Kuidas tähendab nüüdisvärss?

Vestlusringis Jaak Põldmäe 80. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionil arutleti nüüdisluule värsikasutuse üle.

JOOSEP SUSI

12. novembril leidis Tartu ülikooli peahoones aset Jaak Põldmäe (1942–1979) 80. sünniaastapäevale pühendatud värsiõpetuse sümpoosion. Ettekannetes käsitleti värsiteoreetilisi sõlmküsimusi, uuemaid suundumusi luuleteoorias, aga ka antiik- ja rahvaluulet, samuti muutusi eri ajastute eesti luules. Vestlusringis arutleti nüüdisluule värsikasutuse üle. Osalesid luuletaja ja toimetaja Carolina Pihelgas ning kirjandusteadlased Mihhail Trunin ja Mart Velsker, aga sõna võtsid ka kuulajad, kel värsiküsimused südamel.

Joosep Susi: Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus“ ilmus 1978. aastal ja teist samavõrd kaalukat värsiteoreetilist käsitlust eesti kirjandusteaduses ei leia. Kuivõrd aktuaalne on praegu Põldmäe teadustöö? Mil moel aitab see eritleda ja mõtestada valdavalt vabavärsilist eesti nüüdisluulet?

Mart Velsker: Põldmäe teostel on jätkuvalt oluline väärtus värsi ja laiemalt luule analüüsimisel. Isegi kui luule on vahepeal muutunud, siis raamid eesti luule tõlgendamisel on „Eesti värsiõpetusega“ paika pandud. Nende raamide sees ja ümber me luulest mõtleme. Minu meelest on see raamistik päris hea. Iseasi, millele Põldmäe rohkem keskendub ja millele vähem. Ta on küll vabavärssi käsitlenud, aga see pole kindlasti keskmes – ehk tuleks vabavärsi käsitlust täiendada ja laiendada, osalt ümbergi kirjutada. Nagu sa isegi oled öelnud, sageli piirdutakse kriitikas väitega, et luuletus on vabavärsis. Tegelikult tuleks sealt edasi liikuda. Kuivõrd tegemist on värsiõpetusega, siis arusaadavalt ei puuduta Põldmäe eriti proosaluulet.

Mihhail Trunin: Mina olen pärit teisest kultuuriruumist ja põrkusin Põldmäe loominguga juba siis, kui ma ei osanud veel eesti keeles lugeda. Umbes 15 aastat tagasi huvitasid mind lühikesed, pikad ja väga pikad värsiread ning ühes käsitluses tegelesin Dmitri Prigovi eksperimentaalse luulega. Prigov andis 1970. aastate keskel välja samizdat-luulekogu „Культурные песни“, eesti keeles „Kultuursed laulud“, kus on mänginud klassikaliste luuletekstidega, töödelnud neid. Teose kulminatsiooniks võib pidada Vassili Lebedev-Kumatši laulu „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu“, mille iga värsirida on Prigov jätkanud. Kõige pikemaks (429 sõna) kasvab rida „Ei me kombel keegi siin maailmas / naerda ega armastada saa…“: tegusõnale „armastada“ on lisatud hulk sihitisi, loetelu, mida nõukogude inimene armastab. Korrapärase viiejalalise trohheuse on Prigov muutnud aga vabavärsiks, mille rütm korreleerub põhimotiiviga – Prigovi vabavärss on „suur ja lai“ nagu kodumaagi. Selle luuletuse analüüsis osutasin Põldmäe artiklile vabavärsi tüpoloogiast. Mulle on oluline tema minimaalse ühiku idee. Kui silbilises värsisüsteemis on väikseim ühik silp, silbilis-rõhulises süsteemis värsijalg, siis vabavärsis on selleks rida.

Carolina Pihelgas: Luuletaja küsib ikka: millisesse vormi ma teksti panen? Alustades juba sellest, kas värsiread on pikad või lühikesed. Kirjutama asudes on see küsimus otsemaid kohal, aga kirjanikud lähenevad sellele enamasti intuitiivselt. Loomulikult on Põldmäe töö tähtis esmajoones luuleanalüüsis. Üks asi on akadeemiline analüüs, teine aga luulekriitika. Kriitikas pole viimasel ajal värsianalüüsi eriti näha, pigem räägitakse üldisemalt keelest. Lisaksin aga, et vahepeal on muutunud ka arusaam vabavärsist. Põldmäe on kirjeldanud vabavärsina ka näiteks lõppriimilist ebakorrapärase meetrumiga luulet, mida tänapäeval vabavärsiks enamasti ei peeta. Kui arvustatakse lõppriimilist luulekogu, siis seda ei käsitleta enamasti vabavärsina.

Trunin: Kindlasti ei piisa sellest, et määratleda luuletus vabavärsina. Eri korrapäratuse jooni võib tõlgendada näiteks kui sekundaarset meetrumit. Olen ise tegelenud hübriidvormiga, kus luuletus algab puhtas jambis ja lõpeb proosavooluga. Näiteks Aliis Aalmanni luulekogu „Verihaljas“ on vabavärsis, mis põimub meetrilis-rütmiliste joontega. Oluline on siin hoopis siire, küsimus, kus asub värsipiir.

Susi: Kui keegi kirjutaks lähiaastatel teose „Eesti vabavärsiõpetus“, siis mida see peaks sisaldama?

Velsker: Kõik need suundumused, mis iseloomustavad nüüdisluulet, olid olemas juba Jaak Põldmäe ajal. Muutunud on jõujooned, hierarhiad on ümber mängitud. See, mis oli perifeerne mõnikümmend aastat tagasi, on keskmes, ja vastupidi. Ma ei ole kindel, kas mina „Eesti vabavärsiõpetuse“ kirjutan, aga loodetavasti keegi seda teeb. Mulle meeldib Põldmäe selgetel alustel tüpoloogia ja läheksin selle printsiibiga edasi. Ta toob välja ka vabavärsi eri tunnuseid, aga neid on tegelikult palju rohkem. Tüpoloogia võiks pikeneda, et eri võimalused, millega nüüdisluules katsetatakse, saaksid seal peegelduse. Ühesõnaga, mina jätkaksin Põldmäe vaimus.

Susi: Kaks mõistet, mis meie jutust juba läbi käinud, on vabavärss ja proosaluule. Viimasel ajal on esile kerkinud omajagu luuletajaid, kes varasemalt pole proosaluulet avaldanud, aga on just nüüd seda teinud. Ja kui teiselt poolt vaadata, siis kümmekond aastat tagasi hakati rääkima nn enter-luulest. Ehk võiks öelda, et värss hakkab kuidagimoodi tühistuma või hägustuma. Utreerides: kui ma võin igale poole „enter“ vajutada, siis võin jätta selle ka sootuks tegemata.

Pihelgas: Ei saa öelda, et enter-luule ja proosaluule oleksid uued nähtused, väga lühikeste värsiridadega kirjutati juba sada aastat tagasi. Ja proosaluulet kirjutas ka Tuglas. Küsimus on selles, mis on parasjagu moes ja mis mitte, samuti kipuvad trendid korduma. Tähelepanuväärne on vast see, et nn instaluule või enter-luule ei sõltu ainult autori tahtest, vaid ka sellest, mis mahub ekraanile või pildi sisse – olulised on ka välised tingimused. Raske öelda, miks proosaluule just praegu moes on. Olen kohanud väidet, et ebastabiilsetel aegadel minnakse millegipärast proosaluule juurde. Ehk on ses väites mingi tõetera sees. Ka proosaluule puhul tuleks rõhutada, et on erinevaid laade.

Võib näiteks tagasi mõelda Baudelaire’ile ja Rimbaud’le, kellest esimese looming on proosalikum ja jutustavam, teise tekstid aga kujundlikumad, meenutades rohkem n-ö luuletust.

Trunin: Jah, proosaluule ei ilmunud välja eile, aga praegu on see tõesti populaarne. Teoreetiliselt esialgu probleemi polegi: proosaluule on kirjutatud proosas ja intuitiivselt saame enamasti sellest aru. See on lüüriline essee, kirjutatud südamlikul teemal, üsna lühidalt. Siit edasi põrkume aga tüpologiseerimise probleemidega. Esineb hübriidvorme, mille puhul on raske piiri tõmmata. Minul tekkis küsimus näiteks seoses Triin Paja luulekoguga „Jõe matmine“, kus värsstekstid on vaheldumisi proosapaladega. Sellise teose puhul võiks minimaalseks ühikuks pidada ühte teksti, sest luuletused on omavahel sedavõrd tihedalt seotud. Nüüdisluules tulekski sageli käsitleda luulekogu tervikuna ja hakata sealt edasi vaatama. Tihti on olulisem, kuidas eri motiivid, sõnad luuletustes naasevad.

Velsker: Selle sajandi alguses meeliskles Jan Kaus proosaluule üle ja kurtis, et Soomes nimetatakse mingeid tekste luuletusteks ja Eestis miniatuurideks või pisikesteks proosapaladeks. Mingi piirini ongi see kokkuleppeline ja see kokkulepe on teisenenud. Carolina sai proosaluulekogu „Valgus kivi sees“ eest 2020. aastal kultuurkapitali aastapreemia luule kategoorias. Tekib institutsionaalne tunnustus: selline on nüüd hea luule. Varem võis see olemas olla, aga mitte kirjanduse keskmes.

Susi: Siin võib mängida rolli ka asjaolu, et Carolina ise määratles teose luulekoguna?

Pihelgas: Jah, ja asjaolu, et olen varem avaldanud luulet. Kausi tekste peeti miniatuurideks, sest varem oli ta kirjutanud proosat. See, et proosaluulet on peetud pigem proosaks, on paljuski seotud Tuglasega, kes nimetas oma proosaluuletusi miniatuurideks, ja tema mõju on olnud tugev. Aga kui tulevad luuletajad, kes ütlevad, et see on hoopiski luule, siis võib arusaam muutuda.

Susi: Hasso Krull on näiteks kirjutanud, et tegemist on paljuski lugemisstrateegilise küsimusega. Kui ma hakkan „Tõde ja õigust“ lugema luulena, siis ilmnevadki luulele omased tunnused. Iseasi muidugi, kui mõistlik selline lugemisviis on.

Arne Merilai: Tammsaare „Tõde ja õigus“ ongi süvarütmiline luule, mõttemuusika. Aga proosaluule mõiste on kompleksne ja kahetähenduslik. Siin on kaks režiimi: sisu ja väljendus. Sisurežiim on lüüriline ja kujundlik. Vormirežiim pigem süntaktiline ja meetriline. Neid kahte poolt tuleks koos vaadelda, et mis mõttes luule: sisult tundlik või seotud kõne või mõlemat.

Trunin: Mihhail Lotman on väitnud, et proosaluule minimaalne ühik ei ole lause, vaid fraas. Põldmäe toob näiteks Toomas Liivi luule, kus keskmes on siire. Ja siire on selline fenomen, mis on võimalik üksnes värsis. Ka siirde puhul tuleks mõelda, et see on hierarhiline. Küsida, missuguseid seoseid siire lõhub? Kõige tugevam süntaktiline siire on juhtum, kus sõna sees on katkestus. Ilmselt sõltub see ka keele eripäradest, on ju igas keeles süntaktiliste seoste tugevus erinev.

Velsker: Mõtteliselt on meil kaks keset. Ühed on juhtumid, kus värsid on värsid, seal mängib siire tugevat poeetilist rolli. Teine kese proosaluule, kus siire töötada ei saa.

Mihhail Lotman: Kui vaatan proosaluule küsimust vene poeetika traditsiooni perspektiivist, siis tuleks eristada kahte asja. Üks on luule kui poeesia, s.t funktsionaalne stiil, teine on luule kui värss, s.t teksti struktuur. Need asjad pole teineteisest sõltumatud ning üldjuhul on poeesia ka värsskõne. See, mis funktsioneerib luuletusena proosas, võib tekkida ainult luule ja proosa väljakujunenud traditsiooni taustal. Aristoteles väidab „Poeetikas“, et proosas peab olema rütm, aga tuleb vältida meetrumit, ei tohi tekkida sidemeid värsiga. Aga arenenud traditsioonides on olemas nii meetriline ja rütmiline kui ka riimiline proosa: proosa püüab kaaperdada värsi elemente, samas kui luule püüab neist vabaneda. Nii tekib vabavärss. Ühelt poolt on välja kujunenud värsitraditsioon ja proosa üritab kõigepealt sellest eralduda. Kui ka proosatraditsioon on välja kujunenud, hakkab see rikastama värsitraditsiooni. Ja vastupidi.

Susi: Jah, võime eristada ka lüürilise ja meetrilise proosaluule. Mart, mõttevahetuses nullindate kirjandusest väitsid, et kollektiivses kirjandusteadvuses on muutunud arusaam arhetüüpsest luuletusest. Mida see tähendab ja kuidas sellele nüüd tagasi vaadata?

Velsker: Seda mõtet peaks edasi arendama. Tol hetkel tundus olevat tähtis küsida: kui öelda luuletus, siis mis silme ette või kõrva tuleb? Ma arvan, et sajandivahetusel tuli silme ette veel korrapärane klassikaline vorm, juba nullindate lõpul aga enam mitte. Tuli markeerida range meetrumiga värsikultuuri valitsemisaja lõpp. Kui vaatame minu põlvkonda või ka natukene nooremat, 1970. aastatel sündinud põlvkonda, siis näiteks fs tuleb luulesse väliselt klassikalise vormiga, püüab selle sees midagi teha, saab aru, et see pole päris see õige, ja hakkab vabavärssi kirjutama. Nüüd ei tee debütandid katsetki nii alustada. Aga veel 1990. aastate lõpul ja nullindate alguses oli see tavaline: kõigepealt proovin, kas ma klassikalisi vorme valdan, ja siis liigun edasi.

Pihelgas: Ma ei tea, kas näiteks kooliõpilaste kujutlus luuletusest on vabavärsiline, pigem mitte. Harrastusluules kohtab ranget vormi rohkem, iseasi, kuidas see on välja kukkunud. Aga need, kes jõuavad juba niikaugele, et on sündinud midagi avaldamiskõlbulikku, kirjutavad pea eranditult vabavärsis.

Trunin: See on huvitav, et vene kultuuris on kõik täpselt vastupidi – Puškini pärast. Iga vene laps alustab luule lugemist Puškinist ja ka vene massikultuuris peetakse värsiks seda, mida kirjutas Puškin, s.t meetrilis-rütmilist riimitud värssi. Ühismeedialuuletaja Lauri Räpp on edukas copywriter ja teab, mis paremini müüb: massikultuuriluule on värssides ja lõppriimiline.

Pihelgas: Jah, popkultuuris on luuletuse arhetüüp jäänud samaks: see on lõppriimiline ja meetriline.

Velsker: Väga hea, et Lauri Räpp jutuks tuli. Tema juhtum tähistab mingit muutust. Kriitikas tuuakse välja küll tema kui fenomen, aga luuletuste analüüsimisest hoidutakse. Igatahes pole sellist massidele suunatud luulet meil tükk aega olnud. Ka ma ise pean nüüdiskirjanduse ainekursusel tema kohta midagi ütlema. Pidin kõvasti pingutama, et enam-vähem positiivseid tekste leida. Ta on pisut naljakas, aga seetõttu, et luule on kohmakas.

Trunin: Kirjandusseltskond peab end elitaarseks ja see on normaalne: massikirjandus ongi pisut teine asi, aga see ei tähenda, et seda ei tuleks uurida.

Susi: Ühismeedialuule põhiküsimus näikse olevat, mil moel see mõjutab traditsioonilist luulevälja. Aga see on juba teise vestlusringi teema.