Elamus – see polegi nii lihtne

Uus ja värske näituseformaat on tänuväärt ettevõtmine, kuid Evelyn Raudsepa algatatud „Valitud hitid“ on jäänud korraliku assortii tasandile, sellest ei kujunenud elamuse analüüsi.

ULLA JUSKE, REET VARBLANE

„Valitud hitid“ EKKMis kuni 7. VIII, kuraatorid Evelyn Raudsepp, Maria Arusoo, Marten Esko, Maria Helen Känd, Triin Metsla, Siim Preiman ja Maria-Kristiina Soomre; kunstnikud Cyprien Gaillard, Hannah Black, Gary Hume, Jonna Kina, Pierre Huyghe, Lucia Nimcová ja Francis Alÿs.

Evelyn Raudsepp on EKKMi välja­panekus „Valitud hitid“ katsetanud tavapärase kuraatoriprojekti asemel teistmoodi näituseformaati. Ta andis kuuele kuraatorile – Maria Arusoole, Marten Eskole, Maria Helen Kännule, Triin Metslale, Siim Preimanile ja Maria-Kristiina Soomrele lähteülesande valida üks kunstiteos, mida nad igatsesid kõige enam taas kogeda pandeemiast tingitud isolatsiooni ajal või mis neid praegu kõige rohkem kõnetab. Seitsmenda teose näitusele valis ta ise.

Näitusel on väljas seitse videoteost. Sellest võib järeldada, et nende kuraatorite viimase aja suurim kunstielamus, greatest hit on video. Ilmselt tuleneb selline valik ka praktilistest piirangutest, sest suuri installatiivseid teoseid ja ka maale või skulptuure on keeruline ja kallis sellise näituse tarbeks Eestisse tuua. Videoformaat on saanud nüüdiskunsti igati harjumuspäraseks osaks ja seetõttu ei ole videonäituses midagi tavatut. Kuigi videoformaat on meedium, mida ka pandeemia tõttu piiratud reisimisvõimaluste ajal võis kodus arvuti taga kõige hõlpsamini vaadata, saab näitusesaalis suurel ekraanil hoopis võimsama kogemuse.

Väljapaneku esimene teos, Evelyn Raudsepa valitud Cyprien Gaillardi video „Kullast ja peeglitest linnad“ pakub just sellise kogemuse: lummav suur ekraan koos põriseva 16millimeetrise filmiprojektori ja endasse haarava meditatiivse taustaheliga. Pierre Huyghe’i teos „Jäätmaal“ oli 2012. aasta Kasseli „documental“ eksponeeritud kohaspetsiifilise vabaõhuinstallatsioonina, mida oli Karl­saue pargi servas suhteliselt raske leida ja kus külastajast sai teose osa. EKKMis eksponeeritud videovariant „Tee jäätmaal“ toimib samuti just selle video näitamiseks kohandatud ruumis suurel ekraanil, EKKMi aknast näituseruumi tungiv lopsakate roheliste puudega maastik toetab kunstielamuse saamist. Väljapaneku lõpetab Lucia Nimcová video „Pajatused“, mille esitlemiseks on valitud Neeme Külma installatsioon EKKMi katusel. See tinglik maja tekkis sinna 2014. aastal Anders Härmi kureeritud näitusel „Musta maja. Märkmeid arhitektuurist“ ning on pälvinud külastajate tähelepanu kui kunagise tööstusarhitektuuri veidi kummastav, kuid igati elamust pakkuv jätk. See ei olegi enam kunstiteos, vaid orgaaniliselt EKKMi kui isetekkelise kunstipaiga ja institutsionaalse hübriidi juurde kuuluv osis. Nüüd on Külma maja kohtunud Nimcová „karmi mägiräpi, vintage-feminismi ja ropu Karpaadi hiphopiga“, nagu Siim Preiman on oma lemmikut selle autorile iseloomustanud. Näitusesaalist tingitud vaatamisrežiimi eelis laieneb kõigi videote peale. Väljapanekut on hea vaadata, igale teosele on antud piisavalt ruumi vaatamiseks, sisse­elamiseks, kogemiseks, ja kui teos sobib, siis ka elamuseks.

Näituse juhatab sisse Evelyn Raudsepa valitud Cyprien Gaillardi video „Kullast ja peeglitest linnad“ ja näituse juhatab välja Siim Preimani valitud Lucia Nimcová video „Pajatused“.

2 × Paul Kuimet

Kui tavapäraselt töötavad kuraatorid ühiselt teema, idee või probleemiga, siis antud juhul ei kooskõlastatud valikut teiste kuraatoritega. Sellise formaadi puhul ei saa tekkida läbimõeldud kontseptuaalset tervikut ja seetõttu ei ole mõtet seda ka väljapanekule ette heita. Uute näituseformaatide katsetamine on igati värskendav ja teretulnud mõte, nagu ka kollektiivne kureerimine, kuid pelgalt hästi pakendatud assortii või „kaasaegse kunsti soovikontserdi“, nagu seda on saatetekstis nimetanud väljapaneku idee autor Evelyn Raudsepp, pakkumine jääb lahjaks, et ka külastaja saaks kunstielamuse. Toimiva, tõsiselt võetava kuraatori(te)projekti eelduseks, ükskõik millist näituseformaati ka katsetatud ei ole, on mõtteline tervik, ainult heade (huvitavate) teoste esitamisest jääb väheseks, ükskõik kui hästi väljapanek ka kujundatud ei ole. Evelyn Raudsepa algatatud kuraatori(te) projekt on ehitatud üles elamusele. Või soovile kogeda taas midagi, mida piiratud kogemuste olukorras – pandeemiast tingitud isolatsioonis – ei olnud võimalik. Kui seitsme professionaali elamus on toodud avalikku ruumi, siis teadmisest, et just neist teostest on laia silmaringi ja kunstis hästi orienteeruvad professionaalid saanud sellise elamuse, mida tahavad taas kogeda, ei piisa. See elamus tuleb vaatajani tuua.

Vaataja ei ole küll täiesti üksinda pimeduses kobama jäetud, talle on antud kaks konksu, millest kinni võtta, või karku, millele toetuda. Väljapanek on pealkirjastatud „Valitud hittidena“ (inglise keeles kõlab „Greatest hits“ veelgi maksimalistlikumana) ja teoste kõrval on näitusesaalis ka kuraatori kirjavahetuse fragment kunstnikuga.

Väljendit greatest hits (valitud hitid) kasutatakse praegu rohkem muusikatööstuses, kus ühte albumisse on kogutud artisti kõige populaarsemad, kõige rohkem müüdud laulud. Valitud hitid märgivad midagi, mis on üldtuntud ja populaarne. Ei saa küll tõdeda, et kunstis on hierarhiad kadunud ja valitsebki demokraatlik üleilmne küla, kuid alfred­barrylik kunstikäsitlus, kus iga mõtteviisi (stiili) esindas kaks suurkuju ja oli selge, et Matisse’i, Picasso või Dalí teos oligi greatest hit, on igal juhul möödas. On ka selge, et EKKMi koondatud valitud hitid on just nende kuraatorite meelisteosed, oma lemmikud ja vaatajalt ei saa oodata, et ta on neid teoseid varem näinud või autoritest midagi kuulnud. Veel vähem saab (ja tohib) oodata, et vaataja pimesi jagab professionaalide eelistusi. Vaataja vajab selgitust, konteksti, teoste ja ka nende autorite tähenduse ja koha avamist rahvusvahelisel väljal. Raudsepa väitest, et tegemist on „kõrgelt hinnatud rahvusvaheliste kunstnikega“, ei piisa. Vaataja, just haritud vaataja, vajab enamat. Kuraatorid on harjunud kirjutama ja oma mõtteid kontekstualiseerima – ka viisil, et vaatajal on huvitav seda kogeda. Üldse mitte ainult tekstina.

Kuraatorite kirjavahetusest (või pikema kirjavahetuse fragmendist) saab pisut aimu, miks ta just selle teose on valinud, kuid olgem ausad, rohkem saab teada kuraatori sõnavara ja kunstnikuga suhtlemisviisi kohta. See on ka normaalne, sest kunstnik teab ise, kes ta on ja milline on tema koht maailmas. Kirjavahetus on vajalik lisand, kuid mitte sellises vormis: A4-suurusel värvilisel paberil esitatud väikest kirja on hämaras näitusesaalis pea võimatu lugeda. Me tõesti nautisime Maria-Kristiina Soomre kirja Francis Alÿsile, aga hiljem korraliku valguse käes. Ega ka teistele kuraatoritele ei saa midagi ette heita, sest see on nende isiklik (avalik) kirjavahetus ja igaühel on õigus valida oma lähenemisviis. See on toiminud, sest soovitud teos on kohal, aga tüütu on lugeda ikka ja jälle, kui vinge institutsioon on EKKM ja millise projektiga on seekord tegemist. Vajalik kunstnikule, aga mitte vaatajale.

Sissejuhatavas tekstis on Evelyn Raudsepp külastajale põhjendanud sellist esitusviisi oma kogemusliku teekonna ja kooskõla leidmiseks võimaluse andmisena. Vastuvõtjale tuleb anda vabadus ise mõelda, kuid selleks vajab ta korralikku eelteavet, et näitusest kujuneks ikka tema enda kogemuslik teekond, mis lõpeks elamusega, mitte et ta uudistab, silmad suured ja sõrm suus, asjatundjate kogemuslikku teekonda.

Elamus ja selle saamine ei ole midagi iseenesest mõistetavat, sellest tuleb rääkida, selle mehhanisme avada. Seda iseäranis praegusel ajal, kui manipuleeritakse kõigi ja kõigega, kui kõik on kaubaks muudetud ja peale lähevad vaid greatest hits. Evelyn Raudsepp on esimese sammu astunud. Tõsiseks kuraatori­projektiks pole sellest küllalt, aga asi seegi. Häid töid on ka hea vaadata.