol on oma aeg, see Koguja raamatust pärit tõdemus on hea ja rahustav; eriti sellele, kes aja saabudes saab maha istuda, kaaslasele kavalalt silma pilgutada ja õnnelikult ohata nagu Koguja:  „Kõik on tühine”.